Heaolu

Heaolu on näitaja, mille abil väljendatakse kokkuvõtlikult inimeste vaimset, füüsilist ja sotsiaalset tervist või seda, kas tal on hea olla.

Heaolu võib saavutada vajaduste rahuldamise ja mittevajalike vajaduste kaotamise abil.

Heaolu lihtsustatud skeemideks on näiteks Maslow' või Lumarda vajaduste hierarhiad. Maslow' järgi on inimesele vaja kõigepealt toitu/soojust ja muude füüsiliste vajaduste täitmist, seejärel hakkab ta otsima turvalisust, seejärel sotsiaalset positsiooni ja siis lugupidamist. Kui need on saavutatud, hakkab inimene tegelema eneseteostusega. Tegemist on statistiliste üldistustega, mis ei pruugi täies mahus kehtida üksikjuhtudel, ent tavaliselt siiski kehtib üldjoontes. Vajaduste püramiidi rakendatakse kaasaegses motivatsiooniteoorias. Maslow' vajaduste püramiidist võib järeldada näiteks, et ühiskondades ja firmades, kus ei suudeta tagada vastastikust lugupidamist (mõistlikkuse piires), ei teki naljalt ka sisulist arengut ja elu piirdub toidu (raha), turvalisuse ja positsioonide pärast jagelemisega.

Heaolu filosoofilised käsitused

Filosoofias mõistetakse heaolu selle järgi, mis on seesmine hüve. Heaolu on püütud määratleda põhiliselt naudingu või soovide täitumise kaudu.[1]

Positiivse hedonismi järgi on seesmiseks hüveks nauding ning inimese heaolu seda suurem, mida rohkem naudingut ja vähem kannatust tal on. John Stuart Mill[2] püüdis selle kriteeriumi abil üle saada erinevat laadi hüvede ühismõõdutusest. Ent tundub, et heaolu ei taandu naudingule, sest enamik inimesi ei pea heaks näiteks olukorda, kus meil on küll nauding tagatud, kuid me jääme väikelapse tasemele, ja olukorda, kus naine põlgab mind, kuid teeskleb, et armastab mind, nii et ma ei saa sellest kunagi teada. Isegi naudingumasinast, mis tagaks meile eluks ajaks rohkem naudingut ja vähem kannatust kui mis tahes loomulik elu, me keelduksime.[1]

Seda raskust väldib preferentsialism, mille järgi seesmine hüve on soovide täitumine ning heaolu on seda suurem, mida rohkem ja mida tugevamaid oma soove on täidetud ning mida vähem ja mida nõrgemaid oma soove on täitmata. Sellisel kujul on sel vaatel raskusi. Tundub, et võidakse soovida asju, mis heaolule kaasa ei aita. John Rawls[3] tõi näiteks soovi loendada rohuliblesid. Seda arvestades formuleeris ta kriitilise preferentsialismi, mis räägib soovide asemel mõistuspärastest eesmärkidest. Ent ka mõistuspäraste eesmärkide täidetus ei pruugi iseenda heaolule kaasa aidata. Derek Parfit[4] toob näiteks soovi, et keegi võõras saaks terveks. Seda arvestades on sõnastatud egotsentriline preferentsialism, mis võtab arvesse ainult neid soove, mis käivad soovija enese kohta[5] Saavutuspreferentsialismi järgi saab heaolu määratleda selle kaudu, kuivõrd iseenda eesmärke saavutatakse või ei saavutata[6].[1]

Pluralism tunnistab nii naudingu kui ka soovide täitumise tähtsust heaolule, kuid ei taanda heaolu sellele. Peale naudingu ja soovide täitumise on seesmised hüved ka näiteks tarkus, sõprus, armastus, au ja enesemääramine.[1]

Vaata ka

Viited

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 Steven Luper. Death, Stanfordi filosoofiaentsüklopeedia, 2014.
  2. John Stuart Mill. Utilitarianism, London: Parker, Son, and Bourn 1863.
  3. John Rawls. A Theory of Justice, Cambridge: Harvard University Press 1971.
  4. Derek Parfit. Reasons and Persons, Oxford: Clarendon Press 1984.
  5. M. C. Overvold. Self-Interest and the Concept of Self-Sacrifice. – Canadian Journal of Philosophy, 1980, 10, lk 105–118.
  6. T. Scanlon. What We Owe to Each Other, Cambridge, MA: Harvard University Press 1998; Keller 2004; D. Portmore. Desire Fulfillment and Posthumous Harm. – American Philosophical Quarterly, 2007, 44, lk 227–238.

