Imestus

Imestus on inimese seisund, mille kutsuvad esile ebatavalised nähtused.

Imestuse määratlused ja tõlgendused filosoofias ja filosoofilises psühholoogias

René Descartes ütleb: "Niipea kui meile tuleb ette mõni harjumatu objekt, mida me peame uueks või väga erinevaks sellest, kuidas me varem teadsime või vääralt arvasime, et peab olema, paneb ta meid enda üle imestama ja jahmatuma" ("Hinge passioonid", II, 53).

Étienne Bonnot de Condillaci järgi tekib tema väljamõeldud "kujul" imestus (étonnement), "kui ta satub järsku seisundist, millega ta oli harjunud, täiesti teistsugusesse seisundisse, millest tal veel aimu (idée) pole olnud" (Traité des sensations I, ptk 2, § 17). "See imestus annab hinge toimingutele rohkem aktiivsust" (samas, § 18).

Ernst Platneri järgi on imestus "tähelepanu kiire ja tugev vapustus uuele ootamatule esemele, millest hing esialgu ei tea, kas ta on hea või kuri, st ei tea selle ilmnemise esimesel silmapilgul tema suhet iseendaga".

Immanuel Kant ütleb: "Imestus (Verwunderung) aga on meelemõistuse (Gemüts) pahameel (Anstoß) selle üle, et mingi ettekujutus ja selle läbi antud reegel ei ole ühendatavad temas juba aluseks olevate printsiipidega, seega [pahameel], mis kutsub esile kahtluse, kas on ka õigesti nähtud või otsustus tehtud. Imetlus (Bewunderung) on aga üha korduv imestus hoolimata selle kahtluse kadumisest. ("Puhta mõistuse kriitika, § 62).

Gottlob Ernst Schulze järgi saab imestus alguse "meie mõtlemise takistatuse tundest ning on seetõttu midagi ebameeldivat. Kui see takistus aga möödas on, läheb ta üle meeldivaks tundeks, mida kutsub esile kõik uus ja meie teadmiste laiendamist tõotav."

Wilhelm Jerusalem nimetab imestust kõige algsemaks intellektuaalseks tundeks. See tekib, "kui meile astub vastu uus nähtus, mida me ei suuda paigutada oma seni omandatud kogemusringi, oma maailmapilti." Arenenud tunnetustung tekitab kartuseta imestuse, "teoreetilise imestuse".

Imestus kui filosoofia algus

Platoni dialoogis "Theaitetos" ütleb Sokrates, et imestus on filosoofia (philosophia) ainus algus (155d).

Aristoteles ütleb "Metafüüsika" 1. raamatus: "nagu enne, nii ka nüüd ärgitab inimesi filosofeerima imestus" (982b).

Francis Baconi järgi on imestus "teaduse seeme".

Imestus kurja üle

Arthur Schopenhaueri järgi tekib maailmas oleva halva ja kurja nägemisest "jahmunud ja kurb" filosoofiline imestus.

Vaata ka

Aukartus

Aukartus on psühholoogias emotsioon, kus inimene tunneb kellegi või millegi vastu austust, kuid omavahel on segunenud üllatus, hämmastus ja hirm.

Aukartust võib äratada teine inimene, kes on kõrgemal positsioonil ja tuntud, või mingi objekt, mis on teistega võrreldes palju ilusam, suurem, võimsam.

Enamik definitsioone peab aukartust kas positiivseks või negatiivseks emotsiooniks, kuid kui inimestel paluda kirjeldada olukorda, kus nad tundsid aukartust, kirjeldab enamik inimesi positiivseid kogemusi.Mõned inimesed tunnevad aukartust rohkem kui teised. On leitud, et regulaarselt tunnevad aukartust inimesed, kes on avatud uutele kogemustele ja on ekstravertsemad.

Eesti Evangeelne Luterlik Kirik

Mitte segi ajada eksiilis tegutsenud institutsiooniga Eesti Evangeeliumi Luteriusu KirikAsutus nimega Eesti Evangeelne Luterlik Kirik (lühend EELK) on Eestis ja väliseestlaste seas tegutsev luterlik kirik. EELK-l on Eestis 12 praostkonda, 167 kogudust, 214 vaimulikku ja alates 2010. aastast lisaks eraldi Välis-Eesti piiskopkond.

EELK-d juhib peapiiskop Urmas Viilma, kes pühitseti ametisse 2. veebruaril 2015. EELK kirikuvalitsuse ehk konsistooriumi moodustavad peapiiskop, piiskop, kantsler ja kuni neli assessorit. EELK kõrgeim seadusandlik organ on EELK Kirikukogu, kuhu kuulub 65 vaimulikku ja ilmikliiget. Kirikukogu valitakse neljaks aastaks ja selle kutsub kokku peapiiskop vähemalt kaks korda aastas.

Eufooria

Eufooria on intensiivne kõrgenenud meeleolu, millega sageli kaasneb kõrgenenud enesehinnang. Eufooria on ülev meeleolu, milles kogetakse intensiivset heaolu-, õnne- ja rõõmutunnet.

