Higinäärmed

Higinäärmed on higi nõristavad nahanäärmed. Inimesel on ligi 2 miljonit higinääret, mis paiknevad ebaühtlaselt keha pinnal.[1] Higinäärmeid on kahte liiki: ekriinse ning apokriinsed. Ekriinsed higinäärmed katavad enamiku kehast, avanevad otse keha pinnale ja talitlevad juba sünnist alates. Apokriinsed higinäärmed arenevad välja puberteedieas, paiknevad kaenlaaugus, pea piirkonnas ja kubemes ning mille toodetud higi on viskoossem. [2]

Viited

  1. http://entsyklopeedia.ee/artikkel/higinäärmed1
  2. https://www.kliinik.ee/haiguste_abc/higistamine/id-488
Anatoomia mõisteid

Siin on loetletud inimese ja teiste selgroogsete loomade morfoloogia, anatoomia, embrüoloogia ja histoloogia mõisteid.

Fennekrebane

Fennekrebane ehk fennek ehk kõrberebane (Vulpes zerda) on koerlaste sugukonda rebase perekonda kuuluv kiskjaline.

Fennekrebased elavad Põhja-Aafrika ja Siinai poolsaare kõrbetes ja poolkõrbetes. Ta on kassi- või küülikusuurune pikkade kõrvadega loom. Kuumas kliimas elaval fennekil kiirgub suurte kõrvade kaudu üleliigne soojus, millest ta higinäärmete puudumise tõttu ei saa vabaneda higistamise teel. Suurte kõrvade tõttu on tal ka väga hea kuulmine, mis võimaldab saaklooma kaugelt üles leida. Saba on kohev ja pikk, paks karv on liivakarva. Erinevalt teistest rebastest ei ole fennekil vänget lõhna. Teda peetakse ka lemmikloomana. Fennek on segatoiduline. Süüa armastab ta urus, et olla kiskjate eest kaitstud. Ta võib kaua ilma veeta läbi ajada. Fennek on öise eluviisiga, päeval varjub ta päikese eest urgu. Ta on vilgas ja tal on väga hea hüppevõime. Samuti on ta väga kiire kaevaja. Fennek kui liik ei ole ohustatud, kuid tema arvukus väheneb karusnahaküttide tegevuse tõttu. Loomaaedades näeb fennekit harva.

Higistamine

Higistamine on higieritus nahas paiknevatest higinäärmetest, mille tulemusena keha jahtub.

Higinäärmed on kõigil imetajatel. Higi hulk sõltub füüsilisest või vaimsest tegevusest, ümbritsevast temperatuurist ning riietest, mida me kanname.

Toatemperatuuril ja tavaolukorras, kui inimese kehale ei ole suunatud pingeid ega tegevusi, eritavad täiskasvanud inimese higinäärmed ligikaudu 0,5 liitrit higi ööpäevas. See kogus võib aga kuumas keskkonnas ning kestva füüsilise tegevuse korral suureneda 10–12 liitrini ööpäevas, mis omakorda hakkab mõjutama organismi veesisaldust. Higistamiseks ei ole vaja täiendavat energiat ehk saunas käik või kuum vann ei kuluta energiat, vaid keha kaotab vedelikku. Et organism ennast hästi tunneks ning ei tekiks terviseprobleeme, on väga oluline kaotatud vedelik esimesel võimalusel tagasi juua. Ülekaaluliste inimeste puhul on keha ümber soojendav kiht, mis suurendab higistamist. Mida suurem on rasvamass kehas, seda vähem on kehas vett.

Häbemekink

Häbemekink (naiste puhul ka veenusekink; ladina keeles mons pubis, mons veneris) on paljudel imetajatel väline emassuguelund ka tupe osa. Häbemekink on nahast, sidekoest ning rasvkoest koosnev väike kõrgend (padjand) naise häbemeliiduse eesosa peal, mis moodustub häbememokkade liitumiskohas.