Kirjandus

Välislingid

Altruism

Altruism on tahtlik teise heaolu või teise huvide järgimine ilma omapoolset otsest kasu taotlemata.

Sõna võttis kasutusele Auguste Comte.

Altruism on egoismi vastand.

Avalik sektor

Avalik sektor ehk esimene sektor (ka riiklik või riigisektor) on majandusest, mis on seotud valitsuse rahaliste ülekannetega. Kontrolli funktsiooni teostab valitsus monetaar- ja fiskaalpoliitikaga. Avaliku sektori tuumaks on riik. Avalik sektor tegeleb valitsemise ja haldamisega. Avaliku sektori põhiülesanne on rahvusliku julgeoleku ja sotsiaalse heaolu kindlustamine. Avalik sektor on laiem mõiste, mis hõlmab nii riiklikud kui ka avalik-õiguslikud institutsioonid.

Institutsionaalsest aspektist on avalik sektor see osa majandusest, kuhu kuuluvad riigi- ja munitsipaalasutused, -fondid ja -ettevõtted.

Eesti valitsus

Eesti valitsus (ametlikult Vabariigi Valitsus) on Eesti riigi täidesaatev võimuorgan. Vabariigi Valitsuse seaduse järgi tegutseb valitsus Eesti Vabariigi põhiseaduse ja seaduste alusel. Valitsus teostab täidesaatvat riigivõimu vahetult või valitsusasutuste kaudu.

Vabariigi Valitsuse istungid toimuvad Stenbocki majas.

29. aprillil 2019 astus ametisse Jüri Ratase teine valitsus.

Vabariigi Valitsuse nimetab ametisse president 3 päeva jooksul pärast seda, kui Riigikogult valitsuse moodustamiseks volituse saanud või Riigikogu poolt üles seatud peaministrikandidaat on esitanud talle valitsuse koosseisu. Vabariigi Valitsuses ei ole üle 15 liikme.

Ministri nimetab ametisse president peaministrilt sellekohase ettepaneku saamisest 3 päeva jooksul. Valitsus või minister nimetatakse ametisse presidendi otsusega, mis avaldatakse Riigi Teatajas.

Valitsus või minister astub ametisse ametivande andmisega Riigikogu ees: "Asudes täitma valitsuse liikme kohustusi, olen teadlik, et kannan selles ametis vastutust Eesti Vabariigi ja oma südametunnistuse ees. Tõotan pühalikult jääda ustavaks Eesti Vabariigi põhiseaduslikule korrale ning pühendada oma jõu eesti rahva heaolu ja tuleviku kindlustamisele."

Valitsuse ametisse astumisel annab suulise ametivande peaminister. Seejärel kirjutavad vande tekstile alla kõik ametisse astuva valitsuse liikmed. Minister, kes astub ametisse pärast valitsuse ametisse astumist, annab suulise ametivande ja kirjutab vandetekstile alla peaministri juuresolekul.

Valitsus otsustab tema pädevusse kuuluvaid küsimusi istungil. Istungit juhatab peaminister. Istungid on kinnised, kui valitsus ei otsusta teisiti. Vabariigi Valitsus annab seaduse alusel ja täitmiseks Vabariigi Valitsuse määrusi ja Vabariigi Valitsuse korraldusi.

Valitsus võib oma korraldusega moodustada valitsuskomisjoni, määrates valitsuskomisjoni ülesanded, liikmed ja komisjoni teenindava valitsusasutuse.

