Higistamine

Higistamine on higieritus nahas paiknevatest higinäärmetest, mille tulemusena keha jahtub.

Higinäärmed on kõigil imetajatel. Higi hulk sõltub füüsilisest või vaimsest tegevusest, ümbritsevast temperatuurist ning riietest, mida me kanname. Toatemperatuuril ja tavaolukorras, kui inimese kehale ei ole suunatud pingeid ega tegevusi, eritavad täiskasvanud inimese higinäärmed ligikaudu 0,5 liitrit higi ööpäevas. See kogus võib aga kuumas keskkonnas ning kestva füüsilise tegevuse korral suureneda 10–12 liitrini ööpäevas, mis omakorda hakkab mõjutama organismi veesisaldust. Higistamiseks ei ole vaja täiendavat energiat ehk saunas käik või kuum vann ei kuluta energiat, vaid keha kaotab vedelikku. Et organism ennast hästi tunneks ning ei tekiks terviseprobleeme, on väga oluline kaotatud vedelik esimesel võimalusel tagasi juua. Ülekaaluliste inimeste puhul on keha ümber soojendav kiht, mis suurendab higistamist. Mida suurem on rasvamass kehas, seda vähem on kehas vett.[1]

Amanda Françozo At The Runner Sports Fragment
Higipiisad nahal

Higi

Higis on 98–99% vett ning väikestes kogustes elektrolüüte, lämmastikuühendeid, lenduvaid rasvhappeid ja teisi aineid. Higierituse peamine ülesanne on termoregulatsioon, mis kaitseb organismi ülekuumenemise eest. Tänu higistamisele on inimese nahk puhas ja elastne. Väga oluline on ennast pesta, kuna äsja eritunud higi on küll ilma lõhnata vedelik, kuid ebameeldiv lõhn tekib, kui naha pinnal elunevad bakterid hakkavad apokriinssete higinäärmete toodetud higis sisalduvaid aineid lagundama. Seega on väga oluline pestes pöörata tähelepanu kaenlaalustele, pea- ja kubeme piirkonnale. [1]

Kuidas kontrollida higistamist

Kõige rohkem higistame soojadel aastaaegadel, mis on enamikule inimestele suureks katsumuseks. Kuigi higistamine on organismi normaalne reaktsioon kuumusele või külmale, saab seda vältida või vähendada mitme meetodiga. [1] Esiteks on väga oluline õige riiete valik. Liigse higistamise ärahoidmiseks peaksime vältima sünteetiliste riietusesemete kandmist. Sünteetilised riided lasevad õhku halvasti läbi, mille tulemusena tekib nii öelda kasvuhoone efekt ning higistamine suureneb.[1] Lisaks on väga oluline on end iga päev regulaarselt pesta, kasutades seepi või mõnda muud antibakteriaalset pesuvahendit.[1]

Higistamine spordis

Higistamine treeningul on normaalne ega sõltu meie tahtest. Populaarsemateks spordialadeks on erinevad poksiliigid, pallimängud ning samuti erinevad aeroobsed treeningud. Pärast pikka ja rasket treeningut on tavaline, et higiga kaob ka mõni kilo kehakaalust. Aktiivsete treeningute järele tunnevad vajadust sageli inimesed, kes on terve päeva kontoris paigal istunud ning kelle keha vajab liikumist.[2]

Liigne higistamine

Next.svg Pikemalt artiklis Hüperhidroos

Liigne higistamine on higinäärmete liigse aktiivsuse tulemus. Leevendamiseks aitavad sagedased hommikused jahedad dušid. Kui aga liigne higistamine esineb üle kogu keha, võib arst määrata tablette. Samuti aitab kaltsiumi tarbimine. Pideva käte, jalgade või kaenlaaluste higistamise korral on kasulik kasutada vastavaid alkoholi sisaldavaid lahuseid või antiperspirante.[3]

Viited

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 https://www.kliinik.ee/haiguste_abc/higistamine/id-488
  2. http://tervisesport.com/higistamine/
  3. http://www.inimene.ee/haigused-ja-seisundid/list/haigused-ja-seisundid/liigne-higistamine-605
Afekt

Afekt ehk afektiivne reaktsioon ehk tundepurse on tunde või emotsiooni kogemus . See on (tavaliselt) lühiajaline ja tormiliselt kulgev inimest tervikuna haarav tundmuseväljendus reaktsioonina mingile olukorrale. See on inimese enda seisukohast nii psühholoogiliselt kui ka füsioloogiliselt äkiline vastureageering.

