Feodalism

Feodalism ehk feodaalkord ehk feodaalsüsteem ehk läänikord (ka läänindus) on olnud Euroopale omane, feoodidele (läänidele) tuginenud aadlist sõjameeste elukorraldus.

Poliitikaartiklid teemal
Valitsemisvorm
Vormid

Feodalismi mõistest

Feodalism on suhteliselt vastuoluline mõiste, millega tavaliselt iseloomustatakse keskaegse Euroopa ühiskondlikku ja majanduslikku korraldust. Selle definitsioone on äärmiselt suurel hulgal ning nood võivad üksteisest vägagi oluliselt erineda.

Üldiselt on feodalismile omaseks peetud siiski teatud kindlaid tunnuseid nagu: isiklike suhete suur tähtsus isandate (senjööride) ja nende sõltlaste (vasallide) vahel, maa kui peamine sotsiaalmajandusliku kindluse alus ning sõjameestest aadelkonna juhtiv roll ühiskonnaelus.

Feodalismi mõiste tekkis ja kujunes Euroopas ning oli algusest peale mõeldud selgitama vaid Euroopa kultuuri, ühiskonda ja majandust puudutavaid tegureid ning muutujaid. Tänapäeval konstateeritakse üldiselt, et väljaspool Euroopat feodalismi kui sellist ei eksisteerinud, see oli Euroopale spetsiifiline nähtus ning ehkki kohati võivad mingid sama perioodi mitte-Euroopa maade ühiskondlik-majanduslikud struktuurid evida teatud analoogiat feodalismiga, on selle mõiste kasutamine väljaspool Vana Maailma suhteliselt problemaatiline. Teine lugu on feodalismi mõistega siis, kui kasutada selle defineerimiseks kindlat ideoloogiat, mis on välja töötanud konkreetsed teesid kogu ajaloo kohta ning usub selle järgnevusse sama kindlasti kui keskaja inimene jumalikkesse ajatsüklitesse, mis pidid lõppema Viimse Kohtupäevaga. Sellise äärmiselt konkreetse ja universaalse, kuid paraku ka jäigalt ideoloogilise feodalismi käsitluse annab näiteks marksism.

Feodalismi vahekord kristlusega

Feodalismiperioodil oli kahtlemata suur roll ka kristlikul religioonil, kuid seda otseselt feodalismiga seostada ei saa. Kiriklikud vürstid kuulusid küll sageli ilmalike valitsejate vasallide hulka või/ja olid ise läänihärradeks, kuid kristluse ja feodalismi üheaegse dominatsiooni liiga ühekülgne seostamine katoliikluse sõltuvusena toonasest ühiskonnakorrast pole ilmselt õigustatud, ehkki mõistagi peegeldas ka toonane religioosne mentaliteet feodalismi, näiteks nimetades Jumalat kõrgeimaks senjööriks. Kuid klassikalise feodalismi lõppajaks (13. sajandiks) olid kiriku sees väärtushinnangud juba muutunud, näiteks Kristust ei kujutatud enam mitte kuningliku valitseja ja kohtumõistjana, vaid lihtsa inimliku kannatajana. Samuti hakati üha enam hindama lihtsat tööd ja vaesust, mis ei sobinud kokku ei feodalismi ega ka tuleva uue ühiskonnakorraludega, millest pikapeale arenes välja kapitalism.

Varafeodalism

Feodalismi kujunemine

Feodalism hakkas kujunema Frangi riigis juba Merovingide ajal, kui valitsejad hakkasid oma sõjaväelastele selleks, et nad üha kallinevat varustust jõuaks muretseda ja säilitada, maavaldusi, millelt saadav tulu läks sõjamehe relvastuse soetamiseks ning äraelamiseks. Seda valdust hakati nimetama benefiitsiks. See anti kuninga sõjamehele eluaegseks kasutamiseks, pärandamist poldud esialgu ette nähtud. Karl Suure ajal ning osaliselt varemgi muutus olukord tunduvalt, kui armeesse oli vaja põhiliselt ratsaväelasi. Sõjaratsude pidamine ja nendega kaasaskäiv relvastus, eriti soomussärgid, olid aga väga kallid. Nii oli vaja hakata veelgi laiemalt sõdalastele välja jagama valduseid. Kujunes feodaalsüsteem, kus sõdur andis ennast valitseja alluvusse, olles kohustatud saadud maa eest isandat truult teenima. Pikapeale muutusid saadud maad pärandatavaks ning nendest kujunesid läänid ehk feoodid. Kuid kas lääniisanda või vasalli surma korral tuli üksteisevahelist truudusvannet alati uuendada. Vasall võis kuningalt saadud maad ka omakorda edasi läänistada, tema vasallid olid truudusevandega seotud aga ainult temaga ja mitte kuningaga, kuid kui kuningas oma vasalli väeteenistusse kutsus, siis pidid sinna minema (kuninga vasalli juhtimisel ja kutsumisel) ka vasalli vasallid.

