Gregoriuse kalender

Gregoriuse kalender (varasemas õigekirjas gregooriuse kalender) ehk uus kalender on paavst Gregorius XIII poolt 1582. aastal kehtestatud täpsustatud ajaarvamissüsteem. See on praegugi kasutusel Eestis (alates 14. veebruarist 1918) ja paljudes teistes riikides, olles maailmas kõige enam kasutatavaks kalendriks.

DBP 1982 1155 400 Jahre Gregorianischer Kalender
Saksa postmark Gregoriuse kalendri kasutuselevõtu 400. aastapäeva puhul

Ajalugu ja astronoomia

Juliuse ja Gregoriuse kalendri erinevus
Aeg (esimese aasta 1. märtsist viimase aasta 29. veebruarini) Parandus, päevi
1–100 −2
100–200 −1
200–300 0
300–500 +1
500–600 +2
600–700 +3
700–900 +4
900–1000 +5
1000–1100 +6
1100–1300 +7
1300–1400 +8
1400–1500 +9
1500–1700 +10
1700–1800 +11
1800–1900 +12
1900–2100 +13
2100–2200 +14

Ettepaneku võtta kasutusele Gregoriuse kalender, mis kujutab endast väikest parandust Juliuse kalendris, tegi esimesena Napoli arst Aloysius Lilius ning paavst Gregorius XIII võttis selle kasutusele alates 24. veebruarist 1582 (dokument on dateeritud 1581. aastaga, sest paavsti jaoks algas aasta märtsikuuga). Juliuse kalendri järgi oli aasta keskmiseks pikkuseks täpselt 365,25 ööpäeva, kuid keskmise troopilise aasta kestus on ligikaudu 365,24219878 ööpäeva. Seetõttu lisab Juliuse kalender iga 1000 aasta kohta ligikaudu 8 ülearust ööpäeva, nii et kalendriaasta jääb päikeseaastast maha.

Gregoriuse kalender parandab lähendust, jättes iga 400 aasta kohta 3 Juliuse kalendri liigpäeva ära, nii et aasta keskmiseks kestuseks tuleb 365,2425 keskmist päikesepäeva, mis teeb keskmise astronoomilise aastaga võrreldes veaks ligikaudu 1 ööpäev 3000 aasta kohta (3 ööpäeva 10 000 aasta kohta), võrreldes kevadise pööripäeva troopilise aastaga (365,2424 ööpäeva) aga umbes poole sellest veast. Selle vea saaks kõrvaldada, kui kehtestada, et 3600-ga jaguvad aastad ei ole liigaastad. Ent ajamastaabis, mis ületab 3000 aastat, on muutuste tõttu Maa orbiidis ja ennustamatu pöörlemise tõttu eeldatavasti ebatõenäoline, et täiendavad muutused Juliuse kalendri liigaastate süsteemis võimaldaksid pikas perspektiivis saavutada suuremat täpsust aasta keskmises kestuses.

Katoliku kirik tahtis kalendrit parandada selleks, et ülestõusmispüha saaks tähistada ajal, mis lepiti kokku esimesel Nikaia kirikukogul aastal 325. Ettenähtud aeg oli pühapäev pärast Kuu 14. päeva, mis langeb kas kevadisele pööripäevale või sellest hilisemale ajale. Kevadine pööripäev langes tol ajal ligikaudu 21. märtsile. Selle kirikukogu ajal oli juba märgatud, et kevadine pööripäev oli pärast Juliuse kalendri kasutusele võtmist nihkunud. Kalendri muutmise asemel lepiti kokku, et kevadine pööripäev ei ole mitte 24. märts või 25. märts, nagu algselt, vaid alati 21. märts. Ent 16. sajandiks oli kevadine pööripäev palju rohkem nihkunud.

Peale selle oli arvutuslik Kuu, mille järgi ülestõusmispüha arvutati, fikseeritud seoses Juliuse kalendri aastatega 19-aastase metoonilise tsükli kaudu. See lähendus andis aga veaks 1 ööpäev 310 aasta kohta. Seega ei vastanud kuukalender 16. sajandiks ka tegeliku Kuuga.

Gregoriuse kalender määras aasta pikkuse korrigeerimiseks kindlaks, et 100-ga jaguvad aastad on liigaastad ainult juhul, kui nad jaguvad ka 400-ga. Seega olid eelmisel aastatuhandel aastad 1600 ja 2000 liigaastad, ent aastad 1700, 1800 ja 1900 ei olnud liigaastad. See annab 3-ööpäevase paranduse. Peale selle jäeti Gregoriuse kalendri kasutusele võtmise ajal 10 kuupäeva vahele, vt allpool. Kolmandal aastatuhandel on 8 ärajäetavat ööpäeva.

