Häbi

Häbi (ka häbitunne) on moraalne tunne, milles inimene mõistab hukka mõne oma teguviisi, motiivi või omaduse. Häbitunne võib tekkida teiste inimeste hukkamõistva suhtumise tõttu või ka ilma selleta[1].

Inimene häbeneb midagi teha, kuna kardab olla ebapädev. [2]

Piinlikkus erineb häbist selle poolest, et erinevalt piinlikkusest ei ole häbi otseselt seotud teiste inimestega ning eeldab süütunnet[1].

Disambig gray.svg  See artikkel räägib tundest; Steve McQueeni filmi kohta vaata artiklit Häbi (film 2011)

Viited

  1. 1,0 1,1 Meos, I., 2002. Filosoofia sõnaraamat. Tallinn, kirjastus Koolibri. Lk 95
  2. Painav söögiisu. Mida tähendavad isud teatud toitude järele ja kuidas neist jagu saada? Doreen Virtue. Tallinn : Pilgrim : EDRK, 2015

Vaata ka

Alandus

Alandus on uhkuse vähendamine, millega võib kaasneda häbi või alluva positsioon. See on emotsioon, mida tunneb inimene, kelle sotsiaalne staatus on just vähenenud. See võib tulla läbi hirmutamise, füüsilise või vaimse väärkohtlemise või pettuse või piinlikkustunde tekkimine inimesel, kes on hakkama saanud kas sotsiaalselt ja juriidiliselt lubamatu teoga. Arvestades, et alandlikkuse põhimõte on ego alandamine, peab alandusega olema seotud teised inimesed, kas kaudselt või vabatahtlikult.

Alandus on praegu aktiivne teadustöö teema ja seda nähakse kui olulist kuid keerulist liikumapanevat jõudu inimese suhtlemises, millel on mõju nii intrapersonaalsel, inimsuhete -, institutsioonilisel ja rahvusvahelisel tasandil.

Deviis

Deviis on juhtlause, mida võidakse kasutada ka lipu- või vapikirjana. See võtab üldistatult kokku deviisi omaniku motivatsiooni või kavatsused.

Euroopa heraldikatraditsioonis kasutatakse deviisi (aadlisuguvõsade) vappidel. Ajalooliselt on levinud ladina- ja prantsuskeelsed deviisid. Deviisid võivad olla ka muudel inimrühmadel, organisatsioonidel või isegi riikidel.

Eesti (nagu ka Soome, Läti ja Venemaa) vapil deviisi ei ole. Ameerika Ühendriikide vapikiri on "E pluribus unum" (ladina keeles "paljudest üks", mis viitab osariikide ühtsusele), ametlik deviis aga "In God We Trust" (inglise keeles "Usume Jumalasse"). Prantsusmaa deviis on "Liberté, égalité, fraternité" (prantsuse keeles "Vabadus, võrdsus, vendlus"), kuid seda pole vapil ega lipul. Suurbritannia praegusel kuninglikul suguvõsal on koguni kolm vapikirja: nende tavapärasel vapil seisavad Inglise kuningate deviis "Dieu et mon droit" (prantsuse keeles "Jumal ja minu õigus", väidetavalt Richard Lõvisüdame sõjahüüd, ametlik deviis alates Henry V ajast) ja Sukapaela Ordu deviis "Honi soit qui mal y pense" (vanaprantsuse keeles "Häbi olgu sel, kes halba mõtleb"), Šotimaal kasutatavale vapil on aga Ohakaordu deviis "Nemo me impune lacessit" (ladina keeles "Keegi ei kahjusta mind karistamatult"). Šoti Stuartite dünastia vapikiri oli "In Defens", mis oli lühend fraasist "In my defens God me defend" (šoti murdes "Minu kaitseks Jumal mind kaitsku").

Eesti teater

Eesti teater on teater Eestis.