Feodaalne killustumine

Aegamööda delegeeris kuningas üha enam võimu vasallide kätte ning need muutusid temast üha sõltumatumaks. Lisaks sellele leidus palju ka alloodi omanikke, kes polnud maaga vasallivandega seotud ning need, vaid tõotusega kuningaga seotud vasallid, hakkasid üha enam omatahtsi tegutsema. Tekkis feodaalne killustatus, esmalt Prantsusmaal, seejärel üha sügavamalt ka Saksamaal. Inglismaal suudeti seda vältida, kuna üheaegselt nii Inglise kuningas kui ka Normandia hertsogina Prantsuse vasallina olev valitseja teadis, kuidas seda vältida, nimelt pidid kõik Inglise vasallid, sõltumata, kas nad olid otseselt kuninga alluvuses või mitte, andma truudusvande kuningale. Peale selle hakkas Inglismaal juba 11. sajandil kujunema tsentraliseeritud riigiaparaat, milleni jõudmine oli küll vaevarikas, ent kahtlemata oli Inglismaa kõrgkeskaja algul kõige tugevama kuningavõimuga riik (eriti Henry II ajal).

Marksistlik käsitlus

Feodalism on ühiskonnakord, mis rajaneb suurmaaomandusel ja maaomanikest (mõisnikest, kirikust, riigist) sõltuvate talupoegade ekspluateerimisel. Termin feodalism tuleb sõnast feood (ka lään, millest tuleneb mõiste läänisüsteem), mis tähendabki maavaldust. Feodalism hakkas tekkima Hiinas umbes 3. sajandil, Lääne-Euroopas 5. sajandil, Venemaal 9. sajandil, Eestis 10. sajandil; see arenes kas orjanduslikust või ürgkogukondlikust korrast. Üldiselt seostatakse feodalismi keskajaga.

Feodalism soodustas tootlike jõudude arengut võrreldes orjandusliku korraga, sest talupoegade ja käsitööliste isiklikud väikemajapidamised ning õigus mõningaid tootmisvahendeid omada tekitasid neis kui tegelikes tootjais huvi oma töö tulemuste vastu. Talupoegade isiklik sõltuvus mõisnikest oli eri maadel ja ajastutel erinev (teoorjus, pärisorjus). Talupojad pidid maksma renti (teo-, loonus- ja raharenti). Kõige raskem oli talupoegade olukord Poolas ja Hispaanias (esimese öö õigus, surnud käe õigus). Sellega võrreldes oli Põhja-Euroopas talupoegade olukord parem.

Maaomandussuhteis kujunes feodaalne hierarhia: senjöörid läänistasid maad vasallidele, need omakorda allvasallidele. Eesõigustatud seisused olid vaimulikud ja aadel. Lääne-Euroopa keskaja suurim maaomanik ja feodaalkorra tugi oli kirik.

Feodalismi varasem järk lõppes käsitöö eraldumisega põllumajandusest ning linnade kui käsitöö- ja kaubanduskeskuste tekkimisega. Majanduslikult tugevnevais linnades sugenes vastuolu suurkaupmeeste ning liigkasuvõtjate ja tsunftidesse (gildidesse) koondunud käsitööliste vahel. Hiljem teravnesid tsunftides endis meistrite ja sellide ning õpipoiste suhted. Peeti suuri talurahvasõdu: Prantsusmaal ja Inglismaal 14. sajandil (Jacquerie, Wat Tyleri ülestõus), Saksamaal 16. sajandil, Venemaal 17.18. sajandil.