Kehtestamine

Riik Viimane päev Juliuse kalendris Esimene päev Gregoriuse kalendris
Hispaania 4. oktoober 1582 15. oktoober 1582
Itaalia 4. oktoober 1582 15. oktoober 1582
Poola 4. oktoober 1582 15. oktoober 1582
Portugal 4. oktoober 1582 15. oktoober 1582
Prantsusmaa 9. detsember 1582 20. detsember 1582
Luksemburg 21. detsember 1582 1. jaanuar 1583
Holland 21. detsember 1582 1. jaanuar 1583
Baieri 5. oktoober 1583 16. oktoober 1583
Saksamaa (katoliiklik) 2. november 1583 13. november 1583
Austria 6. jaanuar 1584 17. jaanuar 1584
Šveits 11. jaanuar 1584 22. jaanuar 1584
Ungari 21. oktoober 1587 1. november 1587
Preisimaa 22. august 1610 2. september 1610
Norra 18. veebruar 1700 1. märts 1700
Saksamaa (protestantlik) 18. veebruar 1700 1. märts 1700
Taani 18. veebruar 1700 1. märts 1700
Inglismaa 2. september 1752 14. september 1752
Jaapan 1. jaanuar 1753
Rootsi 17. veebruar 1753 1. märts 1753
Soome 17. veebruar 1753 1. märts 1753
Hiina 20. november 1911
Bulgaaria 31. märts 1916 14. aprill 1916
Türgi 15. veebruar 1917 1. märts 1917
Nõukogude Venemaa 31. jaanuar 1918 14. veebruar 1918
Rumeenia 18. jaanuar 1919 1. veebruar 1919
Serbia 18. jaanuar 1919 1. veebruar 1919
Kreeka 9. märts 1924 23. märts 1924
Egiptus 17. september 1928 1. oktoober 1928

Gregoriuse kalender määras aasta esimeseks päevaks 1. jaanuari, mida juba kasutati esimese päevana Itaalias, Saksamaal ja mujal (jaanuariaasta), kuid mitte igal pool (näiteks Inglismaal algas aasta 25. märtsil (märtsiaasta). 1. jaanuaril 1622 kuulutati 1. jaanuar aasta esimeseks päevaks). Bütsantsis ja Venemaal algas aasta septembris, mis on traditsioonina säilinud kooli aasta algusaeg. Venemaal võeti jaanuariaasta kasutusele 1. jaanuarist 1700. (ilma Juliuse kalendrilt Gregoriuse kalendrile üleminekuta).

Uue kalendri kasutusele võtmisel jäeti vahele 10 kuupäeva, nii et 4. oktoobrile 1582 järgnes kohe 15. oktoober 1582, et parandada esimesest Nikaia kirikukogust möödunud 13. sajandi jooksul kuhjunud viga. See kohutas inimesi. Kirikut süüdistati inimeste elust päevade varastamises.

Ka kuukalendri 19-aastast tsüklit tuli parandada 1 ööpäeva võrra iga 300 või 400 aasta kohta (8 korda 2500 aasta jooksul). Faktiliselt võeti kasutusele uus ülestõusmispüha kuupäeva määramise meetod.

Mitte kõik riigid ei võtnud uut kalendrit kohe vastu. Mittekatoliiklikud maad ei tahtnud kasutusele võtta katoliiklaste leiutist. Briti impeerium (sealhulgas osa praegustest Ameerika Ühendriikidest) võttis uue kalendri vastu alles 1752. aastal. Selleks ajaks oli vaja vahele jätta juba 11 kuupäeva, nii et 2. septembrile 1752 järgnes 14. september 1752. Ka seekord inimesed nurisesid, kuid mitte sellepärast, et nende elust päevad sõna otseses mõttes ära varastati, vaid sellepärast, et neile maksti ainult tegelike tööpäevade eest, aga üüri tuli septembrikuu eest maksta täies mahus, mis tekitas majanduslikku kitsikust.

Taanis tegi eeltöö Gregoriuse kalendri kasutuselevõtuks Ole Rømer.

Rootsi püüdis Gregoriuse kalendrit kasutusele võtta järk-järgult: aastal 1700 võeti vastu spetsiaalne Rootsi kalender. Alles 1753. aastal jõuti Gregoriuse kalendrini: 17. veebruarile järgnes 1. märts.

Venemaa, sealhulgas Eesti, võttis uue kalendri kasutusele alles 1918. aastal: 31. jaanuarile järgnes 14. veebruar. Seetõttu on Oktoobrirevolutsiooni aastapäev nüüd 7. novembril.

Enamikus või kõigis õigeusu kirikutes on rühmitusi, kes ei ole uuele kalendrile üleminekut aktsepteerinud. Vana kalendri on säilitanud Vene Õigeusu Kirik, Serbia Õigeusu Kirik, Gruusia Apostlik Autokefaalne Õigeusu Kirik ja Jeruusalemma Õigeusu Kirik. Vana kalendri pooldajad väidavad enamasti, et Juliuse kalendri järgimise korral peegeldab liturgiline kalender maa peal igavest liturgiat taevas ning üleminek Gregoriuse kalendrile tähendaks selle kooskõla rikkumist.

Jaapanis aktsepteeriti Gregoriuse kalender 1873 Meiji reformide ajal, kuid ka senised kalendrid jäid püsima.

Gregoriuse kalendrit saab laiendada selle ametlikule kasutuselevõtule eelnenud ajale. Nii tekib proleptiline Gregoriuse kalender.