Enesehinnang

Enesehinnang on psühholoogias inimese üldine subjektiivne emotsionaalne hinnang kui väärtuslik ta on. Hinnang peegeldab inimese enda otsust, mida ta enda kohta arvab. Enesehinnang hõlmab usku endasse (näiteks: olen pädev, olen väärtuslik) ja ka emotsionaalseid seisundeid nagu meeleheide, uhkus, häbi. Smith and Mackie (2007) defineerisid nii: "Mina-käsitlus on see, mida me arvame endast ja enesehinnang on positiivne või negatiivne hinnang sellele, kuidas me ennast tunneme."Enesehinnang on huvitav sotsiaalpsühholoogiline konstruktsioon, kuna seda kasutatakse erinevate tulemuste edukaks ennustamiseks, nagu näiteks akadeemiline võimekus, õnnelikkus, rahuldustunne abielus ja suhetes, ja kriminaalne käitumine. Enesekindlus võib kasutada konkreetsetes olukordades (näiteks: "Ma usun, et olen hea kirjanik ja ma olen selle üle õnnelik") või ka laiemas mõistes (näiteks: "Ma usun, et olen halb inimene ja see tekitab mulle üldist halba arvamust endast"). Psühholoogid arvavad, et enesehinnang on püsiv isiku tunnusjoon, kuigi see võib ka lühiajaliselt kõikuda.

Esimene maailmasõda

Esimene maailmasõda (I maailmasõda; tuntud ka kui Suur ilmasõda, Sõda kõigi sõdade lõpetamiseks ja I saksa sõda) oli Euroopas puhkenud maailmasõda, mis kestis 1914. aasta 28. juulist 11. novembrini 1918. Globaalselt mobiliseeriti sõjategevuseks kokku 70 miljonit sõdurit, seehulgas 60 miljonit eurooplast, mis tegi sellest ühe ajaloo suurima sõja. See oli ka ajaloo üks ohvriterohkemaid konflikte: sõjategevuse tagajärjel hukkus üle 9 miljoni sõduri ja 7 miljoni tsiviilisiku, kuid lisaks suri sõja käigus toime pandud genotsiidide ja 1918. aasta puhkenud Hispaania gripi pandeemia tõttu veel umbes 50–100 miljonit inimest.

Sõjas osalesid kõik maailma suurvõimud, kes jagunesid vastavalt Prantsusmaast, Venemaast ja Suurbritanniast koosnevaks Antandiks (hiljem laiemalt liitlasvägedeks) ning Saksamaa ja Austria-Ungari juhitud Keskriikideks. Kuigi Itaalia oli 1882. aastast olnud Saksamaa ja Austria-Ungariga sõlmitud Kolmikliidu liige, ei ühinenud ta maailmasõja puhkedes keskriikidega, sest Austria-Ungari oli alustanud sõjategevust kolmikliidu tingimuste vastaselt. Mõlemad pooled said sõja käigus uusi liikmeid: liitlastega ühinesid näiteks Itaalia, Jaapan ja Ameerika Ühendriigid, ning Keskriikidega Osmanite riik ja Bulgaaria.

Sõja päästis valla 28. juunil 1914 Sarajevos asetleidnud atentaat Austria ertshertsogi ja Austria-Ungari troonipärija Franz Ferdinadi vastu, mille pani toime Jugoslaavia natsionalist Gavrilo Princip. Atentaadi tagajärjel esitas Austria-Ungari Serbiale ultimaatumi, mis tekitas ka Euroopas diplomaatilise kriisi. Serbia ei nõustunud ultimaatumi tingimusi täitma, mistõttu kuulutas 28. juulil Austria-Ungari Serbiale sõja. Järgnevate nädalate jooksul kisti keerulise sõjaliste liitude võrgustiku tõttu sõtta kõik Euroopa suurriigid, hiljem levis konflikt edasi üle maailma.

29. juulil kuulutas Venemaa Serbia toetuseks välja osalise mobilisatsiooni, millele järgnes üldmobilisatsiooni väljakuulutamine 30. juulil. 31. juulil alustasid üldmobilisatsiooni Saksamaa ja Austria-Ungari. Saksamaa esitas Venemaale nõude demobiliseerumiseks, kuid Venemaa keeldus ja 1. augustil kuulutas Saksamaa Venemaale sõja. Olles idarindel Saksamaa vastu vähemuses, ärgitas Venemaa samuti Antanti kuuluvat Prantsusmaad avama läänes Saksamaa vastu teine rinne. Prantsusmaa oli nelikümmend aastat tagasi toimunud Prantsuse-Preisi sõjas Saksamaalt lüüa saanud ja pidanud Elsass-Lotringi Saksamaale loovutama. Tingituna antud kaotusest ja soovist Elsass-Lotring tagasi vallutada, kuulutas Prantsusmaa Venemaa toetusekst 2. augustil välja üldmobilisatsiooni, misjärel kuulutas Saksamaa Prantsusmaale 3. juulil sõja.

