Herakles

Herakles (ladina keeles Hercules) on vanakreeka mütoloogias armastatuim heeros, Zeusi ja Teeba kuninga Amphitryoni abikaasa Alkmene poeg.[1]

Herakles oli maailma tugevaim inimene. Ühtlasi oli suure iseteadvusega. Ta oli kindlalt veendunud, et keegi ei võinud teda mingil tingimusel võita, ja faktid kinnitasid seda. Alati, kui ta võitlema hakkas, oli võitluse tulemus ette teada. Keegi ei saanud temast kunagi jagu. Üksnes üleloomulik jõud võis tema vastu saada ja lõpuks hukutaski Heraklese maagia.[2]

Mõistusega seevastu ei saanud Herakles kiidelda. Seda oli tal vähe. Ükskord, kui tal palav hakkas, sihtis ta Päikest ja ähvardas seda lasta. Kord, kui lained tema paati väntsutasid, ähvardas ta neid nuhelda, kui need kohe maha ei rahune.[2]

Heraklest tabasid korduvalt äkkvihapursked, mille käigus ta inimesi tappis. Aga kui raev kadus, kahetses ta siiralt ja oli nõus mis tahes karistusega. Ilma tema nõusolekuta poleks keegi teda karistada saanudki. Keegi poleks ka suutnud nii paljusid karistusi taluda. Enamik tema elust kulus kuritegude lunastamisele. Herakles ei protestinud kunagi ühegi karistuse vastu. Mõnikord karistas ta end ise, kui teised olid nõus talle andestama.[2]

Heraklest austati ja armastati kõikjal Kreekas peale Ateena, mille kangelane oli Theseus. Theseus oli samuti tugev ja julge, kuid ka intelligentne ja hea poliitik. Theseus oli kuningas, aga Herakles ei saanud ühtegi riiki valitseda, sest ta ei suutnud sageli iseennastki valitseda.[2]

Herakles ei olnud pahatahtlik inimene. Ta ei pidanud tavaliselt viha ja tal oli palju sõpru. Theseus oli üks suurimatest Heraklese sõpradest, kes talle korduvalt hingeabi andis[2].

Disambig gray.svg  See artikkel räägib mütoloogilisest tegelasest; 1997. aasta filmi kohta vaata artiklit Herakles (film 1997); 2014. aasta filmi kohta vaata artiklit Herakles (film 2014).
Museum side hercules 2nd C 3
2. sajandi skulptuur Heraklesest
Metropolitan marble head of Herakles Roman 1C AD 2
Heraklese marmorkuju 1. sajandist

Sünd, lapsepõlv ja noorpõlv

Zeus võttis endale Amphitryoni kuju ja magas tolle abikaasa Alkmenega[2]. Pärast Zeusi lahkumist magas Alkmenega ka tõeline Amphitryon. Alkmene hakkas kandma kaksikpoegi, kusjuures kummalgi pojal oli erinev isa[1]. Selleks päevaks, mil Alkmenel pidi aeg täis saama, laskis Zeus ennustada, et sel päeval sünnib suur kuningas, aga armukade Hera takistas Heraklese sündi ja kiirendas tema vanaisa vennapoja Eurystheuse sündi, nii et ennustatud päeval sündis hoopis Eurystheus[1]. Herakles ja tema poolvend Iphikles sündisid hiljem[1].

Väike Herakles viidi Olümposele, et Hera teda imetaks. Herakles imes Hera rinda nii kõvasti, et Hera karjatades ta rinna otsast ära kiskus. Rinnast purskus piim üle taeva laiali ja niimoodi tekkis Linnutee. Sõna "gala" tähendab kreeka keeles piima ja siit tuleb sõna "galaktika".[3]

Herakles snake Musei Capitolini MC247
Herakles madu kägistamas

Oma esimese kangelasteo sooritas Herakles siis, kui ta veel hällis lamas. Hera saatis kaks madu teda tapma[1]. Kui need hälli servale ronisid, siis hakkas Iphikles karjuma, aga Herakles haaras kummagi käega erinevast maost ja kägistas mõlemad ära. Kui isa ja ema lastele appi jooksid, ulatas Herakles isale kaks surnud madu.[2]

Seepeale ennustas pime prohvet Teiresias Alkmenele: "Kinnitan pühalikult, et paljud kreeka naised hakkavad õhtu eel villa kraasides laulma sinu pojast ja ka sinust kui kangelase emast. Sellest poisist kasvab kogu inimsoole vägimees."[2]

Kuni selle sündmuseni oli Heraklest kutsutud Alkideseks, see tähendab Amphitryoni isa Alkidese järeltulijaks[2]. Nüüd selgus aga, et temas on midagi enamat, ja teda hakati kutsuma Herakleseks. Uue nime andmisega püüdsid vanemad pugeda Hera ees, lootes, et see poisi rahule jätab, kuid see ei aidanud ja Hera vihkas teda kuni ta surmani.

Amphitryon otsis Heraklesele ja Iphiklesele õpetajad, aga Herakles ei olnud musikaalne ja lõi oma muusikaõpetaja Linose lüüraga surnuks [1]. See oli esimene kord, kui Herakles kogemata inimese tappis, hiljem juhtus seda veel korduvalt. Teisi õppeaineid (vehklemist, maadlust ja ratsutamist) talus Herakles leplikumalt ja nende ainete õpetajad jäid kõik ellu.[2]

18-aastasena tappis Herakles juba Thespia lõvi[2]. Pärast seda kandis ta lõvi nahka nii, et lõvi pea moodustas midagi kiivritaolist[2]. Hiljem vahetas ta selle Nemea lõvi naha vastu, millel oli see eelis, et see oli haavamatu.

