I Riigikogu

I Riigikogu oli Riigikogu esimene koosseis, Eesti esindusorgan aastail 19201923.

I Riigikogu pidas enda istungeid Toompea lossi valges saalis kuni 1922. aasta sügiseni, mil Toompea lossi õuel asunud konvendihoone varemetele valmis Riigikogu hoone.[1]

Valimised

Next.svg Pikemalt artiklis I Riigikogu valimised

I Riigikogu valiti 27.29. novembril 1920. Kohad 100-liikmelises Riigikogus jaotusid nii:

  1. Tööerakond 22
  2. Põllumeestekogud 21
  3. Eesti Sotsiaaldemokraatline Tööliste Partei 17
  4. Eesti Rahvaerakond 10
  5. Iseseisvad sotsialistid 11
  6. Kristlik Rahvaerakond 8
  7. Ametiühingud 5
  8. sakslased 4
  9. venelased 1
  10. majandusrühm 1

Vaadete järgi jaotusid kohad: 46 parempoolsetele, 33 sotsialistidele ja kommunistidele ning 21 kohta tööerakond ehk tsentrum nende vahel. Tallinnas oli eelistusjärjekord selline:

  1. kommunistid
  2. Tööerakond
  3. kristlased
  4. sakslased
  5. põllumehed
  6. rahvaerakond

Tartus on eelistusjärjekord selline:

  1. rahvaerakond
  2. sotsiaaldemokraadid
  3. iseseisvad sotsialistid
  4. põllumehed

18. jaanuaril 1921 ütles kommunist Johannes Allikso Riigikogu kõnetoolist: Eesti on ametlikult demokraatline Vabariik, sellepärast tuleb vaatamise alla võtta, kas valimised sündisid vastavalt demokraatlistele põhimõtetele. Valimised sündisid sõjaseaduse all. Valitsus andis määruse, et valimise koosolekuid võib pidada ilma komandandi iseäralise loata. Kuid pärast... (Jääb äkki peatama. Vahelhüüded paremalt poolt: „Pange prillid pähe, siis seletate paremini!”) Valimiste ajal oli meil terroor... (Vahelhüüe: Terroor, terroor! See ei käi valimiste kohta.) Ähvardati, – igaüks, kes punastele hääletab, saab kannatada, saab välja saadetud jne. Niisugusel korral ei saa poliitilistest vabadustest valimistel juttu olla. Kõik rühmad võisid Tallinnas koosolekuid pidada ja selleks „Estoonia” kontsertsaali tarvitada, aga meie ei saanud seda mitte. Rõhutud töölised ei saanud oma häält kuidagi tõsta. Teil aga olid kõik kohad ja võimalused tarvitada, isegi kiriku kantslist tehti kihutustööd. Tallinna trükikojad trükivad kodanlisi ajakirju, meie häälekandjaid ei taha aga keegi trükkida. (Vahelhüüe: Teie teete tööd põrandaall!) Kas võib tööliste sõna- ja trükivabadusest juttu olla? Kui korraldatud valimise koosolekule minevate tööliste käest priiskavate kurnajate võimude läbi punased lipud ära kisti, tarvitati töölise vastu vägivalda, pekseti neid kantsikutega, tallati hobustega. Riigikogu Kommunistline Töölisterühm teeb sellepärast järgmise ettepaneku: „Riigikogu tunnistab, et Riigikogu valimised on sündinud sõjaseaduse ja kapitaali surve all, aga mitte vastavalt demokraatia põhimõttele ja otsustab seepärast valimisi tühjaks tunnistada.” (Üleüldine naer.)[2]

Ettepanek lükati nähtava enamusega tagasi.

Põhiseaduse järgi valiti I Riigikogu 3 aastaks, kuid I Riigikogu kuulutas välja ennetähtaegsed valimised. 17.19. veebruarini 1923 toimus Rahvahääletus Algkooli seaduse muutmiseks. Rahva valdav enamus oli selle seaduse vastu, mistõttu põhiseaduse § 32 alusel korraldati uue Riigikogu valimised. See jäi ka ainsaks korraks, mil Riigikogu selle paragrahvi alusel laiali läks.