Saksa-Prantsuse piir oli varasemate omavaheliste konfliktide tõttu mõlemalt poolt kõvasti kindlustatud, mistõttu tungis Saksamaa Schlieffeni plaani järgides peale põhja suunalt, rünnates Prantsusmaad läbi neutraalsust deklareerinud Belgia ja Luksemburgi. Suurbritannia oli 1839. aasta Londoni lepinguga andnud Belgia neutraliteedile sõjalise garantii ning kuulutas seetõttu 4. augustil Saksamaale sõja. Pärast Saksa esmase pealetungi nurjumist septembri algul toimunud Marne'i lahingu tagajärjel muutus sõjategevus läänerindel kurnamis- ja kaevikusõjaks, milles rindejooned kuni 1917. aastani ainult vähesel määral liikusid. idarindel tungis Venemaa Austria-Ungari vastu küll edukalt peale, kuid samas sissetungi Ida-Preisimaale peatasid sakslased edukalt Tannenbergi ja esimese Masuuria järvede lahingute tagajärjel, põhjustades lisaks Vene vägedele suuri kaotuseid. 1914. aasta novembris ühines keskriikidega Osmanite riik, avades Antandi riikide vastu uued rinded Kaukaasias, Mesopotaamias ja Palestiinas. 1915. aastal ühines liitlastega Itaalia ja Keskriikidega Bulgaaria, samuti ühinesid liitlastega 1916. aastal Rumeenia ja 1917. aastal Ameerika Ühendriigid.

1917. aasta mais kukkus Venemaa valitsus revolutsiooni tagajärjel kokku, teine revolutsioon sama aasta novembris ja mitmed sõjalised tagasilöögid sundisid Venemaad 1918. aastal Keskriikidega allkirjastama Brest-Litovski rahulepingu, mis oli sakslaste jaoks märkimisväärne võit, sest võimaldas idarindel olevad väeüksused suunata läände. Pärast 1918. aasta kevadel läänerindel edukalt alanud Saksa pealetungi, koondusid liitlasväed otsustavale vasturünnakule, surudes paljude järjestikuste pealetungidega sakslased lõplikult tagasi. 4. novembril 1918 nõustus Austria-Ungari vaherahuga ja 11. novembril nõustus vaherahu sõlmima ka siseriiklikus kriisis olev Saksamaa, mille tulemusel lõppes sõda liitlasvägede võiduga.

Esimene maailmasõda oli märkimisväärne murdepunkt nii poliitilises, majanduslikus, kultuurilises kui ka sotsiaalses mõttes. Sõja lõpuks või vahetult pärast lõppu lakkasid eksisteerimast Saksa keisririik, Vene Keisririik, Austria-Ungari ja Osmanite riik. Samuti jaotati võitjate vahel ära endised Saksamaa kolooniad. Sõja lõppu peetakse ka 19. sajandil alanud Teine tööstusrevolutsioon ja Pax Britannica perioodide lõpuks. 1919. aasta Pariisi rahukonverentsil surus Suur Nelik (Suurbritannia, Prantsusmaa, Itaalia ja Ameerika Ühendriigid) kaotajatele peale oma rahutingimused, millest tuntuim on Saksamaaga sõlmitud Versailles' rahuleping. Diplomaatiliste lepingute ja puhkenud revolutsioonide/vabadussõdade tulemusena tekkis või taastati Euroopas üheksa iseseisvat riiki. Analoogsete konfliktide ärahoidmiseks tulevikus moodustati Rahvasteliit. Rahvasteliidu missiooni ebaõnnestumine pikemas perspektiivis, koos globaalsete majanduslike raskuste, kaotusest põhjustatud häbi (eriti Saksamaa jaoks) ja natsionalismi tõusuga, olid muuhulgas 1939. aastal alanud teise maailmasõja põhjusteks.

Frustratsioon

Frustratsioon on psüühiline pingeseisund, mis tekib tegevuse sunnitud katkestamisel enne eesmärgi saavutamist, perspektiivituse tunnetamisel.

Eestikeelse vastena on frustratsioonile välja pakutud mõistet takistusäng.

Häbbi sellel', kes petta tahhab!

"Häbbi sellel', kes petta tahhab!" (saksa keeles "Schande über den, der betrügen will") on 1819 Peter Andreas Johann Steinsbergi kirjutatud eestikeelne näidend. Seda peetakse esimeseks täielikult eestikeelseks näidendiks. Näidend kanti esimest korda ette 5. aprillil 1819 (ukj) Tallinnas.