Afektiga võib kaasneda pulsi, hingamissageduse ja vererõhu tõus, higistamine, värisemine, pisarad, adrenaliininõristus jm. Need reaktsioonid on iseloomulikud üldisele valmisolekuseisundile ega olene sellest, millise tundmusega on tegu.

Afekti vaadeldakse kas emotsiooni erijuhuna või eristatakse kui lühiajalisemat, tugevamat ja vähem keerukat. Varem on afektiks nimetatud ainult patoloogilisi seisundeid.

Afekt ei pruugi olla kooskõlas isiku kirjeldusega oma tundmuse kohta.

Afektiivne reaktsioon võib olla erineva iseloomuga:

positiivne afekt, normaalse afektiivse reaktsioonina näiteks rõõmu väljendumine

negatiivne afekt, normaalse afektiivse reaktsioonina näiteks raevu, viha, kurbuse, ärevuse, hirmu, ehmatuse väljendumine

Depressioon

Mitte segi ajada masendusega.Depressioon on psüühikahäire, mille puhul on häiritud peaaju funktsioon kontrollida meeleolu. Peamiseks tunnuseks on pikka aega kestev meeleolu langus, mis piirab haige teotahet, halvendab elukvaliteeti ning segab igapäevaste toimetuste tegemist.

Depressioon on tihedalt seotud ärevushäiretega. See on pahatihti hiiliva alguse ja raske kuluga pikaleveniv haigus (võib kesta kahest nädalast paljude aastateni), mis mõjutab ühest küljest haige tundeid, mõtteid ja kehalisi funktsioone ning teisest küljest haige suhteid ümbritsevate inimestega. Depressioonil on kalduvus hakata korduma.

Kuigi õiget ravi võib olla keeruline leida, tuleb meeles pidada, et depressioon ei ole siiski ravimatu haigus.Vahel nimetatakse depressiooniks ekslikult ka meeleolu lühiajalist kerget langust ning stressitaseme tõusu, kuid sellist määratlust tuleks vältida. Lühiajaline meeleolu langus, kurbus, hirm, ahastus ja muud emotsionaalsed või afektiivsed seisundid on inimese igapäevase elu osad ning oleks ennatlik neid depressiooniks nimetada.

Foobia

Foobia ehk haiguslik kartus on ärevustunne, mis tekib mingi kindla nähtuse või elusolendi ees, mida tajutakse tegelikust ohtlikumana. Selliseid objekte või olukordi hakatakse vältima või talutakse neid väga suure ebamugavustundega. Suurenenud ärevus väljendub kehaliste sümptomitena: südamekloppimine, hingeldamine või hingetus, higistamine, külma- või kuumahood, jalgade, käte ja/või keha värisemine, tasakaalutuse ja/või nõrkustunne, iiveldus, pearinglus, kohin kõrvades, värvilised täpid silme ees või muud nägemishäired, suukuivus, urineerimistung jne. Tavaliselt märgatakse ainult osasid neist sümptomitest. Sümptomite subjektiivne tugevus võib varieeruda kergest ebamugavustundest väljakannatamatu paanikahooni.

Kõige levinumaks foobiavormiks loetakse agorafoobiat, mis hõlmab hirmu avalike kohtade, aga ka selliste kohtade ees, kust põgenemine turvalisse kohta on raskendatud: väljakud, kaubanduskeskused, poejärjekorrad, lennukid, bussid, rongid, jne. Agorafoobiat ilma paanikahoota esineb Ameerikas umbes 0,8%-l üle 18-aastastest inimestest arvestusliku aasta jooksul.Lihtfoobiatest, s.t foobiatest, mis on seotud ühe kindla nähtusega, loetakse sagedasemaiks akrofoobiat (hirm kõrguse ees), arahnofoobiat (hirm ämblike ees), klaustrofoobiat (hirm suletud kitsaste kohtade ees), ahluofoobia (hirm pimeduse ees) ja aviatofoobia (hirm lendamise ees).

Erinevaid lihtfoobiaid esineb Ameerikas 8,7%-l üle 18-aastastest arvestusliku aasta jooksul.Kartust foobiate ees nimetatakse fobofoobiaks.

Ameerikas tehtud uurimuste järgi kannatab 5,1–12,5% ameeriklastest foobiate all.Kõnekeeles kasutatakse sõna "foobia", et tähistada vastumeelsust millegi suhtes.

Hallutsinogeen

Hallutsinogeen on narkootikum, mis muudab taju ja kutsub esile hallutsinatsioone.