Heraklese järgmine vägitegu oli võitlus minüaanidega, kes olid pannud Teebale peale raske andami. Tasuks sai ta abielluda Teeba printsessi Megairaga. Abielust sündis 3 poega.[2]

Herakles tripod Louvre F341
Herakles röövib oraakli kolmjala
Hercules Killing the Lernean Hydra
Herakles ja Lerna hüdra
Heracles Slaying the Lion of Nemea-Hermitage
Herakles ja Nemea lõvi. Lysippose skulptuuri koopia 1.–2. sajandist

Heraklese vägitööd

Next.svg Pikemalt artiklis Heraklese vägitööd

Hera saatis Heraklesele hulluse, mille tulemusena too tappis oma lapsed ja ka abikaasa, kui see püüdis lapsi kaitsta. Seejärel sai Herakles mõistuse tagasi, aga hullusehoost ei mäletanud ta midagi. Isa ütles talle, mida ta oli teinud ja Herakles tahtis ennast häbi pärast tappa.[2]

Kuid Theseus suutis Heraklese ümber veenda[2]. Ta viis Heraklese Delfi oraakli juurde. Preestrinna ei tahtnud Heraklesele ennustada. Seepeale võttis Herakles preestrinnalt tema kolmjala ära ja ähvardas asutada konkureeriva oraakli, kui vastust ei saa. Apollon ähvardas Heraklest jõuga, aga Herakles oli valmis ka Apolloniga jõudu katsuma. Zeus ei saanud seda lubada, ta segas vahele ja Apollon käskis preestrinnal Heraklesele vastus anda.[2]

Preestrinna käskis Heraklesel teha kümme Mükeene kuninga Eurystheuse valitud vägitegu ilma kõrvalist abi kasutamata ja mingit tasu saamata. Selle eest pidi ta saama oma kuritöö andeks ja lisaks veel surematuse[1].

Heraklese vägitööd olid järgmised:[1]

  1. Nemea lõvi tapmine
  2. Lerna hüdra tapmine
  3. Keryneia hirve kinnipüüdmine
  4. Erymanthose metssea kinnipüüdmine
  5. Augeiase tallide puhastamine
  6. Stymphalose lindude tapmine
  7. Kreeta sõnni kinnipüüdmine
  8. Diomedese hobuste äratoomine
  9. Hippolyte vöö äratoomine
  10. Geryoni kariloomade äratoomine
  11. hesperiidide õunte äratoomine
  12. Kerberose äratoomine

Edaspidine elu

Herakles kohtas kena neidu Deianeirat ja tahtis teda naiseks. Kuid Deianeirat tahtis endale ka jõejumal Acheloos. Acheloos püüdis Heraklesega astuda läbirääkimistesse, aga Herakles ütles: "Minu käsi töötab paremini kui minu keel. Las mina võidan jõukatsumise ja sina võid võita kõnepidamise." Acheloos muundus sõnniks ja ründas teda, aga Herakles oli ennegi neist jagu saanud. Herakles murdis tal ühe sarve ära ja abiellus Deianeiraga.[2]

Antaios oli gigant, kes sundis võõraid endaga jõudu katsuma ja tappis nad pärast seda. Oma ohvrite kolpadega kaunistas ta oma templi katust. Ta oli Gaia poeg ja sellepärast oli ta võitmatu seni, kuni ta maapinda puudutada sai. Herakles tõstis ta õhku ja kägistas ta siis.[2]

Kaukaasias tappis Herakles kotka, kes käis iga päev Prometheuse maksa nokkimas, ja vabastas Prometheuse.[1][2]

Teel Geryoni juurde jõudis Herakles Vahemere lõppu ning püstitas sinna Heraklese sambad ehk Gibraltari ja Ceuta.

Kui Heraklese sõbra Admetose noor naine Alkestis suri, läks Herakles varjumaailma, heitles Surmaga ja sundis teda Alkestise hinge vabaks laskma. Alkestis sai inimesena oma mehega edasi elada.[2]

Troojas päästis Herakles kuningas Laomedoni tütre, printsessi Hesione. Neiu oli jäetud mereranda ootama koletist, keda ei olnud muude vahenditega võimalik lepitada. Herakles leppis Laomedoniga kokku, et hävitab koletise, kui Laomedon annab talle oma hobused, mille Zeus oli Laomedoni vanaisale kinkinud. Ta tappiski peletise, aga Laomedon keeldus tasust. Seepeale tappis Herakles Laomedoni ja andis Hesione naiseks oma sõbrale Telamonile, kes oli teda aidanud.[2]

Kui kuningas Eurytos solvas Heraklest, tappis Herakles tema poja, kuigi oli enne kuningapoja sõber olnud. Selle teo eest karistas teda Zeus ise ja käskis tal minna aastaks või koguni kolmeks Lüüdiasse kuninganna Omphale orjaks. Omphale lõbustas end sellega, et laskis Heraklesel kanda naiste riideid ja teha naiste töid, näiteks kududa ja kedrata.[2]

Nessos Staatliche Antikensammlungen 1905
Herakles Nessost tapmas

Pärast Omphale orjusest vabanemist vallutas Herakles Eurytose riigi, tappis kuninga ja võttis sealt hulga vange[1]. Kõige ilusam neist oli kuninga tütar Iole[1]. Käskjalg toimetas vangid kohale enne Heraklest ja teatas, et Herakles olevat Iolesse pööraselt armunud.[2]

Deianeira läks mehele vastu. Tagasiteel koju jõudsid nad Evenose jõeni, millel kentaur Nessos ülevedajaks oli. Nähtavasti ei tundnud Nessos Heraklest ära, sest ta katsus Deianeirat ära röövida, kui naine tema seljas oli. Deianeira hüüdis appi; Herakles laskis kentauri, kes oli juba teisele kaldale jõudnud, mürgitatud noolega ja tappis ta. Nessos ei surnud siiski kohe, vaid jõudis öelda, et naine võtaks tema verd. Kui tema mees peaks iial mõnd teist naist rohkem kui oma naist armastama hakkama, tulevat teda ainult kentauri verega võida.[2]

See aeg tunduski käes olevat. Deianeira võttis kentauri verd, immutas sellega kodus uhke rüü ja andis selle teenrile Lichasele, kes selle viis Heraklesele. Selgus, et kentauri veri oli ülimürgine[1]. Ent ka Herakles oli üliinimene; seetõttu ta ei surnud, vaid tundis lakkamatut piina[1]. Suurest valust viskas ta Lichase merre ja see uppus. Valust pääsemiseks käskis ta lõpuks tuleriida kokku kanda ja kui ta sellele heitis, tundis ta rõõmu, et piinast vabaneb[1]. Deianeira poos juba enne seda end suurest häbist ja meeleheitest üles.[2]

