Emotsioon

Emotsioon on organismi seisund, millega kaasnevad märgatavad kehalised muutused (hingamises, pulsis, näo verevarustuses jne), mida subjektiivselt tajutakse mingi tundmusena, mille nimetamiseks on keeles oma sõna ja mis tõukab mingil viisil tegutsema.

Psühholoogilised käsitused

Psühholoogia prototüüpilise definitsiooni kohaselt on emotsiooni kaks peamist omadust järgmised:

  1. emotsioonid on mitmetahulised, kogu keha haaravad protsessid, millega kaasnevad muutused nii inimese füsioloogias, subjektiivses kogemuses kui ka käitumuslikus väljenduses;
  2. emotsioone on võimalik kirjeldada kas laiaulatuslike mõõtmete (nt üldised positiivsed või negatiivsed emotsioonid) või üksikute spetsiifiliste kategooriate (nt rõõm, kurbus, viha) kaudu.

Emotsioonide liigid

Bachmanni ja Maruste arvates eristatakse emotsionaalseid seisundeid tundmuse kiiruse, jõu ja püsivuse kombinatsioonina järgmiselt: meeleolu, ärevus, stress, frustratsioon, afekt ja kirg.[1]

  1. afekt – lühiajaline tormiliselt kulgev emotsionaalne reaktsioon, mis mõjutab inimest tervikuna;
  2. kirg – sügav, tugev, pikaajaline seisund, mis on suunatud mingi vajaduse rahuldamiseks;
  3. frustratsioon – psüühiline pingeseisund, mis tekib tegevuse sunnitud katkestamisel enne eesmärgi saavutamist, perspektiivituse tunnetamisel;
  4. ärevus – iseloomulikud on ootuse ja ebamäärasuse elamused ning abitus- ja hirmutunne.

Kõik emotsionaalsed seisundid on mööduvad, kuid neis avalduvad inimese tüüpilised ja juhuslikud iseärasused, ka inimesele tavapäraselt mitteomased psüühilised ilmingud.[1]

Emotsioonide füsioloogilised alused

Emotsioonide kandjaks on neid läbi elav inimene ja seetõttu on tundmused alati subjektiivsed. Emotsioonides on 2 komponenti:

  1. emotsiooni väljendus;
  2. väljendust põhjustav sisemine tunne.

Emotsioonis on alati:

  1. kehaline komponent;
  2. hinnanguline suhtumine.

Emotsioon avaldub:

  1. kehalised muutused, näoilme;
  2. tunne, subjektiivne läbielamine.

Oma emotsioonide väljendamist peetakse tervislikuks ja kasulikuks.

Emotsioonide olemasolule põhineb valedetektori tööpõhimõte.

Emotsioonide mudelid

Emotsioonide kohta on mitu võistlevat mudelit.

René Descartesi ja paljude tänapäeva psühholoogide järgi on olemas mõned baasemotsioonid, millest kõik teised emotsioonid koosnevad.

Teises mudeli järgi on igal emotsioonil oma taandumatu tuum, mis ei koosne millestki lihtsamast.

Kolmanda mudeli järgi moodustavad emotsioonid mitmemõõtmelise pideva skaala nagu värvused. Need mõõtmed võivad olla näiteks erutustase, intensiivsus, meeldivus või ebameeldivus, suunatus endale või teisele. Sel juhul ei ole emotsioonide vahel loomulikke selgeid piire. Sel juhul võib ka loota leida emotsioonide mitmekesisusele suhteliselt lihtne bioloogiline seletus.

Emotsioonide aluseks on postuleeritud ka modulaarseid allsüsteeme, mille funktsioon on põhivajaduste rahuldamise koordineerimine.

Tunnetusteadusel puuduvad praegu empiirilised vahendid nende mudelite vahel valimiseks.

Lihtemotsioonid

Ekmani ja Frieseni (1989) järgi on olemas kuus emotsiooni, millel on kultuuridevaheliselt tõlgitavad nimetused ja universaalselt äratuntavad näoilmed: õnnelikkus, kurbus, hirm, viha, imestus ja vastikus. Mõned uurijad leiavad, et kaks viimast on liiga lihtsad, et neid emotsioonideks nimetada.

Teised emotsioonid on oma väljenduse poolest kultuurisõltelised.