John Maxwell Coetzee

John Maxwell Coetzee (sündinud 9. veebruaril 1940) on üks tähtsamaid Lõuna-Aafrika kirjanikke. Ta kirjutab inglise keeles.

2. oktoobril 2003 määrati talle neljanda aafriklasena Nobeli kirjandusauhind kui kirjanikule, kes "arvututes maskides kujutab kõrvalseisja üllatavat kaasahaaratust".

John Michael Coetzee (hiljem vahetas ta oma teise eesnime ära) sündis Kaplinnas. Tema vanemate kodune keel oli vaatamata nende afrikandri (buuri) päritolule inglise keel ning ta omandas ingliskeelse koolihariduse. Afrikaani keele õppis ta lapsepõlves peamiselt sugulaste ja sõpradega suheldes.

Coetzee noorus möödus Kaplinnas ja Worcesteris. Ta õppis Kaplinna ülikoolis ning lõpetas selle matemaatika (bakalaureusekraad 1961) ja inglise filoloogia (bakalaureusekraad kiitusega 1960, magistrikraad 1963) alal.

1960. aastate alguses kolis ta Inglismaale, kus ta 1962–1965 töötas IBM-is programmeerijana. Tema tolleaegsed kogemused väljenduvad raamatus "Noorpõlv" (2002).

Seejärel asus ta USA-s Texase ülikoolis Austinis doktorandina kirjandust õppima. 1969 kaitses ta doktoritöö Samuel Becketti proosast. Kuni 1983. aastani õpetas ta New Yorgi osariigi ülikoolis Buffalos inglise keelt ja ingliskeelset kirjandust. 1984 naasis ta Lõuna-Aafrikasse, saades Kaplinna ülikooli ingliskeelse kirjanduse professoriks. Ta on õpetanud ka Harvardi ülikoolis ja Johns Hopkinsi ülikoolis (Baltimore'is).

2002 läks ta pensionile ning kolis Austraaliasse Adelaide'i, kus ta sai Adelaide'i ülikooli inglise filoloogia osakonna au-uurijaliikmeks. Aastast 2002 on ta ka Chicago ülikooli Distinguished Service Professor. Aastal 2006 sai Coetzee Austraalia kodakondsuse.

Coetzee on esimene kirjanik, kes sai Bookeri auhinna kaks korda: raamatu "Michael K elu ja aeg" eest 1983 ja raamatu "Häbi" eest 1999. Soovides vältida avalikkuse tähelepanu, ei ilmunud ta auhindu vastu võtma.

Peale romaanide on ta avaldanud kriitikat (muuhulgas ajakirjas New York Review of Books) ja tõlkeid.

1974 avaldas ta oma esimese jutustuse "Dusklands". Selles tõmbas ta paralleele ameeriklaste vahel Vietnamis ja Lõuna-Aafrika afrikandrite vahel. Romaani "Südamaal" põhjal vändati prantsuse film "Tolm" (1985), mis sama aasta Veneetsia filmifestivalil võitis Hõbelõvi.

Tema teosed on alati selgelt seotud tema kodumaa sotsiaalsete ja poliitiliste probleemidega ning seavad kõrgel esteetilisel tasemel keskmesse inimlikkuse. Üksiksaatuste varal kujutab ta allegooriliselt inimest üldse. Tema loomingu üks põhimotiiv on apartheid.

Kahetsus

Kahetsus on inimese teadlik negatiivne emotsioon, mis on seotud hinnanguga oma varasematele tegudele ja käitumisele.

Kahetsev inimene tunneb sageli kurbust, häbi, piinlikkust, depressiooni, pahameelt või süüd pärast seda, kui sündmus on möödas, ja ta soovib, et oleks teisiti käitunud. Kahetsus erineb süütundest, mis on eriti emotsionaalne kahetsuse vorm. Võrdlusena – näiteks häbi viitab tavaliselt ühiskondlikule, mitte isiklikule aspektile, kui kahetseja on eksinud ühiskonna- või kultuurinormide vastu.

Kahetsus pole sama emotsioon kui süümepiinade tundmine, kuna süümepiinad on otsesemad ja seotud tegudega, mida peetakse ühiskonnas vägivaldseks, häbiväärseks või haigettegevaks. Süümepiinadega seondatakse vajadust kelleltki (ka ebasiiralt) vabandust paluda, mitte vaid omaette arutlemist. Süümepiinu tundes vabandamine võib olla tingitud vajadusest vähendada karistust tehtud teo eest.