Kehtestamine Eestis ja naabermaades

Aastal 1582 võeti Gregoriuse kalender kasutusele katoliikliku Rzeczpospolita koosseisu kuuluval Poola-Liivimaal, kuhu kuulus ka Lõuna-Eesti mandriosa. See tekitas suuri vastuolusid, sest protestantlikud liivimaalased, eriti linlased, pidasid uut kalendrit vaid ilmalikuks asjaks ja püüdsid oma kirikupühi endiselt Juliuse kalendri järgi pidada. See ei sobinud aga katoliiklikele poolakatest võimumeestele ja pühade pidamine vana kalendri järgi keelustati. Seda pidasid protestandid oma usuvabaduse räigeks rikkumiseks ja algas kalendritüli, mis oli ägedaim Riias. Probleem lahenes alles 1625, kui Rootsi suurema osa Poola-Liivimaast, sealhulgas Eesti alale jääva osa, vallutas ja vana kalender uuesti ametlikult kasutusele võeti.

Uuesti võeti Gregoriuse kalender Eesti aladel kasutusele 20. sajandil.

Eraomanduses eestikeelsed ajalehed hakkasid esitama ilmumise kuupäeva rööpselt Juliuse ja Gregoriuse (sulgudes) kalendri järgi: "Päewaleht" esimesest numbrist 16.12.1905 (29.12.1905); "Sakala" 30.04.1909 (13.05.1909); "Postimees" 20.01.1910 (2.02.1910).

Lääne-Eesti saartel mindi uuele kalendrile üle 1917. aasta sügisel seoses Saksa okupatsiooniga (Ruhnul juba 1915). Ülejäänud Eestis oli Juliuse kalendri järgi viimaseks kuupäevaks 31. jaanuar 1918, mille järel võeti Gregoriuse kalender kasutusele 14. veebruarist 1918. Vahele jäetud 13 päeva kustutati kalendrist ja 1918. aasta kujunes seega 352 päeva pikkuseks. Kalendrireformi aluseks oli Lenini allkirjaga Venemaa Vabariigi Rahvakomissaride Nõukogu (Nõukogude Venemaa Valitsus) dekreet 26. jaanuarist 1918: "Dekreet Lääne-Euroopa kalendri kehtestamisest Venemaa Vabariigis". Dekreedi 10 punkti annavad üksikasjalikud ning näitlikud juhendid kalendrivahetusega kaasnevate segaduste ärahoidmiseks, alates kuupäevade märkimisest kuni finantsarvestusteni (intresside, palkade ja pensionite arvestamine) seoses 1918. aastast eemaldatud 13 päevaga.

Gregoriuse kalendri tegelik kasutuselevõtt Venemaa keisririigi aladel toimus piirkonniti erinevatel aegadel (Ukrainas 16.02.1918 > 1.03.1918; Taga-Kaukaasias 17.04.1918 > 1.05.1918; Siberis 1.10.1918 > 14.10.1918). Kuigi Lätis ja Leedus kehtestati Gregoriuse kalender faktiliselt Saksa okupatsiooni saabudes, loetakse tehniliselt üleminekuks 1.02.1918 > 14.02.1918.

Kalendrivahetusega tekkis Eestis probleeme eestkätt Petserimaal, sest sealsed õigeusulised ja vanausulised keeldusid uut kalendrit aktsepteerimast ning pidasid oma kirikupühi vana kalendri järgi. See aga häiris tõsiselt nii koolide kui ka muude riigiasutuste tööd ja nõnda püüdis riik selle vastu suhteliselt karmide meetmetega võidelda: pühade pidamine kirikuis vana kalendri järgi keelati ning keelu rikkujatele määrati karme trahve. Ka koduseid pühade tähistamisi Juliuse kalendri järgi püüti minimeerida. See tekitas mõistagi palju paksu verd ning võõrandas eriti Petserimaa venelasi Eesti riigist. 1930. aastateks oli eesmärk sisuliselt saavutatud, ametlikku pühade tähistamisi vana kalendri järgi sisuliselt enam polnud, küll aga jätkus nende pidamine pereringis.

Aasta jaotamine

Gregoriuse kalendris jaguneb aasta 12 kuuks:

Number Nimetus Pikkus (ööpäevades)
1 Jaanuar 31
2 Veebruar 28 või 29
3 Märts 31
4 Aprill 30
5 Mai 31
6 Juuni 30
7 Juuli 31
8 August 31
9 September 30
10 Oktoober 31
11 November 30
12 Detsember 31

Keskmise aasta pikkus on 365,2425 ööpäeva = 8765,82 tundi = 525 949,2 minutit = 31 556 952 sekundit.

Lihtaasta pikkus on 365 ööpäeva = 8760 tundi = 525 600 minutit = 31 536 000 sekundit.

Liigaasta pikkus on 366 ööpäeva = 8784 tundi = 527 040 minutit = 31 622 400 sekundit.

(Mõned aastad võivad sisaldada liigsekundeid.)

Teised kalendrid

Gregoriuse kalendrit kasutatakse tänapäeval praktilistel kaalutlustel maailmas laialdaselt. Samal ajal kasutatakse paljudes riikides ka muid kalendrisüsteeme, mis võivad olla viidud vastavusse Gregoriuse kalendriga. Erinevused võib olla näiteks ainult aastaarvus, kuude nimetustes vms.

Vaata ka

17. veebruar

17. veebruar on Gregoriuse kalendri 48. päev. Juliuse kalendri järgi 4. veebruar (1901–2100).

26. detsember

26. detsember on Gregoriuse kalendri 360. päev (liigaastal 361. päev). Juliuse kalendri järgi 13. detsember (1901–2099).