Mõnikord räägitakse ka mehe, samuti loomade häbemekingust. Meestel ei ole häbemekink tavaliselt nii selgepiiriline kui naistel. Häbemekingu suurus oleneb keharasva üldisest tasemest. Tavaliselt on häbemekingu paksus 2...3 cm.

Jan Evangelista Purkyně

Jan Evangelista Purkyně (saksapäraselt Jan Evangelista Purkinje; 18. detsember 1787 Libochovice – 28. juuli 1869 Praha) oli tšehhi füsioloog. Purkyně tegi uuringuid mitmes bioloogia valdkonnas, nagu anatoomia, farmakoloogia, embrüoloogia ja histoloogia. Purkyně andis märkimisväärse panuse ka keele ja kirjanduse uurimisse.

Preadaptatsioon

Preadaptatsioon ehk eelkohastumine on evolutsioonibioloogias organismi iseärasus, mis on olemas enne seda, kui see kohastumuseks osutub, ning mille teke on sõltumatu tingimustest, milles ta kohastumuseks osutub. Seejuures võivad need tingimused tekkida juhuslikult või seetõttu, et organism otsib endale sellised tingimused.

Mõned bioloogid väldivad terminit "preadaptatsioon", nähes selles vihjet teleoloogiale.

Terrence Deacon kasutab raamatus "The Symbolic Species" ka väljendit premaladaptation, tähistamaks olukorda, milles organismi iseärasused, mis võivad kujutada endast kohastumisi, osutuvad uues olukorras takistuseks.

Rinnavähk

Rinnavähk ehk rinnanäärmevähk ehk rinnakartsinoom (cancer mammae) on rinnanäärme pahaloomuline kasvaja, rinnakoest arenev vähktõve liik.Rinnavähk on paljude teadusdistsipliinide uurimisaines.

Rinnavähki esineb sagedamini arenenud riikides, naistel üle 100 korra sagedamini kui meestel.Eestis diagnoositakse ligi 600 uut rinnavähijuhtu aastas. Neist üle 30% on avastamise ajal kaugelearenenud staadiumis. Eesti Vähiliit veab rinnavähi varajase avastamise projekti "Ära jää hiljaks!".

Rinnanäärmevähi täpseid tekkepõhjuseid, arengu ja taandarengu mehhanisme seni veel ei tunta. Seetõttu võivad eri indiviididel erineda nii sümptomid, põhjused, kulg, diagnoosimine, vähitüübid (histoloogia), kirurgilise ravi ja onkoteraapia võimaluste olemasolu ja indiviidi vastuvõtlikkus sellele, geneetika, seisundi kestus, meditsiinisüsteemi ja rahaliste ressursside olemasolu, rinnavähi ravi lubamine ja ka suremus jpm.

Rinnanäärmevähi algmeks on tõenäoliselt üks vähirakk, mis saab "kasvueelise". Nagu enamiku pahaloomuliste kasvajate korral ei ole ka rinnavähirakkude kontrollimatu vohamine põhjustatud ainult üksikust protoonkogeeni kontrollimatust aktivatsioonist (punktmutatsioonid) või tuumori supressorgeeni inaktivatsioonist. Rinnavähi initsiatsioon ja teke erineb nahavähi omast, kuivõrd rinnanäärme rakukeskkond on hormoonsõltuv.

Rinnavähi tekkel mängivad olulist rolli ka geneetilised tegurid, nii on nüüdseks revideerimisel haiguse mittepärilikkus, kuna mitmete vähi eelsoodumusega pärilike sündroomide korral võib ka järglastel rinnavähki esineda.