Valitsus esitab Eesti kandidaadid Euroopa Komisjoni liikme, Euroopa Liidu majandus- ja sotsiaalkomitee liikme, Euroopa Liidu regioonide komitee liikme, Euroopa Kohtu kohtuniku, Euroopa Kohtu esimese astme kohtu kohtuniku, kohtujuristide ning Euroopa Kontrollikoja liikme ametikohtadele.

Valitsus läheb laiali juhul, kui:

Tuleb kokku riigikogu uus koosseis

Peaministri surma puhul

Kui läheb läbi umbusaldus peaministrile või kogu valitsusele

Valitsus astub ise tagasi

Eufooria

Eufooria on intensiivne kõrgenenud meeleolu, millega sageli kaasneb kõrgenenud enesehinnang. Eufooria on ülev meeleolu, milles kogetakse intensiivset heaolu-, õnne- ja rõõmutunnet.

Eufooria võib olla normaalne või patoloogiline nähtus. Normaalse nähtusena esineb ta harva ja on enamasti lühiajaline.

Eufooriat võivad põhjustada positiivseid emotsioone esilekutsuvad tegevused ja sündmused, näiteks armastus, seks, sport (eriti kestvusspordialad, näiteks pikamaajooks), spordivõidud, muusika kuulamine, olulistest meeldivatest sündmustest teadasaamine. Eufooria võib tekkida usuliste või vaimsete rituaalide ajal või meditatsiooni käigus. Eufooriat võivad põhjustada psüühikat mõjutavad ained, näiteks alkohol, kokaiin, amfetamiinitüüpi stimulandid, opiaadid, kanep), mõned psüühikahäired (näiteks bipolaarne häire, tsüklotüümia, mõned dementsuse ja deliiriumi vormid) ning mõned ajuhaigused ja -kahjustused.

Biokeemiliselt on eufooria seotud aju dopamiini- ja opioidiretseptorite aktivatsiooniga.

Haigus

Haigus (kreeka νόσος nosos 'haigus', 'tõbi', ladina morbus) on organismi ehitusliku terviklikkuse või talitluse hälve, mis põhjustab häireid organismi tegevuses. Organismi all tuleb mõelda nii taim- kui ka loomorganismi (sealhulgas ka inimest).

Haiguse biomeditsiinilise mudeli kohaselt on haiguse põhjuseks kas välised etioloogilised tegurid (füüsikalised, keemilised, bioloogilised, psühhogeensed) või sisemised etioloogilised tegurid (vaskulaarsed, immunoloogilised, metaboolsed). Selles mudelis ei ole kohta ei inimese eluviisil ega psühhosotsiaalsel stressil kui haigust/tervist määraval põhjuslikul teguril.

Haiguse biopsühhosotsiaalses mudelis on bioloogiliste tegurite kõrval kindel koht ka psühholoogilistel ja sotsiaalsetel teguritel ning haigus kujuneb välja sotsiaalsete, psühholoogiliste ja bioloogiliste tegurite vastastikuse toime tulemusena. Sellest mudelist lähtudes peaks meditsiiniline diagnoos sisaldama alati bioloogiliste, psühholoogiliste ja sotsiaalsete tegurite vastastikuse mõju hinnangut, et objektiivselt määrata tervislikku seisundit ja anda vajalikke ravisoovitusi.Juriidilises mõttes tähendab haigus sama mis tervisekahjustus – see on inimese kehalise või vaimse heaolu häirituse seisund, mis objektiivsel hinnangul vajab väljaravimist, st tervise taastamine eeldab meditsiinilist sekkumist.

Heategevus

Heategevus on annetamine või vabatahtlik tegevus teiste inimeste heaolu parandamiseks. Heategevus võib olla suunatud ka looduse ja loomade heaks.

Heategevuse erinevus filantroopiast on see, et heategevus ei pruugi olla planeeritud ega süsteemne tegevus ühiskonna muutmiseks, vaid võib olla ka ühekordne toiming.