4. oktoober

4. oktoober on Gregoriuse kalendri 277. (liigaastal 278.) päev. Juliuse kalendri järgi 21. september (1901–2099).

Ajaarvamine

Ajaarvamine on dateerimise süsteem, mille aluseks on teatud sündmusest möödunud või selleni jäänud aastate arv.

Aloysius Lilius

Aloysius Lilius (ka Luigi Lilio või Luigi Giglio (Aluise Lilio, Aloisius Lilius); umbes 1510–1576) oli itaalia arst, astronoom, filosoof ja kronoloog, kes pakkus välja Gregoriuse kalendri.

Tema järgi on nimetatud kraater Lilius Kuul.

Anders Celsius

Anders Celsius (27. november 1701 Uppsala – 25. aprill 1744 Uppsala) oli Rootsi astronoom ja füüsik.

Ta on tuntud elavhõbetermomeetri 100-kraadise skaala kasutuselevõtjana, mida ta demonstreeris 1742. aastal.

Anno mundi

Anno mundi (ladina keeles 'maailma aastal'), lühendatult A.M., on ajaarvamine aastates maailma loomisest Piibli järgi.

Kasutusel eriti juudi kalendri puhul. Näiteks aasta 2015 m.a.j. (Gregoriuse kalender) on 5776 A.M. (juudi kalender).

Astronoomia mõisteid

Siin on loetletud astronoomia mõisteid.

Gregorius XIII

Gregorius XIII (Ugo Boncompagni, 7. jaanuar 1502 – 10. aprill 1585) oli paavst 1572–1585. Ta oli 226. paavst.

Ugo Boncompagni sündis 7. jaanuaril 1502 kella 2 paiku öösel Bolognas jõuka kaupmehe Cristoforo Boncompagni ja Angela Marescalchi 11-lapselises peres 5. pojana. Segaduste tõttu varasemates daatumites pakuvad erinevad allikad tema sünnikuupäevaks ka 1. jaanuari ja 10. jaanuari 1502.

Ta õppis Bologna ülikoolis õigusteadust, kaitses 1530 doktorikraadi tsiviil- ja kanoonilise õiguse alal ning asus tööle professorina. Tema õpilastest olid nimekamad Alessandro Farnese, Cristoforo Madruzzi, Otto Truchsess von Waldburg, Reginald Pole, Stanislaw Hozjusz ja Carlo Borromeo.

1539 siirdus ta kardinal Pietro Paolo Parisio kutsel Rooma, kus ta määrati kohtunikuks. Vaimuliku tonsuuri sai ta 1. juunil 1539 Bolognas ja ta ordineeriti 1542 preestriks. Paulus III tunnustas teda võimeka advokaadi, administraatori ja suurepärase kanoonikuna. Paulus IV hindas samuti tema ametialast võimekust ja lähetas ta delegatsioonide koosseisus Euroopa õukondade juurde. Ugo Boncompagni osales 1545 ja 1562–1563 Trento oikumeenilisel kirikukogul kanoonilise õiguse eksperdina.

Tema karjäär sattus ohtu pärast tema isa surma 1546, kui Ugost sai isa pärija, sest selleks ajaks olid ka tema vanemad vennad surnud ilma pärijateta. Ta otsustas vaimulikuseisusele vaatamata oma õigused edasi pärandada, kuid ei tahtnud loobuda senisest karjäärist, mille tõttu sai ta abieluvälisest suhtest Maddalena Fulchiniga poja Giacomo (1548–1612). Ugo tunnistas lapse omaks, kuid vaimulikuna ei saanud ta loobuda tsölibaadist ja seetõttu tunnustas ta Maddalena abielu Simone Scamniga. See jäi viimaseks juhtumiks, kus paavstil on teada laps.

Ugo Boncompagni tegutses legaadina Hispaanias, kus ta pidi uurima Toledo peapiiskopi Bartolomé Carranza juhtumit. Hispaanias viibides võitis ta Hispaania kuninga Felipe II usalduse. Ta osales kardinalina 2 konklaavil: 1565–1566 ja 1572.

Johannes Kepler

Johannes Kepler (ladinapäraselt Ioannes Kepler; 27. detsember 1571 Weil der Stadt – 15. november 1630 Regensburg) oli saksa astroloog, astronoom, optik, matemaatik ja natuurfilosoof.

Teda tuntakse Kepleri seaduste (planeetide liikumise seaduste) järgi, mis on esitatud raamatutes "Astronomia nova", "Harmonices Mundi" ja õpikus "Koperniku astronoomia kokkuvõte". Need tööd olid Isaac Newtoni ülemaailmse gravitatsiooniteooria üks aluseid.

Kepler tegi ka põhjapanevat tööd optika alal ning aitas legitimeerida avastusi, mille tegi teleskoobi abil tema kaasaegne Galileo Galilei.

Matemaatikas on üks integraalide arvutamise arvutusmeetod tema järgi nimetatud Kepleri vaadireegliks. Oma sissejuhatusega logaritmarvutusse aitas Kepler kaasa selle arvutusviisi levikule Saksamaal.