Pärast surma tõsteti Herakles Olymposele. Seal leppis Hera temaga lõpuks ära ja andis oma tütre Hebe talle naiseks.[1][2]

P. Oxy. XXII 2331
Katkend 3. sajandi käsikirjast Heraklese vägitegude kohta

Allikad ja mõju

Kuigi Heraklese vägitööd ja kogu ta elulugu oleks hea aine eepose kirjutamiseks, ei ole ükski antiikne kirjanik üheski oma teoses kõiki tema vägitegusid kirjeldanud, vaid äärmisel juhul loetlenud. Heraklese eluloo on täielikult kirja pannud üksnes Apollodoros ja Ovidius, sealjuures Ovidius on (nähtavasti aukartusest) välja jätnud hulga Heraklese elus tähtsaid sündmusi, näiteks Megaira ning tema laste tapmise ja Alkestise surma, kui kreeka tragöödiakirjanikud on neid juba käsitlenud.[2]

Sellest, kuidas Herakles tappis oma naise ja lapsed, kirjutas Euripides tragöödia "Herakles"[1]. Alkestise surmast kirjutas samuti Euripides tragöödia "Alkestis"[1]. Tema kaasaegne Sophokles kirjeldas Heraklese surma. Sellest, kuidas Herakles madusid tappis, kirjutasid Pindaros ja Theokritos.[2]

Heraklesest on nii valmistatud kui säilinud rohkelt vaasimaale ja pisiplastikat. Delfi ateenlaste aardekambri ja Olümpose Zeusi templi metoopidel ning Ateenas Hephaisteioni idaküljel on kujutatud tema vägitöid. Maalikunstis on nii antiikajal kui hiljem Heraklest kujutatud habemiku mehena, kes kannab käes nuia ja paljal ihul lõvinahka.[1]

Heraklest peeti kultuuritoojaks, lunastajaks, atleetika kaitsjaks ja palestra hoidjaks. Tema pühamuid oli kogu Vana-Kreekas. Tema auks korraldati pidustusi ja mänge.[1]

Vanas Roomas austati Heraklest algul eraviisiliselt, pärast ka riiklikult. Teda peeti kauplemis-, kasumi- ja edujumalaks ning õnnetuste vältijaks. Rooma veiseturul oli tema altar. Jõu ja mehisuse abil vabastas ta inimesi kannatustest ja hädast ning seetõttu samastasid mõned Rooma keisrid end Heraklesega, näiteks Commodus.[1]

Umbrian-sienese anonim - Hercules at the crossroads
Herakles ristteel. Umbes 1505. aasta maal

Filosoofias oli Herakles eeskujuks, kes saavutas surematuse omaenese jõul. Kuid selleks pidi ta elama vaevarikast elu. Keose sofist Prodikos kujutas oma jutustustes Heraklest sümboolselt teelahkmel seismas ning valides kerge naudingute tee ja raske loobumist täis tee vahel.[1]

Viited

  1. 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 1,11 1,12 1,13 1,14 1,15 1,16 1,17 1,18 1,19 1,20 Antiigileksikon, 1. kd, lk 185–186
  2. 2,00 2,01 2,02 2,03 2,04 2,05 2,06 2,07 2,08 2,09 2,10 2,11 2,12 2,13 2,14 2,15 2,16 2,17 2,18 2,19 2,20 2,21 2,22 2,23 2,24 2,25 2,26 2,27 Edith Hamilton. "Antiikmütoloogia". Tallinn, Eesti Raamat 1975, lk 153–165
  3. Antiigileksikon, 1. kd, lk 319
Alkestis

Alkestis oli vanakreeka mütoloogias Tessaalia kuninga Admetose abikaasa.

Alkestis oli Iolkose kuninga Peliase ja Anaxibia tütar. Tal oli vend Akastos ning õed Peisidike, Pelopeia ja Hippothoe.

Talle tuli kosja tuntud kangelane Admetos, kes oli osalenud argonautide retkel ja Kalydoni metsseajahil.

Pelias ei tahtnud Alkestist mehele panna ja seadis sellepärast tingimuseks, et annab ta naiseks ainult sellele, kes tuleb kosja kaarikuga, mille ette on rakendatud lõvi ja metssiga. Apolloni abiga täitis Admetos selle soovi ja Pelias andiski talle Alkestise.

Varsti tuli Apollon Admetosele teatama, et tal on määratud varsti surra. Tal oli võimalik pääseda ainult juhul, kui ta leiab kellegi, kes tema eest sureb. Admetos pöördus kõigepealt oma vanemate poole, aga need, kuigi juba elatanud ja haiged, keeldusid sellest. Ka ükski sõber ega ori ei nõustunud Admetose eest surema. Seda tegi hoopis Alkestis.

Admetos kurvastas väga ja lasi Alkestisele korraldada suurejoonelise matuse. Siis aga sattus sinna Herakles. Admetos salgas, et midagi tõsist on lahti, kostitas Heraklest, nagu suutis, ja käskis oma teenijannadel tema eest hoolitseda, aga ise läks matusele. Herakles jõi end purju, laulis kõlvatuid laule ja käitus nii, nagu matusepäeval ei sobinud. Kui teenijannad talle selle eest märkusi tegid, taipas Herakles, et miski on korrast ära. Kui ta teada sai, et Alkestis on surnud, süüdistas ta ennast taipamatuses ja katsus seda heaks teha.

Herakles läks allmaailma, võitles Thanatosega (Surmaga) ja tõi sealt Alkestise tagasi.

Admetos ja Alkestis said poja Eumelose, kes Admetose järel kuningaks sai.

Antaios

Antaios (berberi Änti) oli berberi ja vanakreeka mütoloogias gigant, Poseidoni ja Gaia (Maa) poeg.