I Riigivolikogu

Riigivolikogu I koosseis valiti 24. ja 25. veebruaril 1938. Valitsust toetava Põhiseaduse Elluviimise Rahvarinde kandidaadid said 54 saadikukohta, opositsioon 26 kohta. Hiljem läksid veel 10 opositsiooni saadikut Rahvarindesse üle.

Kuna igast valimisringkonnast valiti ainult üks liige, siis puudus tal Riigivolikogu koosseisust väljalangemise korral asendaja. Sel juhul tuli korraldada täiendav Riigikogu valimine. Need toimusid:

Riigivolikogu täiendav valimine 9. valimisringkonnas 1.–2. oktoober 1939 (Valimiste Peakomitee 5.09.1939 otsus – RT 1939, 76, 609). Põhjuseks Aleksander Abeni väljalangemine Riigivolikogu koosseisust Riigivolikogu juhatuse otsusega 26. august 1939. Valituks osutus Aleksander Jõeäär.

Riigivolikogu täiendav valimine 74. valimisringkonnas 28.–29. jaanuar 1940 (Valimiste peakomitee 3.01.1940 otsus – RT 1940, 3, 14). Põhjuseks Karl Selteri väljalangemine Riigivolikogu koosseisust Riigivolikogu juhatuse otsusega 29.11.1939. Valituks osutus Voldemar Jaanus (Valimiste peakomitee 10.02.1940 otsus – RT 1940, 13, 109).

John Stuart Mill

John Stuart Mill (20. mai 1806 London – 8. mai 1873) oli inglise filosoof ja majandusteadlane, üks mõjukamaid 19. sajandi liberaalsetest mõtlejatest.

Milli vaatepunktide kohta sotsialismile ja elitarismile on vastuolulisi vaateid. Mill ise pidas end sotsialistiks ja mida vanemaks ta sai, seda enam on ka tema töödes näha kaldumist sotsialismi poole. Näiteks ei pidanud Mill eraomandit lõplikult puutumatuks ja pühaks, vaid pidas sotsiaalse heaolu suurendamise nimel täiesti mõeldavaks selle asendamist mingi muu süsteemiga. Milli ei saa siiski pidada tavapärases mõttes sotsialistiks, vaid "sotsialismi" all tuleb eelkõige näha tema kriitikat kapitalistliku süsteemi pihta ja tema nägemust endast kui reformaatorist, mida paljuski mõjutas 19. sajandi Inglismaa romantism ja utoopiline sotsialism.

Ta tegeles ka teadusfilosoofilise küsimusega falsifikatsiooni tingimustest.

Kadedus

Kadedus on emotsioon, mis ilmneb siis, kui inimesel puudub, kuid teisel isikul on olemas mingi oskus, saavutus või asi, mida kadedusttundev inimene soovib endale või tahab, et teisel inimesel seda ei oleks.Bertrand Russell väitis, et kadedus on üks tõenäolisemaid õnnetu olemise põhjuseid. Russell selgitab, et kadedus ei tee mitte vaid kadeda inimese õnnetuks, vaid ta ka soovib, et ebaõnn tabaks teisi. Kuigi kadedust peetakse tavaliselt negatiivseks, siis Russell uskus, et kadedus on kodanikuühiskonda tegutsema sundiv jõud, et liikuda demokraatlikuma ühiskonna poole, mitte piirduda vaid sotsiaalse kindlustatusega.Psühholoogid väidavad, et on kahte tüüpi kadedust: pahatahtlik kadedus ja healoomuline kadedus. Pahatahtlik kadedus on haiglane jõud, mis hävitab isiksuse ja tema vaimu ja põhjustab kadedal inimesel pimedat soovunelmat, et kadestatav "kangelane" kannataks. Kuid healoomuline kadedus on positiivne motiveeriv jõud, kui inimene soovib olla sama hea kui tema kadestatav "kangelane". Kuid vaid siis, kui healoomulist kadedust on õigetpidi kasutatud.Aristoteles defineeris kadedust (φθόνος phthonos) nii: "Kadedus on nagu valu, mida põhjustab teiste õnn."