28. veebruaril 1921 palus Riigikogu juhatus Vabariigi Valitsuselt ühte sõiduautot enda käsutusse[3].

I Riigikogu liikmed

Juhatus

Esimehed:

Viited

  1. Riigikogu ja Toompea loss Riigikogu
  2. http://digar.nlib.ee/digar/show/?id=119179
  3. Riigikogu Juhatuse kiri Vabariigi Valitsusele 28. veebruarist 1921

Välislingid

Eesti
Ado Anderkopp

Ado Anderkopp (18. jaanuar 1894 Massu vald – 30. juuni 1941 Tallinn, hukati) oli Eesti poliitik (Tööerakondlane), I Riigivolikogu liige.

Hariduse sai Tallinna Nikolai I Gümnaasiumis ja Peterburi ülikooli õigusteaduskonnas. Töötas Vene kaubandustööstus- ja siseministeeriumis.Tema kui tolleaegse sõjaministri järgi nimetati 1920. aastatel kasutatud Eesti sõjaväemütsi anderkopiks.

Ado Birk

Ado Birk (ka Aadu Birk, Aado Birk, õigeusu ristinimi Avdei või Avdi (2. vkj/14. november 1883 Tarvastu vald, Viljandimaa – 2. veebruar 1942 Sosva laager, Sverdlovski oblast) oli Eesti poliitik, peaminister 28. juulist 1920 kuni 30. juulini 1920 (ei astunud ametisse).

Aleksander Oinas

Aleksander Oinas (28. detsember 1887 Tartu – 3. märts 1942 Ussollag, Permi oblast) oli eesti poliitik, sotsiaaldemokraatik ühiskonnategelane.

Aastatel 1907–1915 õppis ta Peterburi Polütehnikumi majandusosakonnas.

Ta tegutses aktiivselt marksistlikus liikumises, kuulus VSDTPsse, mille tõttu oli arreteeritud.

1915–1918 Liivi- ja Eestimaa toitluskomitees. Aastal 1919 ning 1921–1926 oli ta Eesti vabariigi riigikontrolör.

1919. aastal oli ta siseminister Otto Strandmani valitsuses (tema salajased eraviisilised rahuläbirääkimised Viktor Kingissepaga põhjustasid suure skandaali, nn "Oinaadi"). Teda ei karistatud põrandaaluste kommunistide juhi varjamise eest.

25. jaanuaril nimetas Vabariigi Valitsus ta Riigi Statistika Keskbüroo juhatajaks.

Aastatel 1928–1929 rahandus- ning kaubandus-tööstusminister August Rei valitsuses.

Aastal 1931–1932 oli ta teedeminister Konstantin Pätsi kolmandas valitsuses.

Aastast 1937 oli ta Eraettevõtete Ametnikkude Koja esimees. Kuulus ka mitmete organisatsioonide juhatusse, olles näiteks käitise Frankonia direktor.Kuulus Asutavasse Kokku ning oli I–V Riigikogu ja I Riiginõukogu liige.

Nõukogude okupatsiooni tulekul ta arreteeriti NKVD poolt. Mõisteti surma. Suri nõukogude vangilaagris 3. märtsil 1942 juba enne surmaotsuse täideviimist.

Anton Jürgenstein

Anton Jürgenstein (1. november 1861 Vana-Vändra vald, Pärnumaa – 21. veebruar 1933 Tartu) oli eesti ajakirjanik, kirjanduskriitik ja poliitik.

Ants Piip

Ants Piip VR III/1 (28. veebruar 1884 Viljandimaa, Tuhalaane – 1. oktoober 1942 Nõrobi vangla, Nõrobi rajoon, Molotovi oblast) oli Eesti poliitik, diplomaat ja õigusteadlane.

Ta oli Eesti Vabariigi seitsmes peaminister (26. oktoobrist kuni 21. detsembrini 1920). Ta määrati samaväärsena valitsust juhtima Eesti Vabariigi esimese riigivanemana (21. detsembrist 1920 kuni 25. jaanuarini 1921).

August Rei

August Rei VR III/1 (22. märts 1886 Viljandimaa, Pilistvere kihelkond, Kurla – 29. märts 1963 Stockholm) oli Eesti poliitik ja diplomaat.