Antaios elas Liibüas. Ta sundis kõiki, kes tema maale tulid, endaga elu ja surma peale maadlema. Kui ta võitluses alla jäi ja maha paisati, sai ta oma ema (maad) puudutades iga kord uut jõudu. Oma ohvrite kolpadega ehtis ta Poseidoni templi katust.

Herakles sattus Antaiosega kokku, kui läks tooma hesperiidide õunu, mis oli tema 11. vägitöö. Ta tõstis Antaiose maast üles ja kägistas ära.

Berberi mütoloogia järgi oli Antaiosel naine Tinga (Tinge, Tingis). Herakles sigitas enne lahkumist temaga poja Sufaxi. Sufax asutas Tangeri ja nimetas selle oma ema järgi. Tema enda järgi on nimetatud Sfax. Sufaxi pojast Diodorosest põlvnevaks lugesid end paljud berberi kuningad. Plutarchose sõnul olevat see legend välja mõeldud selleks, et näidata Numiidia kuninga Juba II kuninglikku päritolu.

Antaiost kujutavad paljud antiiksed vaasimaalid (Euphroniose krateer Louvre'is) ja skulptuurid ning Baldung Grieni, Tiepolo ja Tintoretto maalid.

Dante "Jumalikus komöödias" valvab Antaios Põrgu üheksandat sfääri. Iiri poeet Seamus Heaney on kirjutanud temanimelise poeemi. On ka Antaiose-nimelisi koomiksiraamatuid.

Augeias

Augeias (kreeka keeles 'särav') oli vanakreeka mütoloogias Heliose poeg ja Peloponnesosel asuva Elise kuningas, kellel olid tohutud veisekarjad (mitu tuhat veist). Tema naise nimi oli Epikaste. Augeiase tallide puhastamine ühe päevaga oli Heraklese viies vägitöö (Antiigileksikoni järgi kuues).

Augeiase kari oli jumalate kingitus ja immuunne mistahes haiguste vastu. Sellepärast ei viitsinud Augeias oma talli koristada ja sõnnikut oli sinna mitmekümne aasta jooksul väga palju kogunenud.

Eurystheus andis talle selle ülesande, et Heraklest rahva silmis alandada: kõik eelmised vägitööd olid Heraklesele ainult kuulsust toonud. Ent Herakles ei hakanud sõnnikut kühveldama, juhtides läheduses voolavad Alpheiose ja Peneiose jõe läbi talli ja need uhtusid kogu sõnniku minema.

Augeias oli lubanud Heraklesele kümnendiku oma karjast, kui see ülesande täidab, olles kindel, et Herakles seda ei suuda. Kui Herakles tööga siiski toime tuli, keeldus Augeias tasu maksmast. Herakles vihastas ja lõi Augeiase maha. Uueks Elise kuningaks sai Augeiase poeg Phyleos.

Eurystheus ei tahtnud seda vägitegu lugeda, tuues põhjenduseks, et Herakles leppis Augeiasega tasu suhtes kokku, aga oleks pidanud tegema tasuta. Teine vägitegu, mis talle ei kõlvanud, oli Lerna hüdra tapmine, ja nii pidi Herakles esialgu kokku lepitud 10 kangelasteo asemel 12 sooritama. Siin on nähtud kompromissi osas Heraklese-legendides esinenud 10 ja osas olnud 12 vägiteo vahel.

Selle mälestuseks lõi Zeus Kaljukitse tähtkuju. Nimelt Päike (meenutagem, et Augeiase nimi tähendas säravat) on Kaljukitse tähtkujus kõige vähem näha (ehk teisisõnu on tallis). Nime "Kaljukits" andsid tähtkujule alles roomlased; vanad kreeklased kutsusidki seda tähtkuju Augeiase talliks.

Deianeira

Deianeira oli vanakreeka mütoloogias Aitoolia printsess, Kalydoni kuningapaari Oineuse ja Althaia tütar, Heraklese naine.

Deianeira oli kuulus oma ilu poolest. Apollodoros kirjutas, et ta juhtis ise kaarikut ja õppis sõjakunsti. Isa kihlas ta jõejumala Acheloosiga, keda Deianeira aga ei armastanud. Acheloos võis küll endale mistahes kuju võtta, kuid ikkagi ei soovinud Deianeira endale sellist meest. Võib-olla oli see seotud sellega, et Acheloos armastas endale jõledaid kujusid võtta rohkem kui ilusaid.

Hoopis teine lugu oli Heraklesega, keda Deianeira kohe armastama hakkas. Ent Acheloos ei tahtnud oma pruuti kellelegi anda. Herakles võitles temaga ja sundis Acheloosi neiust loobuma. Herakles ja Deianeira abiellusid ja said poja Hyllose.

Herakles hävitas Lüüdias asuva kuningas Eurytose linna ja võttis sealt hulga vange. Kõige ilusam neist oli kuninga tütar Iole. Käskjalg toimetas vangid kohale enne Heraklest ja teatas, et Herakles olevat Iolesse pööraselt armunud.

Deianeira läks mehele vastu. Tagasiteel koju jõudsid nad Evenose jõeni, millel kentaur Nessos ülevedajaks oli. Nähtavasti ei tundnud Nessos Heraklest ära, sest ta katsus Deianeirat ära röövida, kui naine tema seljas oli. Deianeira hüüdis appi; Herakles laskis kentauri, kes oli juba teisele kaldale jõudnud, mürgitatud noolega ja tappis ta. Nessos ei surnud siiski kohe, vaid jõudis öelda, et naine võtaks tema verd. Kui tema mees peaks iial mõnd teist naist rohkem kui oma naist armastama hakkama, tulevat teda ainult kentauri verega võida.

See aeg tunduski käes olevat. Deianeira võttis kentauri verd, immutas sellega kodus uhke rüü ja andis selle teenrile Lichasele, kes selle viis Heraklesele. Selgus, et kentauri veri oli ülimürgine. Ent ka Herakles oli üliinimene; seetõttu ta ei surnud, vaid tundis lakkamatut piina. Suurest valust viskas ta Lichase merre ja see uppus. Valust pääsemiseks käskis ta lõpuks tuleriida kokku kanda ja kui ta sellele heitis, tundis ta rõõmu, et piinast vabaneb. Deianeira poos juba enne seda end suurest häbist ja meeleheitest üles.