Feodalismiaja suurim väljaastumine Eestis oli aastatel 13431345 toimunud Jüriöö ülestõus. Siin sunnismaistati talurahvas 14.–15. sajandil, pärisorjus oli raskeim 18. sajandil ja 19. sajandi alguses (Roseni deklaratsioon).

Juba 14. sajandil hakkasid feodaalkorra rüpes tekkima kapitalistlikud tootmissuhted. Asutati manufaktuure, 16. sajandi oli neid juba kogu Lääne-Euroopas. Kaubandusse kogunenud kapital liikus tööstusse, liigkasuvõtjaist said pankurid, hakkas tekkima maakodanlus. Koos majanduse arenguga hoogustus klassivõitlus. Feodaalkord kaotati kodanlike revolutsioonide tulemusena Inglismaal 17. sajandil, Prantsusmaal 18. sajandil, Saksamaal ja Venemaal 19. sajandil, Hiinas 20. sajandil, kuid feodalismi sugemeid säilis paljudel maadel kauem, mitmel mahajäänud maal on neid tänapäevalgi.

Autokraatia

Autokraatia (kreeka keeles αὐτοκρατία, mis tuleb sõnadest αυτός 'ise' ja κρατεῖν 'valitsema) ehk isevalitsus on valitsemise vorm, kus kogu võimutäius on ühe inimese käes. Autokraati ehk isevalitsejat nimetatakse mõnel juhul ka näiteks imperaatoriks.

Tänapäeval on see tihtipeale sünonüüm sõnadele despoot ja diktaator, kuigi neid väljendeid kasutatakse erinevates olukordades.

Autokraatiat on ajaloos seostatud ka monarhiaga, kus kogu võim riigis on kuningal. Kuid erinevalt monarhiast, kus võim päritakse, on autokraatias võimalik võimuni jõuda ka läbi valimiste.

Domeen (maavaldus)

Domeen oli feodalismis maahärra poolt majandatav maavalduse osa.

Kuninga pärusvalduseid nimetati kuninga domeeniks.

Esimese öö õigus

Esimese öö õigus (ladina keeles ius primae noctis) tähendab feodaalisanda õigust veeta oma pärisorja abiellumise korral pulmaöö (esimene öö) pärisorja pruudiga. Puuduvad tõendid, et selline privileeg keskaegses Euroopas reaalselt kasutusel oli, ning kõik viited sellele pärinevad hilisemast ajast.

Feodaal

Feodaal ehk läänimees oli keskajal feoodi (feodum) ehk läänimaa saaja, kes vastutasuks kohustus teenima maaisanda sõjaväes. Seda kinnitas vasallivanne ehk investituur, mis kehtestas senjööri ja vasalli vahekorra.

Läänisüsteemi tekke tõi kaasa ratsasõdalaste üha tugevnev ja kallinev varustus – sõdalastele anti maad enese ülalpidamiseks. Algselt ei olnud feoodid automaatselt pärandatavad vaid vasallilepingud tuli alati uuendada. Feoodi vastand oli allood (allodium) ehk pärusvaldus. Aja jooksul muutus feood aadliku eraomandiks.

Kõrgeim feodaal ehk süserään omas nominaalselt kogu maad riigis. Feodaalses hierarhias allpool seisid hertsogid (kunagiste hõimupealike järglased) ja krahvid (kuninga piirkondlikud asevalitsejad) ning neist omakorda allpool väikefeodaalidena parunid ja rüütlid.

Mandri-Euroopas kehtis keskajal põhimõte “minu vasalli vasall pole minu vasall”. Inglismaal olid kõik feodaalid kuninga vasallid.

Veel Karl Suure valitsusajal 8. sajandil olid feodaalid kuningale kuulekad, kuna kuningas võis sõnakuulmatu feodaali maa ära võtta ja teisele feodaalile anda. Karl Suure poegade valitsemisajal 9. sajandil hakkas feodaalide sõltumatus kasvama – nad omasid tihti sama suuri väesalku kui kuningas ning nad said nn immuniteedikirjaga kuningalt õiguse oma maadel oma suva järgi makse koguda ja kohut pidada. Tekkis feodaalne killustatus – kuningast vähesõltuvate suurfeodaalide valdused muutusid omavahel sõdivateks "riikideks riigis".

