Foneetika

Foneetika ehk häälikuõpetus on keeleteaduse osa, mille huviobjektiks on inimkõne kui heli, uuritavateks nähtusteks prosoodia ja segmentaalfoneemid ehk häälikud.

Foneetika uurimissuunad

Foneetikale lähedane teadus on fonoloogia. Neid eristab aspekt, millest kõnet uuritakse: foneetika uurib kõnet füüsikaliste meetoditega, fonoloogia aga otsib häälikusüsteemile sarnasusi keelesüsteemist.

Foneetika uurimistulemusi rakendatakse tänapäeval kõnesüntesaatorite ja kõnetuvastuse loomisel.

Foneetika Eestis

Eksperimentaalse foneetika rajajaid Eestis oli Georg Liiv. Eestis tegelevad foneetikaga Tartu Ülikool, TTÜ Küberneetika Instituut ja Eesti Keele Instituut. Ühiselt on välja töötatud eesti keele kõnesüntesaator.

Vaata ka

Välislingid

Artikulatsioon

Artikulatsioon ehk hääldus ehk hääldamisviis on keeles häälikute moodustamine kõneelunditega.

Aspiratsioon

Aspiratsioon ehk hõngus – lühike h-taoline heli, mis vahel esineb helitute sulghäälikute ehk klusiilide järel.

Assimilatsioon

Assimilatsioon on kaasahääldus- ehk koartikulatsiooninähtus, mille puhul lähestikku hääldatavad häälikud täielikult või osaliselt sarnastuvad.

Diftong

Diftong ehk kaksiktäishäälik on ühte silpi kuuluva kahe kvaliteedilt erineva vokaali järjend. See tähendab, et selliste vokaalijärjendite puhul, kus kvaliteedilt erinevad vokaalid jäävad eri silpi, ei ole tegemist diftongiga (nt avaus, rodeo, minia, luua, riie, duett, koaala).

Foneem

Foneem on häälikusüsteemi väikseim üksus, mille abil eristatakse ühe sõna tähendust teisest. Kui asendada sõnas üks foneem teisega, võib tulemuseks saada uue tähendusega sõna. Asendades näiteks sõnas lina esimese foneemi /l/ foneemiga /n/, saame tulemuseks teisetähendusliku sõna nina.

Häälduses võib iga foneem realiseeruda erinevate variantidena, mida nimetatakse allofoonideks.

Fonoloogia

Fonoloogia (ka foneemika ning fonemaatika) on keeleteaduse osa, mis tegeleb foneemide ja nende kombinatsioonide uurimisega. Kui foneetika uurib häälikuid eeskätt akustilisest ja füsioloogilisest vaatepunktist, siis fonoloogias on olulisem häälikusüsteemi toimimine kõne ja keele sisu seisukohast.

Fonoloogia rajamisel on suur roll Nikolai Trubetskoi ja Nicolaas van Wijki töödel, aga samuti Praha ringil. Fonoloogia ja foneetika esmaseks eristajaks oli Jan Baudouin de Courtenay.

Hollandi keel

Hollandi keel (hollandi keeles Nederlands) on indoeuroopa keelte germaani rühma läänegermaani alamrühma kuuluv keel.

Hollandi keelt kõneldakse Hollandis, Põhja-Belgias (Flandrias; sealseid murdeid nimetatakse flaami keeleks), Belgia pealinnas Brüsselis, Lääne-Flandria piiri ääres Prantsusmaal, Hollandi Antillidel, Arubal, Surinames ning kohati Indoneesias. Kaks viimast on endised Hollandi kolooniad. Surinames on hollandi keel endiselt riigikeel ja ametlik hariduskeel. Hollandi keelt kõneleb üle 20 miljoni inimese. Afrikaani keel, mida kõneldakse Lõuna-Aafrika Vabariigis ja Namiibias, on pärit põhiliselt 16. sajandi hollandi keele murretest ning hollandi ja afrikaani keele kõnelejad saavad suurelt jaolt üksteisest aru.

"Flaami keel" on väljend, mida kasutatakse Belgias kõneldavate hollandi keele murrete kohta. See ei ole eraldi keel, kuigi väljendit '"flaami keel"' kasutatakse, et eristada seda Hollandis kõneldavast hollandi keelest.