Kahetsus pole alati tingitud tegudest, mis on tehtud, vaid tihtipeale mineviku tegevusetusest. Paljud inimesed soovivad, et nad oleksid minevikus midagi teinud, kuid nad ei teinud seda.

Inimesed, kellel on antisotsiaalsuse isiksusehäire ei tunne kahetsust ega süütunnet.

Metaanalüüsid, mis uurivad, mida me kõige rohkem kahetseme, on leidnud, et ameeriklased kahetsevad kõige rohkem oma valikuid seoses karjääri, suhete ja lapsekasvatamisega. Haridus sai mitmetes uuringutes kahetsustabelis esikoha. Põhjus võib olla tingitud võimaluste printsiibist. Võimaluse printsiip näitab, et inimesed kahetsevad kõige rohkem siis, kui minevikus oli suurim võimalus korrigeerivaks tegevuseks. Kui puudus võimalus tingimusi parandada, siis on ka kahetsus väiksem.

Lein

Lein ehk kaotusvalu on mitmetahuline (põhiliselt emotsionaalne) reaktsioon armastatu kaotusele või muule suurele kaotusele.

Lootus

Lootus on optimistlik meelelaad, mis põhineb positiivsete tulemite ootusel, nii isiku enda elus kui maailma suhtes üleüldiselt.

Lootus on üks kristlikest voorustest.

Lootuse vastand on meeleheide.

Paanika

Paanika on inimest või looma, eriti teatud inimhulka või karja äkitselt haarav meeletu hirm, kabuhirm; segadus, peataolek.

Piinlikkus

Piinlikkus ehk piinlikkustunne on emotsioon, mis on seotud olukorraga, mille puhul teised näevad pealt või saavad teada midagi, mida asjaosaline häbeneb. Piinlikkust võidakse tunda nii enese kui ka teiste pärast.

Piinlikkus erineb häbist selle poolest, et erinevalt piinlikkusest ei ole häbi otseselt seotud teiste inimestega ning eeldab süütunnet.

Piinlikkuse välisteks avaldusteks võivad olla punastamine, higistamine ja kogelemine. Piinlikkust võidakse varjata naeratuste, närvilise naeruga või vihapurskega.

Raev

Raev on pöörane, metsik, meeletu viha. Emotsioon võib vallanduda ka afektiseisundi ajal.

Rõõm

Rõõm on meeldiv emotsioon, mis tekib emotsionaalse reaktsioonina meeldivale olukorrale või mälestusele.

Rõõmu põhjus võib olla konkreetne (näiteks mõni ootus või vajadus on rahuldatud) või ebamäärane (näiteks elurõõm).

Rõõmutunne võib olla erineva intensiivsusega ja väljendub erinevates vormides, alates naeratusest kuni rõõmuhüüdeni.

Shame and Scandal

"Shame and Scandal" on populaarne laul, mille originaalesitajaks oli kalüpsolaulja trinidadlane Sir Lancelot (õieti Lancelot Victor Edward Pinard). Laul kuulub kalüpso-, reggae ja ka ska-muusika klassikasse.

Lugu kirjutati RKO toodetud Jacques Tourneur' õudusfilmi "I Walked with a Zombie" (1943) tarbeks ning kandis pealkirja "Fort Holland Calypso Song". Loo autorid on Lancelot Pinard ja filmi stsenarist Ardel Wray. Laulu tekstis kõlab fraas "Shame and sorrow for the family". Algne versioon räägib naisest, kes teeb "seda" oma vennaga ja kellest saab zombi.

Millalgi ajavahemikul 1943–1946 (täpne aeg teadmata) andis Sir Lancelot loo välja ka heliplaadil koos Gerard Clarki Caribbean Serenadersiga. Lugu erines tunduvalt filmis kasutatust ja kandis pealkirja "Scandal In The Family".

1956. aastal andis loo välja USA folkartist Odetta Holmes (Gordon) LP-l "Sings Ballads And Blues", pealkirjaks esmakordselt "Shame And Scandal".