Immanuel Kant määratles kadedust kui "soovimatus näha oma heaolu varju teisel isikul, kuna standard, mida me kasutame, et näha, kuidas häed me välja paistame, ei ole tegelik meie heaolu väärtus, vaid näitab ainult, kuidas seda teistega võrrelda" (Moraali metafüüsika).

Kadedus on üks katoliku kiriku seitsmest surmapatust. Piiblis räägitakse, et kadedus motiveeris Kaini tapma oma venda Aabelit, kuna ta arvas, et Jumalale meeldis Kaini ohver rohkem kui tema oma.

Hinduismis peetakse kadedust hävitavaks emotsiooniks. Hinduism väidab, et kui midagi viib mõistuse tasakaalust välja, siis viib see viletsusse. Hinduism õpetab, et kadedus on võimalik ületada tunnistades, et mees või naine, keda kadestatakse, naudib praegu oma minevikus tehtud karma vilju ning keegi ei tohiks lubada, et nii kõver emotsioon võtab kontrolli meelte üle, muidu tabab teda samasugune saatus kui Mahabharata vastaseid.

Keskkonnamõju

Keskkonnamõju on tegevusega eeldatavalt kaasnev vahetu või kaudne mõju inimese tervisele ja heaolule, keskkonnale, kultuuripärandile või varale.

Liberalism

Liberalism (ladina sõnast liberalis) on isikuvabadusi pooldav hoiak ja poliitiline filosoofia (mitte elufilosoofia), mille eesmärk on kindlustada isikuvabaduse teostamiseks tarvilikud poliitilised tingimused. Algsele tähendusele on lisatud: liikumisvabadus, mõttevabadus, kodanike poliitiliste vabaduste ja inimõiguste konstitutsiooniline kaitsmine. Liberalismist on mõjutatud majandus, poliitika ja filosoofia, et lähtuda kõigi inimeste vabadusest ja õigustest, mida kaitseb riik.

Liberalismi 5 peamist põhimõtet on: individualism, parlamentarism, võimaluste võrdsus, reformism ja antiklerikalism. Liberalismi, kui ideoloogia aluseks, erinevalt konservatiivsest ideoloogiast, on optimistlik usk inimese enesetäiustamise ja isikuvabaduste eedumeelse arengu võimalusse. Klassikalise liberalismi kõrgaeg oli 19. sajandil.

Liberalismi on läbi aegade, samuti eri riikides tõlgitsetud erinevalt. Kui Ameerika Ühendriikides seondub liberalism põhiliselt inimõigustega ehk kõige liberaalsemad on need parteid, kes taotlevad võrdseid õigusi kõikidele inimestele, siis Euroopas tõlgendatakse liberalismi põhiliselt majandusvabadustest lähtudes ning liberaalseks peetakse poliitikut, kes ei poolda piiranguid majanduses (maksud ettevõtlusele, tollipiirangud, piirangud vabale konkurentsile).

Majandusteadus

Majandusteadus on sotsiaalteadus, mille eesmärk on majandusagentide (näiteks inimesed, ettevõtted, riigid) käitumise ning üldisemas mõttes majandusnähtuste (näiteks hinnad, kaubavood, migratsioon, tehnoloogia) kirjeldamine, mõõtmine, seletamine ning ennustamine. Teistest sotsiaalteadustest eristab majandusteadust tavaliselt suurem rõhuasetus mõõdetavatele, eriti rahas mõõdetavatele suurustele, indiviidi ratsionaalsele valikule ja matemaatilistele meetoditele. Kohati on vahe teiste teadustega ainult traditsioonile tuginev ja uurimisvaldkonnad kattuvad.

Majandusteaduse mõisteid ja tulemusi kasutatakse palju igapäevaelus ja poliitikas. Mõned majandusnäitajad (näiteks sisemajanduse kogutoodang, majanduskasv, tööpuudus) kuuluvad kõige kasutatavamate heaolu- ja arengunäitajate hulka.