Kepler oli matemaatikaõpetaja Linzis, Tycho Brahe abiline, Grazi seminarikooli (hilisem Grazi ülikool) matemaatikaõppejõud, keiser Rudolf II õuematemaatik, matemaatikaõpetaja Linzis ja Albrecht von Wallensteini õueastroloog.

Kepleri ajal ei tehtud selget vahet astronoomia ja astroloogia vahel, küll aga astronoomia kui vabade kunstide hulka kuuluva matemaatika haru ning füüsika kui (prestiižsema) filosoofia haru vahel. Kepleri argumentidel on sageli teoloogiline iseloom. Carl Sagan on teda nimetanud esimeseks astrofüüsikuks ja viimaseks teaduslikuks astroloogiks.

Juliuse kalender

Juliuse kalender (varasem õigekiri "juuliuse kalender") on kalender, mille kehtestas Julius Caesar 46 eKr ning mis jõustus 45 eKr ehk 708 ab urbe condita (708. aastal [Rooma] linna asutamisest).

See kalender valiti pärast konsulteerimist Sosigenesega ning selle ilmne eesmärk oli saada lähendus troopilisele aastale sellisena, nagu teda tol ajal tunti. Juliuse kalendris on 365-päevane aasta, mis jaguneb 12 kuuks, ja liigpäev, mis lisatakse iga 4 aasta järel. See kalender jäi mõnes riigis kasutusele kuni 20. sajandini ning mõned õigeusu kirikud (Jeruusalemma Õigeusu Kirik, Vene Õigeusu Kirik, Gruusia Õigeusu Kirik ja Serbia Õigeusu Kirik) kasutavad seda tänini.

Võrreldes astronoomiliste aastaaegadega lisatakse selle kalendri järgi liiga palju liigpäevi, nii et aastaajad saabuvad kalendris igal aastal keskmiselt ühe minuti võrra varem. Caesar olevat sellest mittevastavusest küll teadlik olnud, kuid pidas seda vähetähtsaks.

Kalendri ühe päeva suurune triiv tekkis juba 128 aasta jooksul.

16. sajandil viidi läbi kalendrireform ning kehtestati Gregoriuse kalender, mis suurendas kevadise pööripäeva aja täpsust, kuid muutused olid suhteliselt väikesed. Kui on oht Juliuse ja Gregoriuse kalendri kuupäevi segi ajada, siis kasutatakse Juliuse kalendri kuupäevade puhul määratlust "vana kalendri järgi" (lühend vkj) ning Gregoriuse kalendri kuupäevade puhul määratlust "uue kalendri järgi" (lühend ukj) .

Endine Vana-Rooma kalender sisaldas mitmesuguseid reegleid. Muuhulgas oli ette nähtud kaks erinevat liigkuu pikkust ning veebruarikuu pikkuse modifikatsioonid mõnel liigaastal. Lisandusid poliitilised komplikatsioonid, mille tõttu kalender jõudis algselt kavandatust 90 päeva ette. Et taastada kalendri vastavus õigeks peetud aastaaegadele, lisati 90 päeva. Seda ebaharilikult pikka aastat nimetati segaduseaastaks. Uus, Juliuse kalender, hakkas kehtima 45 eKr ning seda aastat otsustati alustada 1. jaanuarist.

Kuigi see uus kalender oli palju lihtsam kui endine Vana-Rooma kalender, said pontifeksideks nimetatud preestrid, kelle ülesandeks oli kalendri rakendamine, reeglitest nähtavasti valesti aru. Nad lisasid liigaasta iga kolme aasta tagant. Et tekkinud mittevastavusest lahti saada, jättis keiser Augustus pärast 36 aastat kestnud ekslikku ajaarvestust mõned liigpäevad ära. Tõenäoliselt otsustas ta jätta liigpäevad ära 12-aastasel perioodil aastast 9 eKr (ehk aastal −8 pKr) aastani 3 pKr. Seega võis liigaastate järgnevus olla selline: 43 eKr, 40 eKr, 37 eKr, 34 eKr, 31 eKr, 28 eKr, 25 eKr, 22 eKr, 19 eKr, 16 eKr, 13 eKr, 10 eKr, 4 pKr, 8 pKr, 12 pKr jne. Kui uskuda Vana-Egiptuse (oli Vana-Rooma poolt alistatud) papüürusi, siis oli liigaastate järgnevus niisugune: 44 eKr, 41 eKr, 38 eKr, 35 eKr, 32 eKr, 29 eKr, 26 eKr, 23 eKr, 20 eKr, 17 eKr, 14 eKr, 11 eKr, 8 eKr, 4 pKr, 8 pKr, 12 pKr jne.

Juliuse ja Augustuse panuse tõttu kalendrisse nimetasid roomlased kuu nimega Quintilis 'viies kuu [alates märtsist]' ümber juuliks ja kuu nimega Sextilis 'kuues kuu [alates märtsist]' ümber augustiks.

Juliuse kalendri kuude süsteem võis olla väga korrapärane, nii et pikad ja lühikesed kuud vaheldusid, välja arvatud aasta lõpus ja veebruari lõpus. Johannes de Sacrobosco järgi olid kuude pikkused jaanuarist detsembrini järgmised:

31, 29 (30), 31, 30, 31, 30, 31, 30, 31, 30, 31 ja 30.Augustus olevat aastal 8 pKr muutnud selle jada nii:

31, 28 (29), 31, 30, 31, 30, 31, 31, 30, 31, 30 ja 31,mis andis ebakorrapärased kuude pikkused, mida me tänapäeval kasutame. Enamik uurijaid kahtleb, kas Johannes de Sacroboscol on selles asjas õigus.