Higinäärmed

Higinäärmed on higi nõristavad nahanäärmed. Inimesel on ligi 2 miljonit higinääret, mis paiknevad ebaühtlaselt keha pinnal. Higinäärmeid on kahte liiki: ekriinse ning apokriinsed. Ekriinsed higinäärmed katavad enamiku kehast, avanevad otse keha pinnale ja talitlevad juba sünnist alates. Apokriinsed higinäärmed arenevad välja puberteedieas, paiknevad kaenlaaugus, pea piirkonnas ja kubemes ning mille toodetud higi on viskoossem.

Kiniin

Kiniin (tuntud ka kui hiniin) on ravim, mida kasutatakse kergemate malaaria vormide korral ja klorokviinile resistentsete Plasmodium vivax'i vormide korral, kui artesunaat ei ole kättesaadav. Üldiselt eelistatakse malaaria ravil aga ohutumaid aineid nagu klorokviini.Seda võib kasutada suukaudselt või veenisiseselt.

Teatud maailma osades esinevad kiniinile resistentsed malaariavormid.Toonikule lisatakse samuti kiniini ning see annab sellele mõru maitse.Tavalised kõrvaltoimenähud on peavalu, tinnitus, nägemisprobleemid ja higistamine. Tugevamate kõrvaltoimete hulka kuuluvad kuulmise kaotus, trombotsütopeenia ehk madal vereliblede hulk veres ning südame rütmihäired. Kuigi veel ei teata, kas raseduse ajal kiniini tarbimine on lapsele kahjulik, soovitatakse seda siiski raseduse ajal malaaria ravimisel kasutada. Kiniini toimemehhanism ei ole veel täpselt teada.Kuigi seda on kasutatud ka rahutute jalgade sündroomi ja jalakrampide ravil, siis kõrvaltoimete tõttu seda selleks raviotstarbeks ei soovitata.Seda kasutatakse piroplasmoosi raviks.Kiniin isoleeriti esmakordselt aastal 1820 kiinapuu koorest, kuigi kooreekstrakti on malaariaraviks kasutatud vähemalt aastast 1632.

Kokaiin

Kokaiin (C17H21NO4), argikeeles ka koka, on kristalliline tropaanalkaloid, mida saadakse kokapõõsa lehtedest. See on kesknärvisüsteemi stimulant (erguti) ja söögiisu vähendaja, mis loob tarbides eufoorilise heaolutunde ja suurenenud energia tunde.

Kokaiin võib olla psühholoogiliselt sõltuvust tekitav ning selle omamine, kultivatsioon ja levitus on üle maailma keelatud. Kokaiini regulaarsel tarvitamisel areneb välja kokainism.

Kokapõõsa lehe ergutavad omadused olid teada vanadele Peruu ja muu Kolumbuse-eelse Lõuna-Ameerika rahvastele. Lääne ühiskonnas on olnud kokaiin vastandkultuuri osaks üle sajandi; seda on kasutanud mitmed intellektuaalid, kunstnikud ja muusikud, sealhulgas Arthur Conan Doyle, Sigmund Freud ja Ulysses Grant. Mitu aastakümmet sisaldas kokaiini ka Coca-Cola.

1998. aastal kasutas kokaiini umbes 1,7 miljonit ameeriklast.Kokaiini eraldas esimest korda 1855 saksa keemik Friedrich Gaedcke. Ta nimetas selle erütroksülliiniks. Isolatsiooniprotsessi lihtsustas Albert Niemann.

Morfinism

Morfinism on sõltuvusseisund, mis tekib opioidide tarvitamisel.

Sagedasemad tarvitatavad opioidid on oopium, heroiin, metadoon, fentanüül, α-metüülfentanüül, morfiin, oksükodoon, kodeiin, petidiin, buprenorfiin.

Morfinism võib areneda meditsiiniliste protseduuride tüsistusena (valusündroomi ravi) või psühholoogilistel põhjustel (uudishimu, rahulolematus).

Nüktofoobia

Nüktofoobia (kreeka nyx 'öö' + phobos 'kartus') (ka: Ahluofoobia, skotofoobia, lügofoobia ja müktofoobia) on haiguslik pimedusepelgus, öökartus. Nüktofoobia on üks sagedasemaid foobiaid.

Nüktofoobia nagu kõigi foobiate tavalisimad sümptomid on hingetus, ülemäärane higistamine, iiveldus, kuiv suu, südamepekslemine, sageli näib olevat tugevalt häiritud ka rääkimine ning mõtlemine.