Motivatsioon

Motivatsioon on üldisem asjaolude kogum, mis on käitumise tõukejõuks. Neid asjaolusid nimetatakse motiivideks. Motiive tekitavad vajadused – organismi toimimise seisukohalt olulise ressursi puudujääk.

Motivatsioon on vajaduse rahuldamisele suunatud funktsionaalsete süsteemide eesmärgipärane aktiivsus. Peaaju koores ja koorealustes ajustruktuurides formeerub vajaduse rahuldamise programm, mis tingib ajju saabuva info sihipärase filtreerimise või kindlakujulise struktureerimise. Vajaduse rahuldamisega kaob motivatsiooniline pinge.

Motiive liigitatakse üldjuhul kolmeks:

bioloogilised motiivid:

füsioloogilised motiivid tulenevad organismi vajadustest, ilma neid rahuldamata võib organism hukkuda;

psühholoogilised motiivid tulenevad psüühilise heaolu tagamise vajadustest – tunnustus- ja suhtlemisvajadus, uudishimu;

sotsiaalsed motiivid tulenevad ümbritsevast kultuurilisest keskkonnast. Nende vajaduste rahuldamise kaudu teostab indiviid ennast selles kultuurilises keskkonnas.Enamasti mõjutab indiviidi käitumist mitu asjaolu korraga ja peamist liikumapanevat jõudu on sageli üpris raske kindlaks teha.

Perekond

Perekonda on Euroopa kultuurides traditsiooniliselt mõistetud kui isikute kooslust, keda ühendab esmalt kas abielu või põlvnemine. Perekonna liikmed jagavad kodu, ühiseid väärtusi, eesmärke, ressursse ja vastutust üksteise suhtes. Viimaste aastakümnete jooksul on traditsiooniline arusaam perekonnast (eriti lääne kultuuriruumis) hägustunud ja mitmekesistunud erinevatel põhjustel nagu sooline ja ealine emantsipeerumine, väärtuste ja eesmärkide enneolematu paljusus, heaolu ja individualismi kasv, infoajastu võimalused jne.

Perekond avaramas tähenduses võib tähendada ka

a) suurperet, mille liikmeteks on loetud ka hõimlasi, sulaseid, orje, orbe ja teisi püsivalt koos elavaid inimesi, kes ei kuulu traditsioonilise pere tuumikusse;

b) kärgperet, kuhu kuuluvad (vaba)abielus olevate partnerite eelnevatest kooseludest kaasa toodud pereliikmed;

c) hooldusperet, kus perekonna tuumikkooslus on püsihooldusele võtnud väljastpoolt lastekodulapse, vanuri, nooruki või muu isiku, kes on oma perekonnast irdunud;

d) samasooliste vanematega peret;

e) kommuuni, mis on moodustunud ühise religiooni, maailmavaate või elustiili põhjal.

Konservatiivse peremudeli järgi koosneb perekond kahest erisoolisest vanemast (isast ja emast) ning lastest, laiendatud perekond võib hõlmata ka vanavanemaid, tädisid-onusid ja teisi lähisugulasi. Selle osakaal on arenenud tööstusriikides viimase sajandi vältel pidevalt kahanenud. Seda mõjutavad abielulahutuste, vabaabielude ja üksikvanemate arvu kasv, LGBT inimeste võrdõiguslikkuse ja usuvabaduse levik, elatustaseme ja sotsiaaltoetuste tõus jpt tegurid. Väljaspool Euroopat leidub ulatuslikult levinud usundeid (eelkõige islam) ja kultuure (paljud põlisrahvaste kultuurid), kus traditsioonilised on teistsugused peremudelid, näiteks polügaamilised või suurpered.

Majanduslike üksuste liigituses on perekond üks leibkondade liike (leibkond võib olla ka üksikisik).

Riiginõukogu

Riiginõukogu oli 1938. aasta Eesti Vabariigi Põhiseaduse järgi kahekojalise Riigikogu teine koda. Esimene oli Riigivolikogu.

1938. aastal kujundatud Riiginõukogu koosseis jäi ainsaks.