Feodaalne killustatus

Feodaalne killustatus oli keskajal olukord, kus puudus tugev keskvõim (kuningavõim) ja domineeris feodaalide sõltumatu valitsemine.

Sel perioodil muutusid suurfeodaalide valdused omavahel sõdivateks "riikideks riigis".

Foogt

Foogt oli feodalismiaegne kõrgem haldusametnik ja kohtunik.

Saksa ordu hierarhias oli foogt madalam amet kui komtuur. Foogt tegeles peamiselt ordule võimu all olevate kohalike elanikega: kogus neilt makse ja lahendas nende tüliküsimusi. Foogte kutsuti tavaliselt paikkonna või põliselanike hõimunime järgi.

Khaan

Khaan (turgi khān, mongoli: Хаан / qāān) on feodaalvalitseja või sõjalise juhi tiitel turgi ja mongoli rahvastel.

Khaani poolt valitsetavat riiki nimetatakse eesti keeles khaaniriigiks.

Komtuur

Komtuur (saksa sõnast Komtur) oli feodalismiaegne vaimuliku rüütliordu ametnik, kes oma valitsemispiirkonnas (komtuurkonnas) omas kõrgeimat kohtu-, haldus- ja sõjalist võimu.

Liivimaa ordus oli kuni 14. sajandini komtuur kõrgem ametnik kui foogt, ent hiljem nende staatused võrdsustati.

Konstitutsiooniline monarhia

Konstitutsiooniline monarhia ehk põhiseaduslik monarhia on riigikord, kus monarhi võim on piiratud põhiseaduse ja teiste seadustega. Põhiseaduslik monarhia võib olla (aga ei ole alati) demokraatlik.

Maaisand

Maaisand ehk maaemand on feodaalist või vaimulikust maavaldaja ehk senjöör/süserään.

Meespäev

Meespäev (saksa keeles Manntag) oli Harju-Viru vasallide koosolek keskajal.

Liivimaa piiskopkondade meespäevad olid algselt vasallidest koosneva meeskohtu kogunemised. Alates 14. sajandi lõpust hakkasid nendel osalema ka teised territoriaalseisused (Riias ja Saare-Läänes kapiitel, Tartus kapiitel ja linn), misläbi nad muutusid Saksa vürstiriikide maapäevade sarnasteks institutsioonideks.Seisuste kokkukutsumise õigus ja kohustus kuulus maaisandale. Liivimaa piiskopkondades on tõendeid sellest, et seisused avaldasid maaisandale survet kogunemise korraldamiseks. Näiteks teatas 1519. aastal Saare-Lääne piiskop, et kutsub "vasallide palvel ja tungival nõudmisel ning kapiitli ja austatud nõukogu tahtel ja loal kõik selle maa härrad ja seisused üldisele meespäevale (gemeine mandach)". Seisuste surve viis selleni, et Saare-Lääne piiskopkonna ja Riia peapiiskopkonna maaisandad loobusid õigusest kutsuda meespäev kokku oma äranägemise järgi vastavalt vajadusele ning määrasid 1524. aastal kindlaks, et meespäevad hakkavad edaspidi toimuma üks kord aastas.Meespäeva tasandil võisid toimuda eelläbirääkimised, kus kujundati välja territooriumi seisukoht maapäevale esitamiseks.

Ministeriaal

Ministeriaal oli Lääne-Euroopas suurfeodaali teenija, kelle kohustuste hulka võisid kuuluda majandus-, haldus-, sõjalised või õukondlikud küsimused. Ministeriaali tasuks võis olla mõni maavaldus või privileegid. Ministeriaalid kadusid 13.-14. sajandil, kui nad vabanesid suurfeodaalide sõltuvusest, ja ühtlasi sulandusid nad aadlisse.

Montesquieu

Charles-Louis de Secondat, La Brède'i ja Montesquieu parun (18. jaanuar 1689 – 10. veebruar 1755), tuntud lihtsalt kui Montesquieu, oli valgustusajastu prantsuse poliitiline mõtleja.