Inglise keeles kasutatakse hollandi keele tähistamiseks sõna Dutch, mis on pärit germaani sõnast theodisk 'rahva- (mitte ladina ega prantsuse)'. Samast sõnast tuleb ka saksa keele sõna Deutsch 'saksa keel'. Siit pärinevad hollandi sõnad duits 'saksa' ja diets 'hollandi'. Viimane sõna on laiemalt käibelt kadunud, osalt sellepärast, et seda sõna on 20. sajandil kasutanud natsid ja teised natsionalistid.

Kõige tähtsam tänapäeva hollandi keele sõnaraamat on Van Dale groot woordenboek der Nederlandse taal, mida tavaliselt nimetatakse Dikke van Dale ('paks van Dale'). See sõnaraamat on siiski palju õhem kui "Woordenboek der Nederlandsche taal" ("Hollandi keele sõnaraamat"), akadeemiline väljaanne, mille ideest esimese väljaandeni kulus 147 aastat. Sellel sõnaraamatul on üle 45 000 lehekülje.

Õigekeelsussõnaraamat on "Woordenlijst Nederlandse taal", mida tuntakse nime all "het groene boekje" 'roheline raamatuke'. Hollandi ja Flandria valitsus koordineerivad oma keelealast tegevust organi Nederlandse Taalunie ('Hollandi keele unioon') kaudu, mis annabki välja mainitud raamatut. Siiski ei ole näiteks kohanimede kirjutamise normistikus suudetud kokku leppida. Keeleunioon sai alguse Hollandi ja Belgia valitsuste kokkuleppest.

IPA

IPA (International Phonetic Alphabet) ehk RFT (rahvusvaheline foneetiline tähestik) on märgendusstandard, mis peab tegema võimalikuks kõikide maailma keelte foneetilise transkriptsiooni.

IPA korraldusega tegeleb Rahvusvaheline Foneetika Assotsiatsioon – ta võib kasutatavaid märke lisada, vähendada või muuta.

IPA sisaldab (2008. aasta seisuga) 107 tähte, 52 diakriitilist märki ja 4 prosoodilist märki.

Jaapani keel

Jaapani keel (jaapani keeles 日本語 [nihongo]) on Jaapani ametlik keel ja domineeriv suhtluskeel.

Seda räägib maailmas 127 miljonit inimest.

Jaapani keeles kirjutamiseks kasutatakse kombineeritult nelja süsteemi – hiina kirjal põhinevat kanji't (漢字), silpkirju hiraganat (ひらがな) ja katakanat (カタカナ) ning mõnel juhul ka ladina kirja. Jaapani kirja latinisatsioon on rōmaji (ローマ字). See on jaapani segakiri. Furigana (振り仮名) on jaapani keele lugemisabi, mille eesmärk on näidata kanji hääldust. Furigana koosneb peamiselt hiraganast, mis on väikselt kirjutatud kanji peale või kõrvale.

Jaapani keeles puudub konsonant L, mis asendatakse nii kõnes kui ka kirjas enamasti r-iga (nt balto 'baltimaalane' oleks jaapani keele ladina transkriptsioonis baruto).

Jaapani keeles puudub grammatiline sugu.

Keeleteadus

Keeleteadus ehk lingvistika on humanitaarteadus ja filoloogia üks põhiharudest, mis tegeleb inimkeele teadusliku uurimise ja analüüsiga. Mõnikord kasutatakse ka mõistet keeleteadused, mille all mõeldakse kõiki keelt lingvistilisest küljest uurivaid teadusharusid (näiteks foneetika, semantika, jne). Lingvistika on palju enamat kui koolis õpetatavad keeled ja grammatika. Lingvistika uurib inimkõne süsteeme ja nende kirjalikke vasteid.

Keeleteadlane ehk lingvist on inimene, kes tegeleb keeleteadusega. Lingvistid tegelevad keelte sarnasuste ja erinevustega.

Loomulik keel – ühemõtteliselt inimeste keel, imik õpib ilma õpetamata, peaks tulema loomulikult.

Keele universaalid on üldkeeleteaduse uurimisobjektid. Absoluutne universaal on tavaliselt omadus, mis esinevad kõigil või peaaegu kõigil maailma keeltel (nt väljendada oleviku ja mineviku vastandust, jaatuse ja eituse vastandust jne). Statistilise universaali puhul on omaduste esinemine tõenäosem kui nende puudumine.

Kõne

Kõne ehk kõnelemine ehk rääkimine on inimeste poolt hääle kasutamine keelelises suhtluses.