Filosoofia

Ajalugu

René Descartesil, Thomas Hobbesil emotsioonide teooria.

Platon eristas "Platon" vaimu kolme komponendina mõtlemist, soovimist ja emotsioone. Umbes selline jaotus on ka tänapäeva psühholoogias.

Aristoteles ei vaatle emotsioone vaimu eraldi komponendina. Moraalne elu on Aristotelese järgi võimalik tänu sellele, et õpitakse tundma õigetes olukordades õigeid tundeid.

Stoitsismi järgi on emotsioonid otsustused asjade väärtuse üle, mis on subjekti vooruse suhtes juhuslikud ja mille suhtes me peame jääma ükskõikseks. Seega taandati emotsioonid uskumustele.

Thomas Hobbesi järgi on "kired" teatud himud või vastikused. Seega taandas ta emotsioonid soovidele.

Benedict Spinoza järgi on emotsioonid ühtaegu kehalised ja hingelised, sest keha ja hing on ühe ja sama reaalsuse aspektid. Emotsioonidest kui hinge afektsioonidest sõltub erinevus parima ja halvima elu vahel, sest nad kas suurendavad või vähendavad hinge tegutsemisvõimet.

David Hume'i järgi peab mõistus olema kirgede ori.

Immanuel Kant pidas emotsioone loomult konatiivseteks ning pani nad kokku kalduvustega, mis ahvatlevad tahet toimima kohusest erinevatel motiividel.

20. sajandi analüütiline vaimufilosoofia on emotsioone vähe käsitlenud. Huvi emotsioonide vastu elavnes Errol Bedfordi artikliga "Emotions" (1957) ja Anthony Kenny raamatuga "Actions, Emotions and Will" (1963), mis vaidlesid arusaamaga, et emotsioonid on tundmused, mida tahe ega mõistus ei saa mõjutada.

Praeguseks on tekkinud emotsioonifilosoofia, mis uurib emotsioone koostöös tunnetusteaduse, psühholoogia, neuroteaduse, evolutsioonibioloogia ja majandusteadusega.

Küsimused

Kas emotsioonid on loomulik liik?

Paul E. Griffiths[2] eitab, et emotsioonide näol on tegemist ühtse loomuse ja päritoluga nähtustega (loomuliku liigiga). Neil puudub ühtne mehhanism ning isegi ühe ja sama emotsiooni puhul võivad eri juhtudel olla mängus erinevad mehhanismid, mis on suurelt jaolt üksteisest sõltumatud.

Emotsioonide reguleerimise strateegiad

Olukorra valik

Olukorra valik tähendab püüdlust emotsionaalselt olulisi situatsioone vältida või vastupidi – neile läheneda ning neisse sattuda. Kui isik otsustab emotsionaalselt tähenduslikku olukorda vältida, väheneb ühtlasi ka tõenäosus emotsionaalse reaktsiooni tekkeks. Ühtlasi, kui isik otsustab käituda nii, et emotsionaalselt olulistesse situatsioonidesse sattumise tõenäosus suureneb, suureneb ka tõenäosus, et emotsioone kogetakse.[3]

Tüüpilised näited olukorra valiku strateegia kasutamisest ilmnevad inimestevahelistes suhetes – näiteks püüab lapsevanem oma last emotsionaalselt ebameeldivatesse olukordadesse sattumisest hoida.[4] Samuti on võimalik olukorra valiku strateegiat märgata psühhopatoloogiate puhul – näiteks sotsiaalsete situatsioonide vältimine reguleerimaks emotsioone on eriti märgatav nende puhul, kellel avaldub sotsiaalse ärevushäire[5] või vältiva isiksushäire sümptomaatika.[6]

Edukas olukorra valik ei ole alati lihtne – inimestel on tihti keeruline oma emotsionaalset reaktsiooni tulevikusündmuste suhtes ennustada. Seetõttu võib neil esineda raskusi adekvaatsete otsuste tegemisel selle kohta, mis viisil olukorra valiku strateegiat rakendada – kas olukorda vältida või sellele hoopis läheneda.[7]

Olukorra muutmine

Olukorra muutmine hõlmab katseid olukorda modifitseerida nii, et muutuks viimase mõju emotsioonidele.[3] Täpsemalt viitab olukorra muutmine püüdlustele muuta oma välist, füüsilist keskkonda. Oma "sisekeskkonna" muutmist emotsioonide reguleerimise eesmärgil nimetatakse kognitsiooni muutmiseks.[8]