Jaanuar – Januarius ehk Januse kuu oli arvatavasti pühendatud Rooma väravate, sisse- ja väljapääsude kaitsejumalale, kelle oli kaks nägu – üks vaatas ette-, teine tahapoole.

Veebruar – Februarius oli puhastuskuu, mil Roomas toimus iga-aastane kultuslik puhastuspidu Februa.

Märts – Martius, nimetatud jumal Marsi järgi. Esimene kuu Rooma kalendris, millega aasta algas kuni umbes 153. aastani eKr. Märts oli kevadise looduse tärkamise, põllumajandustegevuse, sõjakäikude ja navigatsiooni alguse kuu. Märtsis on ka kevadine võrdse öö ja päeva pikkusega ööpäev ehk ekvinoktsium.

Aprill – Aprilis. Nime päritolu pole selge. Aprilli on püütud seostada Aphroditega. Võimalik on kuu nime tuletus sõnast aperio – ′avama′, mille all mõeldi nii looduse õitsemist kui liikumisvabadust.

Mai – Maius, Jupiterile (Magnus deus, Jupiter Maius), võimalik, et ka jumalatar Maiale pühendatud kuu.

Juuni – Junius, Vana-Rooma abielu- ja sünnitusjumalanna Juno järgi nime saanud kuu.

Juuli – Julius, Julius Gaius Caesarile, Rooma riigimehele, väepealikule ja kirjanikule pühendatud kuu. Pärast vandenõu ohvriks langemist tõstis senat ta jumala seisusesse – tema sünnikuu Quintilis (′viies kuu′) aga nimetati ümber Julius’eks.

August – Augustus, Rooma esimesele keisrile Octavianusele pühendatud kuu on tuletatud imperaatorile antud aunimest Augustus (′püha, suursugune′). Augustus suri vana kalendri järgi kuuendal kuul (Sextilis), mis nimetati tema auks ümber Augustus’eks.

September – September, esialgu aasta seitsmes (septem) kuu.

Oktoober – October, esialgu aasta kaheksas (octo) kuu.

November – November, esialgu aasta üheksas (novem) kuu.

Detsember – December, esialgu aasta kümnes (decem) kuu.

Üleminekul vanalt Vana-Rooma kalendrilt uuele, Juliuse kalendrile jäid muutmata noonide (kuu 5. kuupäeva) ja iidide (kuu 13. kuupäeva) kuupäevad. Nimelt olid noonid ja iidid märtsis, mais, juulis ja oktoobris kaks päeva hiljem (noonid 7. kuupäeval ja iidid 15. kuupäeval). See annab alust arvata, et nendes kuudes on Juliuse kalendris alati olnud 31 päeva.

Juliuse kalendris kasutati aastate arvestamisel mitmeid ajaarvamisi. Aastaid arvestati kas ab urbe condita (Rooma linna rajamise oletatavast aastast [753 eKr] või märgiti neid vastavate aastate valitsejate [konsulite] nimedega. Diocletianus seadis sisse ajaarvamise anno Diocletiani, mis algas tema valitsemise aja algusest ja see süsteem levis nähtavasti ka pärast tema surma.

Aastal 525 pani Dionysius Exiguus ette kasutada süsteemi anno Domini, mis järk-järgult levis kogu kristlikus maailmas. Aastaid arvestati Jeesuse Kristuse lihaks saamise ja Maarja kuulutuse arvatavast päevast uue aasta (1) 25. märtsist. Diocletianuse ajaarvamisest oli see ees 284 aasta võrra ja ajaarvamisest ab urbe condita maas 753 aasta võrra.

Juliuse kalender oli Euroopas üldkasutatav Vana-Rooma impeeriumi ajast kuni 1582. aastani, mil paavst Gregorius XIII kuulutas välja Gregoriuse kalendri, mille võttis varsti kasutusele enamik katoliiklikke riike. Protestantlikud riigid järgnesid sellele hiljem ning õigeusulised riigid veelgi hiljem.

Inglismaal järgnes 2. septembrile 1752. aastal 14. september 1752 – lisati 11 päeva. Rootsi võttis uue kalendri kasutusele 1753, kuid 12 aasta jooksul alates 1700. aastast kasutas modifitseeritud Juliuse kalendrit (Rootsi kalendrit). Venemaa loobus Juliuse kalendrist alles pärast Oktoobrirevolutsiooni, mis Gregoriuse kalendri järgi toimus novembris. Õigeusu kirikud jätkasid Juliuse kalendri kasutamist kuni 1923. aastani, mil paljud neist võtsid kasutusele revideeritud Juliuse kalendri, mitte Gregoriuse kalendri. Ülestõusmispüha, jõule ja uusaastat arvutatakse õigeusu kirikutes seniajani Juliuse kalendri järgi. Mõningates õigeusu kirikutes arvestatakse kogu kirikukalendrit Juliuse kalendri järgi. Eestis mindi Gregoriuse kalendrile üle samal ajal kui Venemaal – 31. jaanuarile 1918 järgnes 14. veebruar.