Riiginõukogu esimene istungjärk algas 21. aprillil 1938. Riiginõukogu VI, viimaseks jäänud istungjärk lõppes 19. aprillil 1940. Järgmine korraline istungjärk, mis pidi algama 8. oktoobril 1940, jäi 21. juuni riigipöörde tõttu ära.

Oma raadiokõnes 31. detsembril 1934 ütles Riigivanem Konstantin Päts:

Meie tahame anda niisuguse demokraatliku asutuse, mis tema rahvast väärt oleks, nii nagu Inglismaal, kus tuntakse austust ja lugupidamist parlamendi vastu. Meie tulevane Eesti riigi parlament ei pea olema niisugune, millest karikatuuri-ainet saada, vaid tõsine ja väärtuslik rahva esinduskogu, mille kohta keegi ei saa midagi halba ega naeruvääristavat öelda.

Riiginõukogu liikmete valimisel või nimetamisel (vt I Riiginõukogu kujundamine) oli üldiseks juhtnööriks vastavate kodanikkude lugupeetud ning väärikas isiksus ja tuntud kodanikutublidus ning riiklik mõtteviis ja teadmised ning elukogemused, mis kasulikud Riiginõukogu tegevuses (EVP § 85).

Riiginõukogu liikmete volitused algasid 7. aprillil 1938 ja nad tulid kokku oma esimesele koosolekule 21. aprillil 1938.

Riiginõukogu hoone oli Seltskondlik Maja Aia tn. 12 Tallinnas, mis üüriti samanimeliselt osaühingult ja kust sel puhul kolis välja klubi Centum, üüri suurus oli 2575 krooni kuus. 1. veebruaril 1939 otsustas Riiginõukogu komisjon tunnustada Riiginõukogule maja ehitamise vajalikuks. Uus hoone oleks pidanud asuma Komandandi tänaval ja seal oleks võinud asuda ka Riigiraamatukogu.

Enne oma kohuste täitmisele asumist andsid Riiginõukogu liikmed järgmise pühaliku tõotuse:

Asudes Riiginõukogu liikme kohuste täitmisele olen teadlik, et kannan selles ülesandes vastutust Eesti Vabariigi ja oma südametunnistuse ees ning pühalikult tõotan ustavaks jääda Eesti Vabariigile ja tema põhiseaduslikule korrale ning pühendada oma jõu Eesti Vabariigi ja Eesti rahva heaolu ja tuleviku kindlustamisele.

Riiginõukogu liikmed said istungjärkude aja eest kuutasu 180 krooni, korteriraha 40 krooni kuus läbi aasta ja tasuta sõidu riigiraudteel ja -laevadel. Riiginõukogu juhatuse liikmed said lisatasu 70 krooni kuus läbi aasta. Riiginõukogu esimees sai tasu ühistel alustel ministritega (500 krooni kuus ja sõiduraha 100 krooni kuus).

Riiginõukogu VI istungjärgu viimasel koosolekul ütles Riiginõukogu esimees Mihkel Pung:

Kui seekord oma istungjärgu lõpetame, siis ei jää mul muud järele, kui soovida kõige paremat vaheaega ja puhkeaega riiginõukogu liikmeile, et sügisel, kui mingit erakorralist juhust ei ole selleks, et riigikogu peaks kokku tulema ka suvel, jällegi hakata värske jõuga tööle.

Riiginõukogu VI istungjärk lõpetati Vabariigi Presidendi otsusega 19. aprillist 1940, mille andis Riiginõukogu Esimehele Mihkel Pungale Peaministri asetäitja August Jürima 20. aprillil 1940. Uus Riiginõukogu korraline istungjärk pidi algama 8. oktoobril 1940.