Eufooria võib olla normaalne või patoloogiline nähtus. Normaalse nähtusena esineb ta harva ja on enamasti lühiajaline.

Eufooriat võivad põhjustada positiivseid emotsioone esilekutsuvad tegevused ja sündmused, näiteks armastus, seks, sport (eriti kestvusspordialad, näiteks pikamaajooks), spordivõidud, muusika kuulamine, olulistest meeldivatest sündmustest teadasaamine. Eufooria võib tekkida usuliste või vaimsete rituaalide ajal või meditatsiooni käigus. Eufooriat võivad põhjustada psüühikat mõjutavad ained, näiteks alkohol, kokaiin, amfetamiinitüüpi stimulandid, opiaadid, kanep), mõned psüühikahäired (näiteks bipolaarne häire, tsüklotüümia, mõned dementsuse ja deliiriumi vormid) ning mõned ajuhaigused ja -kahjustused.

Biokeemiliselt on eufooria seotud aju dopamiini- ja opioidiretseptorite aktivatsiooniga.

Frustratsioon

Frustratsioon on psüühiline pingeseisund, mis tekib tegevuse sunnitud katkestamisel enne eesmärgi saavutamist, perspektiivituse tunnetamisel.

Eestikeelse vastena on frustratsioonile välja pakutud mõistet takistusäng.

Hirm

Hirm on tundmus, mis tekib olendi turvalisust ähvardava olukorra puhul, kui ei teata, kuidas ohust pääseda või paistab, et enda turvalisust ei saagi tagada.

Paul Ekman loeb hirmu üheks kuuest kultuuriliselt universaalsest näoväljenduse järgi ära tuntavast emotsioonist. Ülejäänud viis on viha, rõõm, kurbus, üllatus, vastikus.

Haiguslikku hirmu nimetatakse ka foobiaks. Klassikalise tingimise teel tekib hirm, kui hirmutav olukord seostub neutraalse stiimuliga. Hirm motiveerib vältimiskäitumist – vältimine vähendab hetkeliselt hirmu ja see omakorda kinnitab vältimist ega lase reaktsioonil kustuda. Foobia tekkele aitavad kaasa puudulik kustumine, sünnipärane valmisolek, õppimine mudelilt ja vältiva käitumise kinnitamine.

Huvi

Huvi on emotsioon, mis põhjustab fokuseerima tähelepanu mingile objektile või protsessile.

Huviks võib nimetada ka inimese hobi, millega ta hea meelega tegeleb.

Huvi vastandemotsiooniks on apaatia ehk huvi puudumine.

Sotsioloogias (turunduses) saab inimesi, kes seob ühine huvi nimetada huvigrupiks.

Juriidiliselt on kasutusel väljend "õiguslik huvi", mis väljendab seadusega ettenähtud seotust mingi objekti või protsessiga.

Häbi

Häbi (ka häbitunne) on moraalne tunne, milles inimene mõistab hukka mõne oma teguviisi, motiivi või omaduse. Häbitunne võib tekkida teiste inimeste hukkamõistva suhtumise tõttu või ka ilma selleta.

Inimene häbeneb midagi teha, kuna kardab olla ebapädev. Piinlikkus erineb häbist selle poolest, et erinevalt piinlikkusest ei ole häbi otseselt seotud teiste inimestega ning eeldab süütunnet.

Lein

Lein ehk kaotusvalu on mitmetahuline (põhiliselt emotsionaalne) reaktsioon armastatu kaotusele või muule suurele kaotusele.

Lootus

Lootus on optimistlik meelelaad, mis põhineb positiivsete tulemite ootusel, nii isiku enda elus kui maailma suhtes üleüldiselt.

Lootus on üks kristlikest voorustest.

Lootuse vastand on meeleheide.

Miimika

Miimika – näolihaste ilmekas liigutamine, mis on üks mitmest viisist, kuidas väljendada oma emotsioone.

Miimika on kehakeele suhtlemise vahend, mis on mitteverbaalse psühholoogia kontekstis väärtuslik informatsiooniallikas. Selle järgi saab määrata, mis emotsioonid valdavad inimest ning kui tugevad need on. Miimikat eristatakse kas kontrollimatu (reflektoorne) miimika järgi või tuletatud (teadlik) miimika kui näitekunsti osa, mis võimaldab edasi anda peategelase meeleseisundit. Kõige sagedamini väljendatakse miimika abil järgmisi emotsioone: rõõm, viha, imestus, jälestus, hirm ja kurbus.

Paanika

Paanika on inimest või looma, eriti teatud inimhulka või karja äkitselt haarav meeletu hirm, kabuhirm; segadus, peataolek.

Raev

Raev on pöörane, metsik, meeletu viha. Emotsioon võib vallanduda ka afektiseisundi ajal.

Rõõm

Rõõm on meeldiv emotsioon, mis tekib emotsionaalse reaktsioonina meeldivale olukorrale või mälestusele.

Rõõmu põhjus võib olla konkreetne (näiteks mõni ootus või vajadus on rahuldatud) või ebamäärane (näiteks elurõõm).