August Rei oli 1919–1920 Eesti Asutava Kogu esimees, 4. detsembrist 1928 kuni 9. juulini 1929 Eesti Vabariigi riigivanem (August Rei valitsus) ja 9. jaanuarist 1945 kuni 29. märtsini 1963 Peaminister Vabariigi Presidendi ülesandeis eksiilis. Tema surma järel astus Peaministrina Vabariigi Presidendi ülesandeisse Aleksander Warma.

I Riigikogu valimised

I Riigikogu valimised toimusid 27.–29. novembril 1920. Tegemist oli esimeste põhiseaduslike valimistega (1920. aasta põhiseadus). Valimiste ajal kehtis kogu riigis sõjaseadus ja tasakaalustavaid kutsealaseid omavalitsusi, peale Advokatuuri ei tegutsenud. 18. jaanuaril 1921 tegi Riigikogu liige Johannes Allikso ettepaneku: "Riigikogu tunnistab, et Riigikogu valimised on sündinud sõjaseaduse ja kapitaali surve all, aga mitte vastavalt demokraatia põhimõttele ja otsustab seetõttu valimised tühjaks tunnistada." I Riigikogu oli ühekojaline. Parlamendi suuruseks oli 100 kohta. Valimistel oli 10 ringkonda, neis võis esitada erinevaid kandidaatide nimekirju. Nimekirjad võisid deklareerida ühtekuuluvust teiste ringkondade nimekirjadega, millisel juhul riigi tasandil liideti taoliste nimekirjade hääled lõpptulemuse arvestamiseks kokku. Kuna nimekirjade esitamine ringkondades oli vaba, võis üks erakond ühes ja samas ringkonnas esineda ka mitme nimekirjaga. Tulemuste saamiseks jagati kohad esmalt riigi tasemel d'Hondti süsteemi jagajate jada (1, 2, 3 jne.) abil - nii sai selgeks, milline erakond või blokk kokku kui palju mandaate saab. Edasi jagati sama süsteemiga erakonna või bloki saadud kohad tema enda erinevate nimekirjade vahel.

Jaan Hünerson

Jaan Hünerson (4. veebruar 1882 Karksi vald, Viljandimaa – 5. juuni 1942 Sosva, Sverdlovski oblast) oli Eesti agronoom ja poliitik. Ta arreteeriti Nõukogude okupatsioonivõimude poolt 1941. aastal ning lasti maha vangilaagris.

Juhan Kukk

Juhan (Johann) Kukk VR III/1 (13. aprill 1885 Virumaa, Salla vald, Käru küla – 4. detsember 1942 Venemaa, Arhangelski oblast) oli Eesti poliitik ja ettevõtja. Eesti riigivanem 21. novembrist 1922 kuni 2. augustini 1923 (Juhan Kuke valitsus).

Juhan Luiga

Juhan Luiga (31. märts 1873 Nõo kihelkond – 19. oktoober 1927 Tallinn) oli eesti arst, publitsist ja kultuuritegelane.

Lõpetas 1904 Tartu Ülikooli ning oli 1899–1908 samas õppejõud. Hiljem Tallinnas era-, kooli- ja linnaarst ning Esimese maailmasõja ajal Soomes sõjaväearst. 1921–1927 Eesti Arstide Liidu esimees. Tööerakondlane ja I Riigikogu liige.

Julius Seljamaa

Julius Friedrich Seljamaa VR III/2 (8. aprill 1883 Sindi – 17. juuni 1936 Tallinn) oli eesti ajakirjanik, riigitegelane ja diplomaat, Eesti Ajutise Maanõukogu sekretär ja abiesimees ning I Riigikogu liige.

Ta õppis 1899–1902 Riias õpetajate seminaris, oli 1902–1905 Taali ministeeriumikoolis õpetaja ja 1905–1909 selle juhataja, 1909–1914 Rakvere haridusseltsi kooli juhataja.

Ta siirdus 1914 Peterburi, õppis 1915–1918 Peterburi ülikoolis õigusteaduskonnas, töötas Pealinna Teataja toimetuses ja Venemaa IV Riigiduumas ajakirjanikuna.