Riiginõukogu II abiesimees Alfred Maurer osales 20. aprillil 1944 Vabariigi Presidendi Asetäitja Valimiskogu koosolekul. Pagulusse pääsenud I Riiginõukogu liikmed osalesid sellistena pagulaspoliitikas. Viimane I Riiginõukogu liige oli Juhan Müller, kes suri 3. novembril 1981. Põhiseaduse järgi oli õigus olla Riiginõukogu liige pärast 1940. aastat ametisse nimetatud või valitud Sõjavägede Ülemjuhatajal (Jaan Maide), Eesti Panga presidendil (Oskar Kerson) ja Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku kirikupeadel, kuid nad ei kasutanud seda õigust. Samuti ei kasutanud Peaministrid Vabariigi Presidendi ülesandeis oma põhiseaduslikku õigust nimetada eriõigusel uusi liikmeid I Riiginõukogu koosseisus vabanenud kohtadele.

Sisemajanduse kogutoodang

Sisemajanduse kogutoodang (SKT) ehk sisemajanduse koguprodukt (SKP) (inglise keeles Gross Domestic Product, GDP) on mingil kindlal territooriumil (tavaliselt mingis riigis) aasta jooksul toodetud lõpphüviste koguväärtus.

Väiksem osa Eesti majandusteadlasi on teinud ja/või teeb vahet SKT ja SKP vahel, nimetades sisemajanduse kogutoodanguks (SKT) kõiki majanduslikke tehinguid, mis toimunud (sh vahetoodangu müüki, mida arvestati Nõukogude ajal ühiskondliku koguprodukti sisse - see on ka põhjus, miks Nõukogude aegne statistika ei ole võrreldav tänasega), ja sisemajanduse koguproduktiks (SKP) üksnes lõpptoodangut, mida tähistatakse rahvusvaheliselt GDP-ga ja nagu seda mõistetakse siinses artiklis. Teiste arvates ei ole sellisel vahetoodangu eraldi arvestamisel majanduslikku sisu, mistõttu puudub ka vajadus erineva termini jaoks. Tavakasutuses on SKP ning SKT ekvivalentsed (Eesti Keele Instituut soovitab SKT-d) ning arvestavad üksnes lõpptoodangu hulka.

Sisemajanduse kogutoodang ja eriti sellest tuletatud näitaja sisemajanduse kogutoodang elaniku kohta kuuluvad kõige kasutatavamate majandusnäitajate hulka.

Tallinna Tervishoiu Kõrgkool

Tallinna Tervishoiu Kõrgkool (lühend TTK) on tervise ja heaolu valdkonnas koolitust pakkuv riiklik rakenduskõrgkool. Kool asub aadressil Kännu 67.

Tervis

Tervis on täieliku füüsilise, vaimse ja sotsiaalse heaolu seisund, mitte ainult haiguse või nõtruse puudumine (Maailma Terviseorganisatsiooni definitsioon aastast 1946).

Õnn

Õnn ehk õnnelikkus on inimese vaimne ja emotsionaalne seisund alates meeldivast rahulolust kuni intensiivse rõõmuni. Õnnelik olemine võib peegeldada inimese üldist rahulolu oma eluga. Erinevad bioloogia-, psühholoogia-, majandusteaduse-, religiooni ja filosoofia tegelased on püüdnud defineerida õnne ja leida tema allikaid.

Eesti etümoloogiasõnaraamat väidab, et õnn on rõõm ja sügav rahulolu oma olukorraga.Filosoofid ja religioonid defineerivad õnne pigem kui head elu, mitte lihtsalt kui emotsiooni. Tänapäeval õnn on udune mõiste ja võib erinevatele inimestele tähendada erinevaid asju. Õnne seostatakse selliste mõistetega nagu heaolu ja elukvaliteet. Õnne on määratletud ka kui rahulolu.. Mõned uurijad keskenduvad vahedele hedonistliku traditsiooni, mis otsib meeldivat ja väldib ebameeldivaid kogemusi ning eudaimonismi traditsiooni, mis püüab elu elada täielikult ja sügavat rahulolu pakkuval viisil, vahel.

Teistes keeltes

This page is based on a Wikipedia article written by authors (here).
Text is available under the CC BY-SA 3.0 license; additional terms may apply.
Images, videos and audio are available under their respective licenses.