Nende poeg Hyllos abiellus Iolega.

Diomedese hobused

Diomedese hobused olid vanakreeka mütoloogias Traakia kuninga Diomedese inimsööjad hobused, kelle äratoomine oli Heraklese kaheksas vägitöö. Argose kuningas Diomedes ei ole selle müüdi tegelane.

Hobuseid oli neli ja nad olid kõik märad. Diomedes toitis neid inimlihaga. Nende nimed olid Dinos, Lampos, Podargos ja Xanthos.

Herakles ajas hobused ära ja jättis nad siis oma abilise Abderose hoolde. Selle asemel sõid hobused Abderose ära. Siis sai Herakles väga vihaseks, tappis Diomedese ja söötis ta oma hobustele. Täis kõht tegi loomad rahulikuks, Herakles sidus neil suud kinni ja toimetas Eurystheuse juurde.

Herakles mattis Abderose auavalduste saatel maha ja haua lähedusse hiljem tekkinud linn nimetati Abderaks.

Ühe legendi järgi käskis Eurystheus hobused, kes olid täiesti rahulikuks muutunud ega söönud enam inimesi, Argosesse vabaks lasta. Teise legendi järgi tahtis ta nad Zeusile ohverdada, ent Zeus ei võtnud ohvrit vastu ja selle asemel saatis hundid, lõvid ja karud neid tapma.

Aleksander Suure hobune Bukephalos väideti põlvnevat Diomedese hobustest.

Zeus tõstis hobused taevasse. Need on Pegasuse alfa, beeta ja gamma ning Andromeeda alfa, mis moodustavad enam-vähem ruudu. Et nad ei looju kunagi, polnud neid võimalik tappa, vaid ainult kinni püüda. Teisest küljest paikneb veelgi lähemal poolusele Lohe, mille Perseus ilusasti maha lõi.

Geryon

Geryon ehk Geryoneus oli vanakreeka mütoloogias kolmepäine hiiglane, Chrysaori ja Kallirrhoe poeg. Mõne allika järgi oli tal ka kolm keha, ent jalgu ainult kaks. Käte arvuks nimetatakse kolm kuni kuus. Kuue käe versioonis kasutas ta võitluses kolme oda ja kolme kilpi. Antiiksed vaasimaalijad kujutasid teda harilikult kuue, vahel nelja jalaga.

Geryon elas maailma lääneserval Erytheia saarel. Hesiodose sõnul nimetati selle nimega tänapäeva Cádizi. Antiikajal nimetati seda kanti Andaluusia rannikul Tartessoseks. Giovanni Boccaccio sõnul võttis Geryon külalisi lahkelt vastu, uinutas nende valvsuse ja seejärel tappis nad. Sellise reeturliku käitumise tõttu paigutas Dante Alighieri "Jumalikus komöödias" Geryoni põrgu 8. ringi valvama.

Geryonil oli kahepäine koer Orthos, Kerberose vend, ja veisekari, mida valvas Arese poeg Eurytion. Veiste röövimine oli Heraklese 10. vägitöö.

Teel Geryoni juurde jõudis Herakles Vahemere lõppu ning püstitas sinna Heraklese sambad ehk Gibraltari ja Ceuta. Herakles surmas algul koera, siis karjuse ja lõpuks veiste omaniku, esimesed oma oliivipuust nuiaga, kolmanda Lerna hüdra veres mürgitatud noolega. Geryoni hauale kasvasid kaks puud, mänd ja piinia, mis jooksid vaigu asemel verd.

Karjaajamise ajal saatis Hera parmud karja piinama, nii et need laiali jooksid ja Heraklesel kulus terve aasta nende kokkukogumiseks. Herakles vedas veised Mükeenesse, kus nad ohverdati Herale.

Rooma mütoloogias ajas Herakles karja Kreekasse tagasi läbi Itaalia. Roomas Aventinuse mäel varastas Cacus osa karjast ära. Ta kasutas Hermese leiutatud meetodit, nimelt võttis ta veistelt sõrad ära ja pani teistpidi alla, et keegi ei oskaks jälgipidi neile järele tulla. Ühe versiooni järgi sattus Herakles oma järelejäänud karjaga juhuslikult lähedusest mööduma, veised haistsid teineteist ja hakkasid ammudes kutsuma. Teise järgi teatas Cacuse õde Caca Heraklesele, kus tema vend end koos varastatud loomadega peidab. Herakles lõi Cacuse maha, sai loomad tagasi ja jätkas teekonda. Roomlased väitsid, et Herakles rajas altari kohale, kus asub nende karjaturg Forum Boarium. Sel põhjusel austati Heraklest ka Roomas kultuslikult.

Olümpias ja Teebas oli Geryoni pühamu ning Paduas oli Geryoni oraakel.

Kõige põhjalikumalt on Heraklese 10. kangelasteo kirja pannud 6. sajandil eKr elanud poeet Stesichoros. Teose nimi on "Geryoni laul" ("Geryoneis") ja see on osaliselt säilinud.

Hera

Hera (vanakreeka keeles Ἥρα) on vanakreeka mütoloogias kõrgeim jumalanna, taevakuninganna, Kronose ja Rhea tütar, Zeusi, Demeteri, Hadese, Hestia ja Poseidoni õde ning Zeusi naine.

Tema lapsed on Ares, Hebe, Hephaistos ja Eileithyia. Mõned müüdid peavad ka Typhonit tema pojaks, kes sündis Zeusi osaluseta. Vanarooma mütoloogias vastab talle Juno.

Herakles, Simson ja Odüsseus

"Herakles, Simson ja Odüsseus" (itaalia keeles "Ercole sfida Sansone"; inglise keeles "Hercules, Samson and Ulysses") on 1963. aastal valminud Itaalia seiklusfilm kreeka mütoloogia ja Vana Testamendi tegelastega.