Ta oli 1917 Eesti Vabariiklaste Liidu ja Ajutise Maanõukogu liige, 1918–1921 Vaba Maa peatoimetaja.

Ta alustas diplomaatilist karjääri veebruaris 1918 Eesti esimese välisdelegatsiooni (1917–1918) liikmena, esindades koos Johan Laidoneriga Eestit Nõukogude Venemaal (esitaja). Ta osales 1919–1920 Eesti-Vene rahuläbirääkimistel. 1922–1928 oli ta saadik Lätis, 1925–1926 Leedus ja 1928–1933 Nõukogude Liidus.

Oktoobrist 1933 kuni juunini 1936 oli ta välisminister (1934. aastal lühikest aega ka peaministri asetäitja). Seejärel nimetati ta saadikuks Rooma, kuid suri vähki enne ametisse asumist.

Jüri Uluots

Jüri Uluots (13. jaanuar 1890 Kirbla vald, Läänemaa – 9. jaanuar 1945 Stockholm) oli Eesti õigusteadlane ja poliitik. Ta oli peaminister 12. oktoobrist 1939 kuni 21. juunini 1940 ja Peaminister Vabariigi Presidendi ülesandeis 21. juunist 1940 kuni surmani.

Lui Olesk

Lui Olesk (12. oktoober 1876 Kavastu vald Tartumaa – 19. veebruar 1932 Tartu) oli Eesti riigimees ja ühiskonnategelane.

Aastal 1902 lõpetas ta Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, seejärel tegutses Tartus advokaadina.

Aastal 1905 oli radikaalsotsialistide rühma loomise katsel üks eestvedajatest.

1908–1910 oli ta Vologdas asumisel.

1918. aasta Saksa okupatsiooni ajal oli ta vangistatud.

1919. aasta augustist oli Olesk Eesti Vabariigi peaprokurör, kuid pidi juba sügisel asuma kohtuministriks Otto Strandmani valitsusse.

1920–1921 oli ta töö- ja hoolekande minister ning siseminister valitsuses, mida juhtis Ants Piip. Alates 1. detsembrist 1920 oli ta esimene kindralkuberneri kohuseid täitev Eesti siseminister. Ta kuulus Eesti Tööerakonda.

Ajakirjanikuna tegutses ajalehes Vaba Maa ja ajakirjas Vaba Sõna, oli kindlustusseltsi Oma juhte.

Ta oli ka Asutava Kogu ja I Riigikogu liige. Viimast küll üsna lühikest aega, sest astus tagasi 16. detsembril 1921 ja teda asendas Oskar Jürgenfeldt.

Lui Olesk oli Sihtasutise M. Varese Toetusraha juhatuse liige.

Mihkel Martna

Mihkel Martna VR III/2 (17. september 1860 Veltsa vald, Paimpere – 23. mai 1934 Tallinn) oli eesti poliitik ja ajakirjanik.

Otto Strandman

Otto August Strandman VR III/1 (30. november 1875 Vandu küla, Undla vald, Virumaa – 5. veebruar 1941 Kadrina) oli Eesti poliitik ja diplomaat.

Peeter Põld

Peeter Siegfried Nikolaus Põld (12. juuli 1878 Puru küla, Jõhvi vald Jõhvi kihelkond Rakvere kreis Eestimaa kubermang Venemaa keisririik – 1. september 1930 Tartu Eesti Vabariik) oli eesti teoloog, haridus- ja riigitegelane, Eesti Ajutise Maanõukogu, Asutava Kogu ja Riigikogu liige. Ta oli Eesti Vabariigi esimene haridusminister.

Riigikogu valimised

Riigikogu valimised on Eestis rahvahääletusega valimised, millega selgitatakse Riigikogu koosseis. Valimised võivad olla korralised (iga nelja aasta tagant) või erakorralised.

Eestis on Riigikogu valimine toimunud:

1920 I Riigikogu valimised

II Riigikogu valimised

III Riigikogu valimised

IV Riigikogu valimised

1932: V Riigikogu valimised

...