Ta on tuntud oma võimude lahususe käsitluse poolest, mida peetakse tänapäevases riigiteoorias iseenesestmõistetavaks. Montesquieu on moodsa võimude lahususe printsiibi looja, millest ta kirjutas teoses "Seaduste vaim". Tema idee oli luua "Parlamentaarne monarhia", milles olid eraldatud seadustandlik, täidesaatev ja kohtuvõim. Seadustandlik võim kuulugu parlamendile, täitesaatev võim jäägu kuningale ning kohtuvõim vaid sõltumatutele kohtutele. See takistab ühte võimu omavolitsemast ning kodanike õigused on nõnda paremini kaitstud – seda pidas ta ideaalseks riigikorraks.

Montesquieu on oluliselt mõjutanud Ameerika Ühendriikide konstitutsiooni.

Ta populariseeris mõisted "feodalism", "despootia" ja "Bütsants."

Ohlokraatia

Ohlokraatia (kreeka keeles jõuguvalitsus) on demokraatia väärastunud vorm, kõige halvema ja amoraalsema massi valitsus.

Mõiste võttis kasutusele Vana-Kreeka kirjanik Polybios. Sellega on tegemist juhul, kui rahvamassid hakkavad vägivallatsema ning seaduslikkus ja kord kaovad (Venemaa pärast 1917. aasta veebruarirevolutsiooni).

Oligarhia

Oligarhia (kreeka keelest ὀλιγαρχία oligarkhía 'väheste valitsus') on valitsemisvorm, kus võim on koondunud väikese rühma inimeste kätte.

Senjöör

Senjöör (prantsuse seigneur < ladina senior – vanem) oli keskajal suurfeodaal, kellest olid sõltuvuses feodaalses hierarhias madalamal seisvad feodaalid ehk vasallid. Senjööril kui maaomanikul oli oma valdustes nii poliitiline, kohtu- kui ka haldusvõim.

Teatud piirkonna senjööriks võis olla ka korporatsioon kloostri või linna näol.

Territooriumi kõrgemat senjööri (kuningat, vürsti, hertsogit) nimetati ka süserääniks. Kõrgeim feodaal ehk süserään omas nominaalselt kogu maad riigis. Feodaalses hierarhias allpool seisid hertsogid (kunagiste hõimupealike järglased) ja krahvid (kuninga piirkondlikud asevalitsejad) ning neist omakorda allpool väikefeodaalidena parunid ja rüütlid.

Valitsemisvorm

Valitsemisvorm ehk poliitiline režiim on üldine raamistik, mille abil kontrollitakse riiki või kogukonda. Valitsemisvormiga määratakse riigivalitsemise üldised põhimõtted, riigivõimu ulatus ja viis, kuidas toimub võimuvahetus.

Vasall

Vasall ehk läänimees (vasallus) oli keskaegses Euroopas lääni valitsev väikefeodaal. Lääni koos talupoegadega andis vasallile kasutada senjöör vastutasuna sõjaliste ja muude teenete eest.

Analoogia põhjal nimetatakse vasallideks väikefeodaale teisteski feodaalsetes süsteemides.

Lääni andes sõlmisid senjöör ja läänimees läänilepingu, läänimees andis vasallivande. Vasall kohustus lääni kasutamise eest senjöörile teeneid osutama: võtma osa sõjakäikudest, võtma osa senjööri kohtust, andma vajaduse korral laenu jms. Lään anti läänimehele eluks ajaks ning hiljem ka pärilikuks valdamiseks.

Senjööri ja vasalli suhted vasallilepingus ehk investituuris pandi paika vasalliteedi põhimõttete alusel.

Ürgkogukondlik kord

Ürgkogukondlik kord on inimühiskonna vanim ühiskonnakord. See ühiskonnakord tekkis paleoliitikumis

. Selle ühiskonnakorra peamine majandus- ja sotsiaalne üksus oli algul suguluse ja hiljem territoriaalsel alusel toimiv kogukond

. Inimühiskonna arenedes asendus ühiskondlik kord kas orjandusliku või feodaalkorraga (feodalism); mõlema asenduva ühiskonnakorra realiseerumisel tekkis enamasti ka riik

.

Teistes keeltes

This page is based on a Wikipedia article written by authors (here).
Text is available under the CC BY-SA 3.0 license; additional terms may apply.
Images, videos and audio are available under their respective licenses.