Herakles (film 1997)

"Herakles" on 1997 valminud Walt Disney animastuudio joonisfilm. Film räägib Heraklesest.

Heraklese vägitööd

Heraklese vägiteod on vanakreeka mütoloogias kaksteist kangelastegu, mida Herakles pidi sooritama karistuseks oma naise Megara ja kolme poja tapmise eest. Tapatöö saatis ta korda hullusehoos, mille talle saatis Hera, kes vihkas teda sellepärast, et ta oli Hera abikaasa Zeusi abieluväline laps.

Kõigepealt soovis Herakles ennast häbi pärast tappa, aga tema isa Amphitryon laitis selle plaani maha. Nad läksid koos Ateenasse, mille kuningas Theseus püüdis talle selgitada, et ta oli ajutiselt vastutusvõimetu ja teda ei tule karistada. Heraklesele tundus see ebaõiglasena ja ta tahtis saada karistust. Delfi oraakel käskis tal minna oma vanaisa vennapoja, Mükeene (mõnes variandis Tirynsi) kuninga Eurystheuse juurde ja sooritada tema antud 10 kangelastegu, kusjuures ilma kõrvalise abita.

Eurystheus polnud kaugeltki rumal, vaid üsnagi leidlik inimene, ja ta mõtles välja töid, mis normaalsele inimesele üle jõu käisid. Esimesed tööd nõudsid mõne ohtliku looma hävitamist kas Eurystheuse kuningriigist või mujalt Kreekast, hilisemad nõudsid niisuguste asjade toomist, mida oli raske kätte saada.

Eurystheus otsustas, et kaks sooritatud tegudest ei tule arvesse, nii et kokku pidi Herakles sooritama 12 kangelastegu. Seda on nähtud kompromissina osas legendides esinenud 10 ja osas olnud 12 kangelasteo vahel.

Nemea lõvi tapmine

Lerna hüdra tapmine

Keryneia hirve kinnipüüdmine

Erymanthose metssea kinnipüüdmine

Augeiase tallide puhastamine

Stymphalose lindude tapmine

Kreeta sõnni kinnipüüdmine

Diomedese hobuste äratoomine

Hippolyte vöö äratoomine

Geryoni kariloomade äratoomine

Hesperiidide õunte äratoomine

Kerberose äratoomineHüdra tapmist Eurystheus ei arvestanud, sest Heraklest abistas tema sõber Iolaos. Augeiase tallide puhastamine ei sobinud sellepärast, et Herakles oli varem tasu suhtes kokku leppinud.

Antiigileksikoni järgi lubati Heraklesele tasuks kõigi ülesannete täitmise eest surematus. Ta suri siiski enam-vähem inimese kombel, ent pärast surma võtsid jumalad ta igaveseks enda juurde Olümposele.

Hesperiidid

Hesperiidid olid vanakreeka mütoloogias nümfid, kes valvasid kaugel läänes imeilusaid õunu.

Hippolyte

Hippolyte oli vanakreeka mütoloogias amatsoonide kuninganna, sõjajumal Arese ja amatsoonide kuninganna Otrera vanim tütar. Ta päris emalt amatsoonide kuninganna tiitli.

Isa andis Hippolytele imekauni vöö, mida on nimetatud ka võlutuks, ent ükski jutustaja ei märgi, milles võluvõime seisnes. Selle äratoomine oli Heraklese 9. vägitöö. Selle ülesande andis Heraklesele Eurystheus oma tütre Admete palvel. Herakles purjetas amatsoonide maale koos Ateena kuninga Theseuse, Sthenelose ja Telamoniga. Pole teada, kas Eurystheuse isa ja Heraklese vanaonu Sthenelos oli sama mees, kes sellel retkel osales, või on tegu nimekaimudega.

Herakles tahtis vööd saada, lubades seejärel rahumeelselt lahkuda. Hippolyteni olid juba jõudnud kuuldused Heraklese vägitöödest ning ta eelistas mitte tüli kiskuda, vaid loovutas vöö vabatahtlikult. Järgnenud peo käigus läks või viidi vägisi Hippolyte õde ja troonipärija Antiope Heraklese laevale. Järgnes relvastatud kokkupõrge amatsoonide ja kreeklaste vahel, mille käigus Herakles tappis Hippolyte ja põgenes koos oma meeste, vöö ja Antiopega. Väidetavalt tappis Herakles kuninganna kogemata ja kurvastas hiljem väga. Hippolytele järgnes troonil tema järgmine õde Penthesilea.

Theseus viis Antiope Ateenasse ja abiellus temaga. (On ka väidetud, et hoopis Hippolyte sõitis Ateenasse ja abiellus Theseusega). Nad said ühe lapse, poja Hippolytose. Legend, et Theseuse naine suri sünnitusel, tundub vähetõenäolisena, sest teise naise võttis Theseus alles siis, kui Hippolytos oli hilisteismeline. Teise legendi järgi hülgas Theseus oma naise noorema ja kaunima Phaidra pärast. Antiope (või Hippolyte) kutsus amatsoonid appi ja need ründasid oma laevastikuga Ateenat Theseuse ja Phaidra pulmapäeval, ent said lüüa ja Antiope (või Hippolyte) langes lahingus. Theseuse eluajal Ateena rohkem ei sõdinud.

Kerberos

Kerberos (vanakreeka keeles Κέρβερος, ladina keeles Cerberus) on vanakreeka ja vanarooma mütoloogias esinev mitmepealine koer, kes valvab Allilma väravaid, et hoida põgenemast neid, kes on ületanud Styxi jõe. Kerberost kujutati paljudes antiik-kreeka ja antiik-rooma kirjandusteostes, samuti nii antiik- kui ka moodsas kunstis ja arhitektuuris. Eri autorite ja teoste puhul varieeruvad nii Kerberos ise kui ka taust ta ümber, kõige suurem erinevus on peade arvus – enamasti kujutati teda kolme peaga, vahel ka kahe või ühega, või kuni viiekümnega.

Keryneia hirv

Keryneia hirv oli vanakreeka mütoloogias Artemise püha hirv, kelle püüdis kinni Herakles.