Rõõmutunne võib olla erineva intensiivsusega ja väljendub erinevates vormides, alates naeratusest kuni rõõmuhüüdeni.

Süütunne

Süü on kognitiivne või emotsionaalne tunne, mida kogeb inimene, kes usub või mõistab, ka ebatäpselt, et ta on eksinud enda käitumisnormide vastu või on rikkunud üldist moraalset standardit ja kannab olulist vastutust selle rikkumise pärast. Süü on tihedalt seotud mõistega kahetsus.

Viha

Viha on tugev, ebameeldiv emotsionaalne reaktsioon tajutavale provokatsioonile, haigetsaamisele või ohule. Viha võib tekkida, kui inimene tunneb, et tema isiklikke piire rikutakse või kavatsetakse rikkuda. Mõned inimesed on õppinud erinevatele ettetulevatele probleemidele vihaga reageerima.

William DeFoore, kirjanik, on viha kirjeldanud kui aurupotti: me saame viha tagasi hoida ainult teatud aja jooksul, kuni see plahvatab.Vihasel inimesel toimuvad kehalised muutused: südame löögisageduse tõus, kõrgenenud vererõhk ja kõrgenenud adrenaliin ja noradrenaliin. Mõnede teadlaste arvates vallandab viha ajus ajutegevuse osa "võitle või põgene".Viha kasutatakse kaitsemehhanismina, et varjata hirmu, haigetsaamist või kurbust.

Psühholoogid eristavad kolme liiki viha:

Kiire ja äkiline viha, Joseph Butler, inglise preester, seondas seda enesealalhoiuinstinktiga, mis on inimestel loomadega sarnane. See viha tekib loomal, keda piinatakse või kes on lõksu langenud. See viha on lühiajaline.

Väljakujunenud ja tahtlik viha on reaktsioon teiste inimeste käitumisele, kui inimene tunneb, et teda on ebaõiglaselt koheldud. See viha on lühiajaline.

Sisemine viha on seotud pigem inimese instinktide, tunnetusega. Selle viha tundemärgid on ärrituvus, morn ja tõre olek.

Vihkamine

Vihkamine on emotsionaalne seisund, mis väljendub aktiivses vastumeelsuses, vaenulikkuses või antipaatias isiku, asja või ilmingu vastu ning üldjuhul tekitab vajaduse seda objekti vältida, hävitada või piirata.

Vihkamist peetakse armastuse ja sõpruse vastandiks.

Ärevus

Ärevus on ebameeldiv sisemine seisund, milega käib tihti kaasas närviline käitumine, nagu näiteks edasi-tagasi sammumine, somaatilised kaebused ja rumineerimine. See on subjektiivselt tajutavad ebameelivad õudu tekitavad tunded oodatavate sündmuste suhtes, nagu näiteks kohe saabuv surm. Ärevus ei ole sama, mis hirm. Hirm on vastus reaalsele või tajutud ohule, samas kui ärevus on tulevase ohu ootus .

Õnn

Õnn ehk õnnelikkus on inimese vaimne ja emotsionaalne seisund alates meeldivast rahulolust kuni intensiivse rõõmuni. Õnnelik olemine võib peegeldada inimese üldist rahulolu oma eluga. Erinevad bioloogia-, psühholoogia-, majandusteaduse-, religiooni ja filosoofia tegelased on püüdnud defineerida õnne ja leida tema allikaid.

Eesti etümoloogiasõnaraamat väidab, et õnn on rõõm ja sügav rahulolu oma olukorraga.Filosoofid ja religioonid defineerivad õnne pigem kui head elu, mitte lihtsalt kui emotsiooni. Tänapäeval õnn on udune mõiste ja võib erinevatele inimestele tähendada erinevaid asju. Õnne seostatakse selliste mõistetega nagu heaolu ja elukvaliteet. Õnne on määratletud ka kui rahulolu.. Mõned uurijad keskenduvad vahedele hedonistliku traditsiooni, mis otsib meeldivat ja väldib ebameeldivaid kogemusi ning eudaimonismi traditsiooni, mis püüab elu elada täielikult ja sügavat rahulolu pakkuval viisil, vahel.

Üllatus

Üllatus on lühiajaline emotsioon, mida tuntakse ootamatu sündmuse puhul. Üllatus võib olla nii positiivne, negatiivne või neutraalne tunne ja esineda erineva intensiivsusega. Üllatust võib esile kutsuda ootamatu kohtumine, ootamatud sõnad, kingitused. Üllatusega kaasnevad sõltuvalt inimese tüübist ka füüsilised reaktsioonid nagu punetus, "suurenenud" silmad, naermine, avanenud suu, keha või kehaosade liikumine, kontrollimatud hüüatused.

Lühikesele üllatustundele võib ka kohe järgneda hirm, rõõm või segadustunne.

Teistes keeltes

This page is based on a Wikipedia article written by authors (here).
Text is available under the CC BY-SA 3.0 license; additional terms may apply.
Images, videos and audio are available under their respective licenses.