Kalender

Kalender on kindel ajaarvamissüsteem.

Kalender võib olla ka ese või väljaanne (sageli trükis), mis kalendrisüsteemi illustreerib (näiteks lauakalender). Sõna "kalender" kasutatakse ka ajakava kohta (näiteks võistluskalender).

Kalendrireform

Kalendrireform on kalendri muutmine, mis võetakse tavaliselt ette, et kohandada seda paremini looduse või ühiskonna elurütmiga. Aja jooksul on neid läbi viidud ilmselt loendamatul arvul, kuid kirjalikke teateid on neist vaid mõnede kohta.

Reform võib puudutada väga erinevaid valdkondi: võidakse muuta aasta, kuu või nädala pikkust, aastate arvestamise korda ja palju muudki, näiteks ka lihtsalt kuude ümbernimetamist.

Liigaasta

Liigaasta ehk lisapäeva-aasta on tavalisest kalendriaastast ühe päeva võrra pikem kalendriaasta, mille funktsiooniks on kalendri sünkroonimine aastaaegadega.

Maa aastaajad korduvad ühe troopilise aasta tagant. Troopiline aasta on aeg, mille jooksul Maa teeb ühe tiiru ümber Päikese. Selle kestus on 365,2422 ööpäeva. Seetõttu tekitaks järjekindlalt 365-päevast aastat kasutav kalender aastaaegade triivi. Seda saab korrigeerida, lisades aeg-ajalt aastale ühe päeva, saades 366-päevase aasta. Juliuse ja Gregoriuse kalendris lisatakse see lisapäev veebruari, muutes selle 29-päevaseks.

Vana-Roomas pandi lisapäev 24. veebruariks ja sellele järgnenud päevad nummerdati ümber. Roomlastel olid kuu jooksul erilisteks päevadeks 1. kuupäev (kalendid, siit "kalender"), 5. või 7. kuupäev (noonid) ja 13. või 15. kuupäev (iidid). Nendel päevadel toimusid tähtsad sündmused, näiteks laadad, pidupäevad ja rituaalid. Võib-olla püüti vanasti hoida kalendrikuid sünkroonis Kuu faasidega: vahel lisati "kalendide vahele" (nende päevade vahele, mis tuli fikseerida), lisapäev. Meie praegune liigpäev kordab kuuendat päeva enne 1. märtsi (viimane kaasa arvatud).

Ent Euroopa Liit on kuulutanud, et alates 2000. aastast ei ole liigpäev enam 24. veebruar, vaid 29. veebruar. Ka katoliku kirik kasutab praegu liigpäevana 29. veebruari. Erinevus annab ennast tunda ainult nendes maades, kus pühitsetakse nimepäevi.

Gregoriuse kalender näeb liigaastate suhtes ette järgmise reegli:

Aasta on liigaasta, kui aastaarv jagub 4-ga, välja arvatud juhul, kui ta jagub 100-ga, ent mitte 400-ga. VIGANE SELGITUS, PEAKS OLEMA Iga aasta, mis jagub neljaga, on liigaasta (kui ta samal ajal ei jagu sajaga). Kui aasta jagub sajaga, siis ta ei ole liigaasta. Aasta, mis jagub neljasajaga, on igal juhul liigaasta.See tähendab näiteks, et aastad 1984 ja 2000 olid liigaastad, 1900 aga mitte.

Esitatud reeglit põhjendatakse järgmise loogikaga.

Kui lisada üks päev iga nelja aasta tagant, kujuneb aasta keskmiseks pikkuseks 365,25 ööpäeva. Ent see ei ole veel vastavuses kevadise pööripäeva troopilise aastaga. Et muuta keskmise aasta pikkus täpsemaks, tühistatakse igal sajandil üks liigaasta (nagu Juliuse kalendris. Nii võetakse 0,01 ööpäeva tagasi ja aasta keskmiseks pikkuseks tuleb 365,24 ööpäeva.

Et ka see ei ole veel küllalt täpne, taastatakse iga nelja sajandi tagant liigaasta. See lisab aasta keskmisele pikkusele 0,0025 ööpäeva, nii et keskmiseks pikkuseks kujuneb 365,2425 ööpäeva.

See kohandatud keskmine on siiski umbes 0,0001 ööpäeva võrra pikem kui tegelik keskmine intervall kevadiste pööripäevade vahel (365,242375 ööpäeva). Seetõttu jääb Gregoriuse kalender 4000 aasta jooksul umbes pool ööpäeva maha. On tehtud ettepanekuid võtta ajaarvamises kasutusele mõni lisareegel, näiteks et 4000-ga jaguvad aastad ei oleks liigaastad. Ent neid ettepanekuid ei ole rakendatud, sest Gregoriuse kalender võeti kasutusele selleks, et kevadine pööripäev oleks kalendris paigal, ja Gregoriuse kalender saavutab selle eesmärgi ettenähtavas tulevikus piisavalt hästi.