Selle foobia all kannatajatel on ebanormaalne ja alaline kartus pimeduse ees, ehkki nad teavad ja võivad aru saada pimeduse kahjutusest, ei suuda nad pimeduse korral olla normaalsed.

Nüktofoobia esineb kõige enam lastel.

Peavalu

Peavalu on valu peapiirkonnas.

Piinlikkus

Piinlikkus ehk piinlikkustunne on emotsioon, mis on seotud olukorraga, mille puhul teised näevad pealt või saavad teada midagi, mida asjaosaline häbeneb. Piinlikkust võidakse tunda nii enese kui ka teiste pärast.

Piinlikkus erineb häbist selle poolest, et erinevalt piinlikkusest ei ole häbi otseselt seotud teiste inimestega ning eeldab süütunnet.

Piinlikkuse välisteks avaldusteks võivad olla punastamine, higistamine ja kogelemine. Piinlikkust võidakse varjata naeratuste, närvilise naeruga või vihapurskega.

Psühhosomaatiline häire

Psühhosomaatiline häire on tervisehäire, mille puhul vaevused psüühikas või kesknärvisüsteemis tekitavad kehalisi (somaatilisi ehk somatoformseid) häireid.

Psühhosomaatiline häire on näiteks ärevushäire, mille puhul häiritud meeleolu põhjustab häireid kehalises enesetundes, mis võib avalduda järgmiste sümptomitena: õhupuudus, südametöö kiirenemine, peapööritus, iiveldustunne, higistamine, suukuivus, valu rinnus, peavalu.

Punane kärbseseen

Punane kärbseseen (Amanita muscaria) on kärbseseeneliste sugukonda kärbseseene perekonda kuuluv seeneliik.

Teetanus

Teetanus ehk kangestuskramptõbi on äge nakkushaigus, mida põhjustab pinnases elava bakteri Clostridium tetani poolt anaeroobsetes tingimustes produtseeritud eksotoksiin. See kahjustab närvisüsteemi, takistades impulsi levikut närvilt lihasele ja põhjustades lihasespasme.

Teetanusetekitaja elab saprofüüdina hobuse, veise, jt koduloomade, ka inimese seedetraktis; organismi satub tavaliselt pinnasest haava kaudu. Haiguse lõimetusaeg on tavaliselt 3–14 päeva (kuni 50 päeva). Tavaliselt algab teetanus mälumislihaste spasmiga, millele järgnevad neelamisraskused; lihasjäikus levib mööda kaela- ja seljalihaseid järjest allapoole kuni haarab kõik tahtele alluvad lihased. Krambihoo võib vallandada mistahes ärritaja. Kaasneb palavik, higistamine, vererõhu tõus, raskematel juhtudel tüsistustena luumurrud ja lihasrebendid, kopsupõletik, süvaveenide tromboos või kopsuarteri trombemboolia. Kergematel juhtudel on haigus ravitav, raskematel lõpeb surmaga. Raviks kasutatakse antibiootikume, teetanuse antitoksiini ning lihaseid lõõgastavaid ravimeid.

Teetanus ennetatakse vaktsineerimisega, mis annab immuunsuse minimaalselt viieks, kuid mitte enam, kui seitsmeks aastaks; selle aja möödudes on haigestumise vältimiseks vajalik revaktsineerimine. Kui inimene pole vaktsineeritud, tuleb talle pärast traumat süstida 48 tunni jooksul teetanuse vastumürki. Teetanusehaige teistele nakkusohtlik ei ole. Eestis esineb teetanust 1–2 juhtu aastas.

Theophrastos

Theophrastos (vanakreeka keeles Θεόφραστος, ladina keeles Theophrastus) (u 372 eKr Eresos – 288 eKr) oli vanakreeka filosoof, Aristotelese õpilane.

Uneärevus

Uneärevus on unehäire liik, mille korral inimesel esinevad korduvalt ärevust ja hirmu põhjustavad unenäod.

Need on tavaliselt kuidagi ohtliku või alandava sisuga ning põhjustavad inimese ärkamist, mille järel mäletatakse unenägu üldiselt väga detailselt. Sageli võib sama või sarnane unenägu korduda. Tavaliselt ärgatakse une teisel poolel, kuigi ärgata võib kogu öö jooksul. Ärgatakse kiiresti, ei esine segasust ega desorienteeritust. Tüüpilised on ärevuse vegetatiivsed nähud: südamekloppimine, hingamissageduse tõus, higistamine, värisemine, jms.