Oma noorpõlves kohtas Artemis Tessaalias 5 emahirve. Ta püüdis 4 neist kinni ja pani oma kaarikut vedama, aga üks pääses põgenema. See oligi Keryneia hirv, keda sellest ajast peeti Artemise pühaks loomaks. Hirv võis joosta noolest kiiremini ega väsinud iialgi ära. Hirvel olid kullast sarved ja pronksist sõrad.

Emahirvedel harilikult sarvi ei ole. Need on ainult põhjapõtradel. Sellepärast on oletatud, et legend Keryneia hirvest on põhjamaist päritolu.

Eurystheus andis Heraklesele ülesandeks Keryneia hirv elusalt kinni püüda ja talle tuua. See oli Heraklese kolmas vägitöö. Aasta otsa jahtis Herakles hirve, püüdes teda kusagile tupikusse ajada, kus tal oma kiirusest kasu poleks, aga ebaõnnestunult. Lõpuks laskis Herakles talle noole jalga, nii et hirv ei saanud eest ära joosta, ja võttis ta kinni. Mõne allika järgi olevat ta püüdnud hirve võrkudesse.

Kui ta hirve tagasi viis, kohtus ta Artemise ja Apolloniga. Artemis oli vihane, et tema hirve oli haavatud. Herakles palus andeks, selgitas, et ei püüdnud hirve omal algatusel, ja Artemis andestas talle tingimusel, et Herakles pärast hirve jälle vabaks laseb. Nii ka Herakles tegi.

Rohkem Keryneia hirv legendides ei esine, sest Zeus tõstis ta taevasse tähtkujuks. Vanad kreeklased nimetasid Heraklese tähtkuju Hirve tähtkujuks, aga Vanas Roomas kinnistus sellele Herculese (Heraklese) nimi.

Kreeta sõnn

Kreeta sõnn oli vanakreeka mütoloogias imekaunis pull, kelle Poseidon kinkis Kreeta kuningale Minosele ja kelle äratoomine oli Heraklese seitsmes vägitöö.

Poseidon kinkis pulli Minosele, et see tolle jumalatele ohverdaks. Ent Minose naisele Pasiphaele hakkas loom meeldima ja ta rääkis mehele augu pähe, et see pulli tõuparanduseks alles jätaks.

Poseidoni kättemaks oli hirmus: et Pasiphae pulli armastas ja selles tõuparandajat nägi, siis pani ta naise pulli armuma, nii et see loomaga suguühtesse astus ning tõi ilmale inimese keha ja härja peaga inimsööja koletise Minotaurose. Lisaks saatis Poseidon pullile hulluse, nii et see rändas mööda saart ja külvas kõikjal hävingut.

Herakles viskas loomale lasso kaela ja kui loom merre jooksis, hüppas talle selga. Ta laskis härjal ujuda Argolída lahte ja ratsutas temal sealt Tirynsisse Eurystheuse juurde.

Eurystheus tahtis ohverdada sõnni Herale, kes aga Heraklest ei sallinud ja palus seda mitte teha, sest sõnni äratoomine oli Heraklese kuulsust veelgi suurendanud. Niisiis ei osanud Eurystheus muud teha kui käskis looma vabaks lasta, nagu ka eelmised loomad, kelle Herakles oli Eurystheusele elusana näha toonud, olid vabaks lastud.

Seejärel hulkus loom mööda Peloponnesost. Teda hüüti Maratoni sõnniks. Hull oli ta endistviisi ja kimbutas inimesi, kuni Theseus ta lõpuks surmas.

Zeus tõstis sõnni lõpuks taevasse Sõnni tähtkujuks.

Lerna hüdra

Lerna hüdra ehk Hydra (vanakreeka keeles 'veemadu') oli vanakreeka mütoloogias koletis, kes elas Argoses Lerna järve juures (seda järve enam ei ole). Tema tapmine oli Heraklese teine vägitöö.

Ta oli Typhoni ja Echidna järglane ning seega Nemea lõvi ja Kerberose lähisugulane. Lerna hüdra mürgine hingus hävitas kõik elava.

Hüdra iga maharaiutud pea asemele kasvas kaks uut. Kui mitu pead tal oli, selles suhtes üksmeel puudub. Kirjanikud mainisid sealjuures suuremaid arve kui vaasimaalijad kujutasid. Kõige levinuma seisukoha järgi oli tal 9 pead. Tema üks pea oli surematu, ülejäänud surelikud ehk teisisõnu oli hüdral varem juba 8 korda pea maha löödud. Pole ka välistatud, et ta sündis mitmepäisena.

Hüdrat leida oli väga lihtne. Selleks, et mürgiaurud vähem segaksid, mässis Herakles riide ümber pea ja hingas läbi riide. Teda abistas tema vennapoeg Iolaos, kes iga kord, kui Herakles mõne pea maha lõi, kõrvetas kaelakönti tuletukiga. Siis ei kasvanud sealt uusi päid asemele. Võimalik, et sellist nõu andis neile Athena. Viimase, surematu pea mattis Herakles suure kivi alla.

Selleks, et asja raskemaks teha, saatis Hera suure vähi, kes Heraklest võitluse ajal kannast näpistas. Loomulikult lõi Herakles ka vähi maha.

Kreeklased uskusid, et järve põhjas oli pääs allmaailma ja et hüdra on selle valvur. Ent pärast hüdra tapmist ei saanud Lerna kuulsaks kohana, kust allmaailma pääseb.

Herakles kastis oma nooled tapetud hüdra verre (mõne versiooni järgi sappi). Niisugused mürginooled tapsid kõik, kes nendega pihta said, näiteks tappis Herakles nendega Nessose. Kreekakeelsed sõnad noole (toxon) ja mürgi (toxis) kohta on väga sarnased.

Esialgu pidi Herakles sooritama Eurystheuse valitud 10 vägitegu. Eurystheus sai teada, et Iolaos aitas Heraklest, ega võtnud hüdra tapmist arvesse. Augeiase tallide puhastamine oli teine, mis talle ei kõlvanud, ja nii pidi Herakles 12 vägitegu toime panema. Seda on nähtud kompromissina osas Heraklese-legendides esinenud 10 ja osas olnud 12 vägiteo vahel.