Kõne akustilisi omadusi uurib akustiline foneetika.

Kõrihäälik

Kõrihäälik ehk larüngaal on kõris moodustatud häälik.

Kõrihäälikud on:

helitu kõriahtushäälik (eesti häälik h)

heliline kõriahtushäälik

kõrisulghäälik.

Norra keel

Norra keel (norsk) on Skandinaavia keelte hulka kuuluv germaani keel, mida kõneldakse Norras ja mõningal määral norra emigrantide seas.

19. sajandi keskpaigast kuni 20. sajandi keskpaigani oli USA Kesk-Läänes elujõuline norra keele kõnelejate kogukond.

Norra keel sarnaneb väga rootsi ja eriti taani keelega.

Rõhk (keeleteadus)

Rõhk on suurenenud hääldusintensiivsus, mis avaldub sõna teatud silpide hääldamisel.

Rõhu peaülesanne on muuta kõne rütmiliseks, sest rütmilist kõnet on kergem artikuleerida ja tajuda.

Rõhk võimaldab silpi hääldada kahel viisil – rõhuliselt või rõhutult.

Semi keeled

Semi keeled ehk semiidi keeled on üks afroaasia keelkonna kuuest harust.

Silp

Silp on ühest või mitmest häälikust koosnev kõneüksus.

Silbid on sõnade fonoloogilised üksused.

Täishäälikuga lõppevat silpi nimetatakse lahtiseks, kaashäälikuga lõppevat silpi aga kinniseks.

Ungari keel

Ungari keel on soome-ugri keel, mida kõneleb üle 12 miljoni inimese Ungaris, Rumeenias, Slovakkias, Serbias, Ukrainas ja mujal.

Ungari keele esimesi ülestähendusi leidub 9. ja 10. sajandi Bütsantsi allikais. Umbes 1200. aastast pärinev "Hauakõne" on vanim ungari ja ühtlasi soome-ugri keelte kirjalik tekst. Ungari kirjakeel hakkas tekkima 16. sajandil. Ungaris sai ungari keel ametlikuks keeleks alles 1844. aastal, enne seda oli seal ametlik keel ladina keel.Sõnavara sisaldab peale soomeugrilise kihi laene kunagiste türgi hõimude bulgaaride keelest (need on vanimad laenud), slaavi keeltest (neid on kõige rohkem), türgi keelest, saksa keelest ja mujalt.

Maailma keelte seas on ungari keel emakeelsete kõnelejate arvult 62. kohal, Euroopas 14. kohal.

Ungari keele lähimad sugulaskeeled on mansi ja handi keel. Kuid need keeled erinevad üksteisest sedavõrd palju, et vastastikune arusaamine ei ole võimalik. Uurali keelkonna kõigile keeltele omaselt on ungari keel soovõrdne, selles puudub grammatiline sugu.

Usbeki keel

Usbeki keel (usbeki keeles o‘zbek tili või o‘zbekcha) on turgi keelte tšagatai rühma kuuluv keel, Usbekistani riigikeel. Seda kõnelevad Usbekistanis ja selle naabruses elavad usbekid.

Erinevatel andmetel on usbeki keele kõnelejaid 18– miljonit.

Tadžikistani naabruses räägib usbeki keelt 873 000 inimest. Neist Kõrgõzstanis 550 096 ja Türkmenistanis 317 000.Kuni 1928. aastani kasutati usbeki keeles kirjutamiseks araabia kirja, seejärel mindi üle ladina tähestikule. 1940. aastal võeti kasutusele kirillitsa, 1992. aastal aga jälle ladina tähestik.

Usbeki keel on lähisuguluses uiguuri keelega.

Vokaalharmoonia

Vokaalharmoonia (inglise vowel harmony) on keeleteaduses nähtus, kus sõna esimese silbi vokaal määrab järgsilpide vokaalide laadi.

Vokaalharmooniat esineb muu hulgas võru (näiteks tagavokaalidega sõna hõbõhõnõ 'hõbedane'), soome (näiteks eesvokaalidega sõna räjähtää 'plahvatama') ja ungari keeles ning paljudes turgi keeltes, aga ka mõnedes eesti murretes.

Teistes keeltes

This page is based on a Wikipedia article written by authors (here).
Text is available under the CC BY-SA 3.0 license; additional terms may apply.
Images, videos and audio are available under their respective licenses.