Erinevalt näiteks unepaanikast ei esine uneärevuse korral häälitsemist ega ülemäärast motoorset aktiivsust.

Vesi

Vesi ehk divesinikmonooksiid ehk vesinikoksiid ehk oksidaan on keemiline ühend molekulaarse valemiga H2O. Üks vee molekul koosneb kahest vesiniku ja ühest hapniku aatomist.

Vesi on üks kõige levinumatest ainetest nii Maal kui ka universumis: molekulaarsetest ainetest on vesi leviku poolest kolmandal kohal pärast vesinikku (H2) ja süsinikoksiidi (CO).

Vesi on normaaltingimustel vedel seetõttu, et vee polaarsed molekulid moodustavad omavahel vesiniksidemeid. Vesiniksidemete olemasolu muudab vee molekulide üksteisest eraldamise raskemaks ja tõstab seega vee sulamis- ja keemistemperatuuri.

Tahkes olekus vett nimetatakse jääks. Jää on kristallilise ehitusega ja selle kristallvõres esinevad tühimikud, mistõttu on jää tihedus väiksem kui vedelal veel.

Vett võib leida peaaegu kogu Maalt ja seda vajavad kõik tuntud elusorganismid, kes koosnevad suures osas veest, mõned vees elavad organismid isegi kuni 99% ulatuses.

Vesi katab ligikaudu 70% Maa pinnast, olles pidevas ringluses.

Vesi on üks levinumaid ja parimaid lahusteid, selles lahustuvad hästi väga paljud gaasilised, vedelad ja tahked ained. Enamik protsesse eluslooduses kulgeb vesikeskkonnas lahustunud ainete osavõtul. Vesilahused osalevad näiteks ainevahetuslikes protsessides, vesilahustena omastavad ka taimed mullast toitaineid.

Ärevushäire

Ärevushäire on psühhiaatriline häire, millega kaasneb pidev ja pikaajaline ärevus.

Ärevushäiret saab määratleda näiteks paanikahäireks, agorafoobiaks, sotsiaalfoobiaks, ägedaks stressireaktsiooniks, posttraumaatiliseks stressihäireks või mõne aine põhjustatud ärevushäireks. Ärevushäiret esineb naistel tunduvalt rohkem kui meestel. Patsiendid kogevad püsivat ärevust, sest nende veendumused enese ja maailma kohta muudavad nad vastuvõtlikuks mitmesuguste olukordade väärtõlgendamisele ähvardavatena. Ärevushäiret esineb tihedamini kui depressiooni, kuigi ärevushäirele pööratakse vähem tähelepanu ning haigestumine on tõusvas suunas. Samas pöörduvad generaliseerunud ärevushäirega inimesed ise sagedamini arstide poole. Esmaselt diagnoositi haigus 1996. aastal ja ligi 400 patsiendil. Aastaks 2007 oli see arv tõusnud 700-ni.

Paanikahäiret iseloomustavad kõige paremini liigse kartuse/suure hirmu episoodid, mis võivad tekkida ilma selge põhjuseta. Paanikahood, ka tugevad, ei kesta üle paari minuti, kuid võivad kahe tunni jooksul uuesti ilmneda. Hoo ajal esineb järgmistest sümptomitest neli: õhupuudus, lämbumine, iiveldus, higistamine, vappumine ja ebareaalsuse tunne. Kui tunnuseid on vähem kui kolm, on tegemist piiratud sümptomitega hooga.

Õhuniiskus

Õhuniiskus on õhus olev veeauru sisaldus. Veeaur on vee gaasiline faas ja on täiesti nähtamatu. Õhuniiskus sõltub paljudest teguritest. Neist olulisimad on päikesekiirgus ja geograafilise piirkonna hüdroloogiline režiim.

Õhuniiskust väljendatakse mitme karakteristikuga:

absoluutne niiskus – ühes kuupmeetris sisalduv veeauru mass ;

suhteline niiskus ehk suhteline õhuniiskus ehk relatiivne niiskus – veeauru osarõhu ja samal temperatuuril küllastunud veeauru osarõhu suhe ;

eriniiskus – ühes kilogrammis niiskes õhus leiduva veeauru kogus grammides ;

veeauru rõhk – õhus oleva veeauru põhjustatud rõhk.

Teistes keeltes

This page is based on a Wikipedia article written by authors (here).
Text is available under the CC BY-SA 3.0 license; additional terms may apply.
Images, videos and audio are available under their respective licenses.