Pikka aega on vaieldud selle üle kas rinnavähk on elundispetsiifiline või süsteemne krooniline patoloogiline seisund. Uuemad uurimused, kus rinnavähirakke on tuvastatud pärast rinnavähi ravi ka luuüdist, räägivad süsteemse kroonilise seisundi kasuks. Lisaks on metastaseerunud rinnavähirakkudel (ka eesnäärmevähirakkudel) tuvastatud "võime suhelda" primaarkasvaja rakkudega nii, et need jäävad "puhkeseisundisse" ("sleeping mode"), kuni need metastaatilised rinnavähirakud vastavate signaalide toimel eri elundeis aktiveeritakse. Arvatakse, et rinnavähirakud võivad kasvajakoldest liikuda vereringesse (olles siin kui ringlevad kasvajarakud) ja suubuvad kaugematesse elunditesse, nagu näiteks luuüdisse. Need luuüdisse ja muudesse elundeisse "majutunud kasvajarakud" (disseminated tumor cells) võivad rasked ajad, näiteks kiiritus-, keemilise ja bioloogilise ravi üle elada (aastaid) "puhkeseisundis" ("sleeping mode"). Need rakud toimivad metastaseerunud rinnavähirakkude "reservuaarina", nagu luuüdi mikrometastaasid (rinnavähi tüvirakkude fenotüüp), ja võivad metastaase anda. Nii püütakse seletada mittemetastaatilise rinnavähi patsientide (koguni 40% I–III astme kliiniliselt mitteväljendunud metastaasidega rinnavähi haigusjuhtudest) rinnavähi retsidiivi, ka pärast kasvajakolde täielikku kirugilist eemaldamist.

Suured häbememokad

Suured häbememokad (labia majora pudendi) on naisel ja teistel emastel esikloomalistel välissuguelundite (häbe) hulka kuuluvad käärulised piklikud nahavoldid – paarilised elundid, mis ulatuvad lahklihani ning katavad paadikujulise moodustisena täielikult või osaliselt kõdistit, kusiti ava ja tupeesikut. Nad vastavad mehe munandikotile.

Suurtest häbememokkadest sissepoole jäävad väikesed häbememokad. Kui naine seisab või tal on jalad koos, siis suured häbememokad katavad nende vahele jäävad elundid osaliselt või täielikult.

Suured häbememokad sisaldavad rasvpadjandit ning korgaskehasid, mis seksuaalse erutuse korral täituvad verega ning põhjustavad suurte häbememokkade kõvastumise, suurenemise ning tumenemise või punaseks muutumise. Samuti on seal silelihaste kiht, mis meenutab munandikoti tunica dartos't, ning rasu- ja higinäärmed ja veresooned (sealhulgas veenipõimikud) ning närvid.

Neid varustab verega arteria pudenda externa profunda ja innerveerivad rami perineales nervi cutanei femoris posterioris.

Suured häbememokad on pealtpoolt kaetud pigmenteerunud nahaga ning täiskasvanud naisel (alates puberteedist) looduslikus olekus väljastpoolt osaliselt häbemekarvadega. Seestpoolt on nahk limaskestataoline – sile ja läikiv. Tavaliselt on suurte häbememokkade värvus sarnane ülejäänud naha värvusega, kuid esineb ka märgatavat erinevust. Limaskestataoline siseosa on sageli roosa, võib aga olla ka pruun.

Suured häbememokad on pehmed ja elastsed. Need omadused on olulised sünnituse juures. Nahk sarnaneb käärulisuse poolest mehe munandikoti nahaga.

Suurte häbememokkade vahel on häbemepilu. Nende ülemine ühinemiskoht on eesmine mokkadenide ja tagumine ühinemiskoht on tagumine mokkadenide. Õigupoolest nad tagant ei ühine, vaid jäävad paralleelselt kulgema, kuni nad kaovad. Ülaltpoolt on suured häbememokad paksemad.

Suurte ja väikeste häbememokkade vahel on sulci interlabiales.

Teistes keeltes

This page is based on a Wikipedia article written by authors (here).
Text is available under the CC BY-SA 3.0 license; additional terms may apply.
Images, videos and audio are available under their respective licenses.