Miguel de Cervantes

Don Miguel de Cervantes Saavedra (29. september 1547 Alcalá de Henares – 23. aprill 1616 Madrid) oli Hispaania poeet ning romaani- ja näitekirjanik. Tema tuntuim teos on "Don Quijote", mis kuulub Lääne kirjanduse klassikasse ja kõigi aegade parimate ilukirjandusteoste hulka ning mida on peetud esimeseks moodsaks Euroopa romaaniks. Tal oli nii suur mõju hispaania keelele, et seda on kutsutud "Cervantese keeleks" (la lengua de Cervantes).Miguel de Cervantes ristiti 9. oktoobril 1547. Tema arvatav sünnikuupäev 29. september põhineb sellel, et traditsiooniliselt nimetati lapsi pühaku järgi, kelle mälestuspäeval laps sünnib. Hispaania traditsiooni järgi oli tema teine perekonnanimi ema järgi Cortinas. Nime Saavedra võttis ta endale täiskasvanuna.

Migueli isa Rodrigo oli Córdobast pärit habemeajaja-kirurg. Vanaisa Juan de Cervantes oli mõjukas jurist. Migueli ema Leonor oli vara kaotanud aadlimehe kolmas tütar.

Migueli lapsepõlvest on väga vähe teada. Paistab, et ta kolis koos perekonnaga linnast linna. Tema õed-vennad olid Andrés (1543), Andrea (1544), Luisa (1546), Rodrigo (1550), Magdalena (1554) ja Juan.

1569. aastal kolis ta Rooma, kus töötas ühe kardinali assistendina. Pärast seda astus ta Hispaania mereväkke ja oli armee teenistuses kuni 1575. aastani, mil ta sattus piraatide kätte. Pärast viit aastat vabastati ta kautsjoni vastu ning ta naasis oma pere juurde Madridi.

12. detsembril 1584 abiellus Cervantes endast palju noorema Catalina de Salazar y Palaciosega. 1585. aastal avaldas ta oma esimese teose, pastoraalse romaani "La Galatea". Järgmised paarkümmend aastat rändas Cervantes ühest paigast teise, töötades Hispaania Armaada varustajana ja maksukogujana. Vahepeal läks ta pankrotti ja istus vähemalt kaks korda (1597 ja 1602) vangis raamatupidamise vigade pärast. 1596–1600 elas ta peamiselt Sevillas. 1606 kolis ta Madridi, kus elas kogu oma järelejäänud elu.

"Don Quijote" esimene osa ilmus 1605 ja teine osa 1615. Need ei teinud Cervantest rikkaks, küll aga kuulsaks. Juba tema eluajal ilmus "Don Quijotele" teiste inimeste kirjutatud järgesid, kuigi tänapäeval ei ole ükski neist tuntud.

"Don Quijote" kirjutati tollal Hispaanias levinud rüütliromaanide paroodiana. Ta oli ebatavaline ka selle poolest, et kasutas lihtsat rahvalikku keelt, laskumata ilukõnelisusesse. Romaan paistis silma tugevate karakterite ja omapärase huumori poolest.

Cervantes suri 23. aprillil 1616 ja Shakespeare suri samuti 23. aprillil 1616. Nad ei surnud siiski samal päeval: Cervantes elas Hispaanias, kus kehtis Gregoriuse kalender, ja Shakespeare Inglismaal, kus kehtis Juliuse kalender. Sel ajal oli nende kalendrite erinevus 10 päeva. Shakespeare suri tänapäeva mõistes 3. mail.

1923 hakkasid Hispaania raamatukauplused Cervantese surma-aastapäeva tähistama. Kataloonias sai see osaks jüripäeva tähistamisest: meestel kujunes tava sel päeval naistele roose kinkida ja naistel neile vastu raamatuid kinkida. Kataloonias toimus peatselt pool raamatute aastasest läbimüügist 23. aprillil.

1995 kuulutas UNESCO 23. aprilli rahvusvaheliseks raamatute ja autoriõiguse päevaks.

Hispaania 10-, 20- ja 50-sendine münt kannavad Cervantese portreed ja allkirja.

Rootsi kalender

Rootsi kalender oli Rootsis 1700–1712 ebaõnnestunud kalendrireformi käigus kasutusel olnud kalender. See kalender võeti kasutusele ka Eestis.

1700. aasta 11. märtsist Gregoriuse kalendri järgi (29. veebruarist Juliuse kalendri järgi, 1. märtsini Rootsi kalendri järgi) kuni 1712. aasta 10. märtsini Gregoriuse kalendri järgi (28. veebruarini Juliuse kalendri järgi, 29. veebruarini Rootsi kalendri järgi) oli Rootsi kalender Gregoriuse kalendrist 10 päeva maas ja Juliuse kalendrist üks päev ees. 1712. aasta 11. märtsil Gregoriuse kalendri järgi (29. veebruaril Juliuse kalendri järgi, 30. veebruaril Rootsi kalendri järgi) oli Rootsi kalender Gregoriuse kalendrist 11 päeva maas ja Juliuse kalendrist üks päev ees. Vahetult enne ja pärast Rootsi kalendri kehtimist kehtis Rootsis Juliuse kalender.

Tsisalpiini vabariik

Tsisalpiini vabariik (itaalia Repubblica Cisalpina) oli Prantsusmaa tütarvabariik Põhja-Itaalias aastatel 1797–1802.

Teistes keeltes

This page is based on a Wikipedia article written by authors (here).
Text is available under the CC BY-SA 3.0 license; additional terms may apply.
Images, videos and audio are available under their respective licenses.