1962. aastal salvestas loo Trinidadi kalüpsolaulja Lord Melody (õieti Fitzroy Alexander). Lugu kandis pealkirja "Wau Wau", aga see versioon on enamasti tuntud pealkirja "Shame And Scandal In The Family" all. Sellest ajast saati võib laulu autoritena kohata nimesid Pinard/Alexander (ja nende nimede variatsioone). Selle versiooni refrään on küll sama mis Sir Lancelotil, aga laulu tekst räägib nüüd juba pojast, kes ei saa abielluda, kuna isa teatab talle, et see tüdruk, kellega ta abielluda soovib, on tema õde.

1964. aastal The Kingston Trio kontsertalbumil "Back In Town", pealkirjaks "Ah, Woe, Ah, Me". 1964. aastal andis loo oma stuudioplaadil välja veel Shawn Elliott ("Shame And Scandal In The Family"). Selle laulu autoriteks aga ei ole märgitud ei Pinard ega Alexander, vaid hoopiski tundmatud ja ilmselt väljamõeldud nimed Huon Donaldson ja Slim Henry Brown. Neid nimesid kohtab autorinimedena veel ka väga paljude hilisemate versioonide puhul.

Samuti 1964. aastal ilmus laulust ka The Blues Bustersi versioon ("Shame And Scandal"). 1965. aastal avaldasid laulu reggae-muusik Peter Tosh koos The Wailersiga ning briti koomik Lance Percival.

1965. aastal tegi ansambel Cocktail Trio loost hollandikeelse versiooni ("Groot Schandaal In De Familie") ja Sacha Distel prantsuskeelse ("Scandale dans la famille"). Prantsuskeelsete sõnade autor on Maurice Teze ning seda on hiljem esitanud veel Les Surfs, Dalida, La Compagnie Créole, Bernard Menez ja André Verchuren.

1969. aastal esitas koos Odettaga oma sõus seda lugu Johnny Cash.

1972. aastal avaldas loo austraallane Johnny Chester koos ansambliga Jigsaw ning see esitus jõudis seal maal muusikaedetabelites esikohale.

Hiljem on loo salvestanud veel Clint Eastwood & General Saint (1982), Freddie McGregor (1994, Africando (2000, tšatša pealkirjaga "Scandalo"), R.L. Burnside (2002, humoristlik jutt pealkirjaga "He Ain't Your Daddy" avaldatud CD-l "Burnside On Burnside, sisu kattub Lord Melody laulu sisuga), David Lindley & Wally Ingram (2003), Relator (2003) ja Madness (2005, ska-pop, selle versiooni puhul kasutatakse enamasti kirjapilti "Shame & Scandal").

Eestikeelse teksti kirjutas laulule Heldur Karmo ja selle aluseks on Lord Melody esitatud versiooni laulutekst. Loo esitajaks on ansambel Rock Hotel. Laul on ka eesti keeles tuntud kahe pealkirja all, "Häbi ja skandaal" ning "Skandaal perekonnas".

Vihkamine

Vihkamine on emotsionaalne seisund, mis väljendub aktiivses vastumeelsuses, vaenulikkuses või antipaatias isiku, asja või ilmingu vastu ning üldjuhul tekitab vajaduse seda objekti vältida, hävitada või piirata.

Vihkamist peetakse armastuse ja sõpruse vastandiks.

Ärevus

Ärevus on ebameeldiv sisemine seisund, milega käib tihti kaasas närviline käitumine, nagu näiteks edasi-tagasi sammumine, somaatilised kaebused ja rumineerimine. See on subjektiivselt tajutavad ebameelivad õudu tekitavad tunded oodatavate sündmuste suhtes, nagu näiteks kohe saabuv surm. Ärevus ei ole sama, mis hirm. Hirm on vastus reaalsele või tajutud ohule, samas kui ärevus on tulevase ohu ootus .

Üllatus

Üllatus on lühiajaline emotsioon, mida tuntakse ootamatu sündmuse puhul. Üllatus võib olla nii positiivne, negatiivne või neutraalne tunne ja esineda erineva intensiivsusega. Üllatust võib esile kutsuda ootamatu kohtumine, ootamatud sõnad, kingitused. Üllatusega kaasnevad sõltuvalt inimese tüübist ka füüsilised reaktsioonid nagu punetus, "suurenenud" silmad, naermine, avanenud suu, keha või kehaosade liikumine, kontrollimatud hüüatused.

Lühikesele üllatustundele võib ka kohe järgneda hirm, rõõm või segadustunne.

Teistes keeltes

This page is based on a Wikipedia article written by authors (here).
Text is available under the CC BY-SA 3.0 license; additional terms may apply.
Images, videos and audio are available under their respective licenses.