1992. aasta Riigikogu valimised

1995. aasta Riigikogu valimised

1999. aasta Riigikogu valimised

2003. aasta Riigikogu valimised

2007. aasta Riigikogu valimised

2011. aasta Riigikogu valimised

2015. aasta Riigikogu valimised

2019. aasta Riigikogu valimised

Tõnis Kalbus

Tõnis Kalbus (4. detsember 1880 Tori vald – 20. märts 1942 Sosva laager, Sverdlovski oblast) oli eesti advokaat ja poliitik.

Ta õppis Selja koolis ja Tori kihelkonnakoolis, mille lõpetas aastal 1896. Aastatel 1899–1901 töötas ta Taali vallakirjutajana. Seejärel töötas ta Viljandi-Pärnu rahukogu kirjatoimetajanaja Pärnu II jaoskonna talurahvaasjade komissari kirjatoimetajana. Aastatel 1905–1909 töötas ta Pärnu kitsarööpmelise raudtee ehitusosakonnas asjaajajana. Aastal 1909 sooritas ta küpsuseksami Pärnu poeglaste gümnaasiumi juures. Seejärel õppis ta Moskva Ülikooli õigusteaduskonnas, mille lõpetas aastal 1913.

Aastatel 1913–1919 tegutses ta Rakveres advokaadina. 1914. aasta sai ta Rakvere linnavolikogu esimeheks, selles ametis oli ta aastani 1919. Ta oli aastal 1917 Virumaa miilitsaülem ja hiljem ka Virumaa komissar. Aastal 1918 määrati ta Eesti Ajutise Valitsuse poolt Rakvere-Paide Rahukogu esimeheks. Aastatel 1918–1919 oli ta Rakvere Kinnistusjaoskonna ülem ja Tallinna eriti tähtsate asjade kohtu-uurija.

Aastast 1919 tegutses ta vandeadvokaadina. Ta oli Asutava Kogu ja I, II, III, IV ja V Riigikogu koosseisude saadik. Lisaks oli ta aastatel 1921–1922 Tallinna linnavolikogu liige ja aastatel 1927–1929 Harjumaa nõukogu esimees. Aastatel 1925–1929 oli ta kolmes valitsuses (Jaan Teemanti esimeses valitsuses ja Jaan Tõnissoni kolmandas valitsuses) kohtuministriks ning August Rei valitsuses sise- ja kohtuministriks.

1. veebruaril 1940 määrati ta majandusministri usaldusmeheks AS-is "Tallinna köievabrik John Carr'i pärijad".

Kalbus küüditati Siberisse, kus ta Sverdlovski oblastis, Sosva laagris 20. märtsil 1942 hukkus.

Villem Ernits

Villem Ernits (16. juuli 1891 Nõva, Pala vald, Tartumaa – 10. mai 1982 Tartu) oli eesti keeleteadlane ja karskusliikumise edendaja.

Ta lõpetas 1918. aastal Tartu Ülikooli (cand. phil.). Tema juhendajaks oli Dmitri Kudrjavski.

V. Ernits töötas vaheaegadega Tartu Ülikoolis õppejõuna, 1930. aastatel aga Varssavi Ülikoolis eesti ja soome keele lektorina. Kümme aastat oli ta Eesti Karskusliidu esimees.

Villem Ernits oli Asutava Kogu ja I Riigikogu liige. Ta kuulus algul Eesti Sotsialistide-Revolutsionääride Parteisse, mis liitus aga 1920 ESDTP-st eraldunud vasakäärmuslastega, moodustades ISTP.

Villem Ernits kuulus Eesti Akadeemilise Orientaalseltsi asutajate sekka. Ernits tegutses hõimuliikumises, eesti üliõpilaste organiseerimise ning ajakirjanduse alal. Ta oli Üliõpilaste Lehe algatajaid ja esimene peatoimetaja ning 1928–1930 toimetas ajakirja Eesti Hõim, 1927–1930 oli ta Fenno-Ugria teaduslik sekretär.

Teistes keeltes

This page is based on a Wikipedia article written by authors (here).
Text is available under the CC BY-SA 3.0 license; additional terms may apply.
Images, videos and audio are available under their respective licenses.