Mõningateks näideteks olukorra muutmise strateegia kasutamisest on ärevusttekitava kõne pidamise ajal huumori kasutamine[9] või füüsilise distantsi suurendamine enese ja teise inimese vahel.[10]

Tähelepanu juhtimine

Tähelepanu juhtimine tähendab oma tähelepanufookuse liigutamist kas situatsiooni poole või sellest eemale.[11]

Kõrvalejuhtimine

Tähelepanu kõrvalejuhtimine on varajane emotsioonide reguleerimise strateegia, mille puhul isik suunab oma tähelepanu emotsionaalselt stiimulilt eemale.[11] Kõrvalejuhtimise puhul on leitud, et see vähendab valutekitavate[12] ja emotsionaalsete kogemuste[13] intensiivsust, emotsioonide näolist väljendust[13] ning vähendab emotsionaalset ängi[14]. Kontrastiks ümberhindamise strateegiale näitavad inimesed tendentsi eelistada kõrge negatiivse emotsionaalsusega situatsioonide puhul just tähelepanu kõrvalejuhtimist, kuivõrd see on äärmiselt lihtne lahendus intensiivse emotsionaalse informatsiooni väljafiltreerimiseks. Ümberhindamise strateegia rakendamine taoliste situatsioonide puhul osutuks võrdlemisi keeruliseks.[11]

Rumineerimine

Rumineerimist ehk mäletsemist, ühte tähelepanu juhtimise strateegiat[6], defineeritakse kui passiivset ja pidevat tähelepanu keskendamist oma ängi sümptomitele ning viimase tagajärgedele. Rumineerimist peetakse üldjuhul ebaadekvaatseks emotsioonide reguleerimise strateegiaks, kuivõrd see kipub, vastupidi soovitule, emotsionaalset ängi hoopis suurendama. Rumineerimise tendentsi on märgatud mitmete psüühiliste häirete, näiteks depressiooni puhul.[15]

Muretsemine

Muretsemine kui tähelepanu kõrvalejuhtimise strateegia liik[6] tähendab tähelepanu suunamist potentsiaalsetele negatiivsetele tulevikusündmustele.[16] Nende sündmuste üle muretsemine aitab kaasa intensiivsete negatiivsete emotsioonide ja füsioloogilise aktiivsuse vähendamisele.[6] Kui muretsemine võib mõningatel puhkudel hõlmata probleemidele lahenduste otsimist, peetakse liigset muretsemist üldiselt ebaadekvaatseks emotsioonide reguleerimise strateegiaks. Selline liigne muretsemine on tavapärane ärevushäirete, eriti generaliseerunud ärevushäire puhul.[17]

Mõtete allasurumine

Mõtete allasurumine tähendab püüdlusi suunata oma tähelepanu eemale teatud mõtetelt või mentaalsetelt kujutlustelt, mõjutamaks oma emotsionaalset seisundit[6]. Kuigi mõtete allasurumine võib pakkuda ajutist leevendust, kipub see tegelikult viima hoopis rohkemate negatiivsete mõtete kogemisele.[18] Seda strateegiat peetakse üldjuhul ebaadektvaatseks ning seostatakse enim obsessiiv-kompulsiivse häirega[6].

Kognitsiooni muutmine

Kognitsiooni muutmine tähendab oma suhtumise muutmist mingi olukorra suhtes, eesmärgiga muuta olukorra emotsionaalset tähendust inimese jaoks.[3]

Ümberhindamine

Ümberhindamine on hiline emotsiooni reguleerimise strateegia, mis hõlmab katset tõlgendada sündmuse tähendus ümber nii, et muutuks viimase mõju emotsionaalsele seisundile[3]. Näiteks võib isik tõlgendada sündmust ümber püüdes muuta oma perspektiivi, nägemaks n-ö suurt pilti[19]. Ümberhindamine on edukas strateegia vähendamaks füsioloogilist[20], subjektiivset[21] ja neuraalset[22] emotsionaalset reaktsiooni. Erinevalt tähelepanu kõrvalejuhtimisest on märgata tendentsi kasutada just ümberhindamise strateegiat, kui ollakse silmitsi madala intensiivsusega negatiivsete stiimulitega, kuivõrd neid stiimuleid on üsna lihtne ümber hinnata.[11]