Zeus tõstis Hüdra ja Vähi taevasse tähtkujuks.

Nemea lõvi

Nemea lõvi oli vanakreeka mütoloogias haavamatu metsloom, kes elas Argolises Nemea linna lähedal. Mõnes allikas on Nemea lõvi vanemateks nimetatud Typhonit ja Echidnat. Teda on nimetatud ka Orthose ja Kimääri järglaseks.

Herakles pidi sooritama Eurystheuse antud 12 vägitööd ja esimeseks käskis Eurystheus just Nemea lõvi hävitada.

Nemea lõvi elas kahe väljapääsuga koopas. Ühe ette veeretas Herakles kivimürakaid ja ootas siis, kuni lõvi teisest nähtavale ilmub. Algul katsus Herakles lõvi hävitada vibu ja noolte, siis oma oliivipuust nuiaga, ent kõik need osutusid kasututeks. Lõpuks kägistas Herakles lõvi ära. Mõne versiooni järgi surus Herakles oma käsivarre lõvile nii sügavale kurku, et see lämbus. Pärast püüdis ta tundide viisi edutult lõvilt nahka maha võtta, aga lõvi oli ju haavamatu. Kui Herakles oli juba meeleheitel, tuli tema juurde Athena, kes õpetas, et parim vahend lõvi nülgimiseks on ta enda küünised. Heraklesel oli keelatud kõrvalist abi kasutada, ent Athena abist ta kellelegi ei rääkinud.

Herakles tõi korjuse Mükeenesse näha. Eurystheus ehmatas surnud lõvi nähes väga. Enam iialgi ei käskinud ta tapetud loomi linna sisse tuua, vaid piirdus sellega, et neid linnamüüri pealt näha sai. On koguni väidetud, et edaspidi suhtles Eurystheus Heraklesega ainult heeroldi vahendusel, kelle nimi oli Copreus.

Edaspidi kandis Herakles lõvi nahka nii, et selle pea moodustas midagi kiivritaolist. Nemea lõvi nahaga kaetud kohtadest oli Herakles järelikult haavamatu.

Zeus muutis Nemea lõvi Lõvi tähtkujuks.

Sevilla

Sevilla on linn Hispaanias, Andaluusia pealinn. Asub Guadalquiviri jõe ääres.

Thespios

Thespios oli vanakreeka mütoloogias Boiootia kuningas.ja Ateena kuninga Erechtheuse ja tema naise Praxithea poeg. Ta abiellus Arneuse tütre Megamedega.

Thespiosel oli väidetavalt 50 (või 40) tütart. On oletatud, et osa või isegi suurem osa neist oli saadud armukestega, mitte seadusliku naisega. Thespios ei otsinud oma tütardele peigmehi, kuni nad kõik lõpuks täiskasvanuks saanud olid. Tütreid nimetatakse tespiaadideks.

Thespiose tütardest rääkivad legendid langevad kokku ühes: Herakles magas kõigi (või peaaegu kõigi) nendega ning nad sünnitasid Heraklesele poja(d). Pseudo-Apollodoros loetleb Thespiose 48 tütart ja 50 tütrepoega.

Ühe versiooni järgi palus Thespios Heraklesel tappa Thespia lõvi. Lõvi püüdmine kestis 49 päeva ja igal ööl magas Herakles ühe neiuga. Selle versiooni järgi oli Herakles kõigest 18-aastane ega olnud seetõttu jahipidamises kogenud; ent on võimalik, et ta meelega venitas aega. Üks tütar pidi jääma templi neitsilikuks preestrinnaks. Pärastpoole kandis Herakles lõvi nahka, kuni ta tappis Nemea lõvi, mille nahk oli märksa parem.

Teise versiooni järgi käskis kuningas Eurystheus, kellele Herakles pidi sooritama 12 vägitööd, ühe ööga viljastada 40 neitsit. Herakles sai sellega hakkama.

Vanim ja noorim (või magamise järjekorras esimene ja viimane) olevat sünnitanud kaksikud, ülejäänud üksikud lapsed (kõik pojad). Pärastpoole olevat neist 40 koloniseerinud Sardiinia.

Neid legende ei räägitud Vanas Kreekas just sageli. Kõigepealt tundub uskumatuna, et Kreekas, kus mitmenaisepidamine tavaks ei olnud, saab ühel mehel nii palju lapsi olla. Teiseks tundub uskumatuna, et kui siiski kellegi nii palju tütreid on, ei kavatse ta neid mehele panna, ehkki Thespiosel kui kuningal oleks see olnud niihästi võimalik kui ka poliitiliselt kasulik.

On arvatud, et juba antiikajal tsenseerisid kreeklased Heraklese-legendi, visates Thespiose loo kui ebamoraalse välja 12 klassikalise vägitöö nimistust ja asendades selle mingi muuga.

Kolmas versioon legendist räägib, et Herakles kui suurte kangelastegude kordasaatja omandas Mükeenes ja mujalgi ligikaudu sellise staatuse, nagu on tänapäeval kuulsatel sportlastel ja poplauljatel. Kohalikud neiud organiseerisid midagi, mida tänapäevases sõnastuses võiks nimetada Heraklese fänniklubiks. Tollal oli meeste ja naiste elu rohkem eraldatud kui tänapäeval, mistõttu sellesse kuulusid ainult naised. Klubi käis koos Thespiosele kuuluvas või kuulunud hoones ja nimetas end selle järgi Thespiose tütardeks. Kui Eurystheus andis Heraklesele ülesande viljastada ühe ööga 40 neitsit, pöördus Herakles oma fänniklubi poole ja see tuli oma iidolile vastu.

Antiik-Rooma mütoloogia ja religioon
Jumalused
Legendaarsed isikud
Tekstid
Mõisted ja tavad
Vaata ka

Teistes keeltes

This page is based on a Wikipedia article written by authors (here).
Text is available under the CC BY-SA 3.0 license; additional terms may apply.
Images, videos and audio are available under their respective licenses.