Distantseerumine

Distantseerumine viitab püüetele võtta emotsionaalse sündmuse hindamisel sõltumatu kolmanda isiku perspektiiv.[23] Distantseerumise puhul on näidatud, et see on adekvaatne strateegia töötlemaks negatiivseid stiimuleid[24], vähendamaks emotsionaalset ja kardiovaskulaarset reaktsiooni negatiivsetele stiimulitele ning suurendamaks probleemilahendusele orienteeritud käitumist.[25]

Huumor

On leitud, et huumori kasutamine on emotsioonide reguleerimisel edukas strateegia. Täpsemalt, positiivse ja healoomulise huumori kasutamise puhul on leitud, et see reguleerib efektiivselt nii positiivseid emotsioone (neid suurendades) kui negatiivseid emotsioone (neid vähendades). Negatiivse huumori puhul on mõju aga väiksem.[26]

Reaktsiooni muutmine

Reaktsiooni muutmine püüab otseselt mõjutada kogemuslikke, käitumuslikke ja füsioloogilisi reaktsioone[3].

Ekspressiivne allasurumine

Ekspressiivne allasurumine tähendab emotsioonide väljendamise allasurumist. On näidatud, et see strateegia vähendab edukalt emotsionaalsete seisunditega seonduvate näoilmete väljendamist, positiivsete emotsioonide subjektiivset tundmist, südame löögisagedust ning sümpaatilise närvisüsteemi aktivatsiooni. Teisalt aga on uuringute tulemused vastandlikud selles osas, kas ekspressiivne allasurumine on efektiivne ka negatiivsete emotsioonide vähendamisel.[27] Lisaks on uuringud näidanud, et ekspressiivse allasurumisega võivad kaasneda negatiivsed sotsiaalsed tagajärjed – vähenenud kontaktid teiste inimestega ning raskused suhete loomisel.[28]

Ekspressiivset allasurumist peetakse üldjuhul ebaadekvaatseks emotsioonide reguleerimise strateegiaks. Võrreldes ümberhindamisega on ekspressiivset allasurumist seostatud mitmete psühholoogiliste häiretega [29], halvema sotsiaalse hakkamasaamisega ning vähenenud üleüldise subjektiivse heaoluga.[30] Samuti eeldab ekspressiivne allasurumine küllaltki suurte kognitiivsete ressursside mobiliseerimist.[31] Samas aga möönavad mõned uurijad, et strateegia adekvaatsuse hindamisel on oluline arvestada ka konteksti, viidates sellele, et mõningates olukordades võib ekspressiivne allasurumine olla adekvaatne strateegia.[32]

Psühhoaktiivsed ained

Psühhoaktiivsete ainete kasutamine võib olla üks viis mõjutada emotsioonidega seonduvaid füsioloogilisi reaktsioone. Näiteks alkohol võib põhjustada rahustavaid ja anksiolüütilisi efekte[33] ning beetablokaatorid võivad mõjutada sümpaatilise närvisüsteemi aktivatsiooni.[8]

Füüsiline treening

On leitud, et füüsiline treening vähendab negatiivsete emotsioonide füsioloogilisi ja kogemuslikke mõjusid.[8] Regulaarse füüsilise aktiivsuse puhul on leitud, et see vähendab emotsionaalset stressi ning suurendab emotsioonide kontrollimise võimet.[34]

Kriminalistika

Sageli on probleemiks õigusvastase teo sooritamise hindamisel inimese emotsionaalne seisund[35]. Praegu ollakse seisukohal, et kui inimene oli teo sooritamise ajal erilises emotsionaalses seisundis, mil ta ei olnud võimeline aru saama oma tegude tähendusest ja neid juhtima, siis ta ei ole süüdiv.

Olulisemaid teoreetikuid

William James b1842b
William James umbes sel ajal, kui ta emotsioonidest kirjutas

19. sajandi lõpus olid kõige mõjukamad teoreetikud William James (1842–1910) ja Carl Lange (1834–1900). James oli Ameerika psühholoog ja filosoof, kes kirjutas hariduspsühholoogiast, religioosse kogemuse ja müstika psühholoogiast ja pragmatismi filosoofiast. Eraldiseisvalt arendasid nad välja James-Lange teooria, hüpoteesi emotsioonide päritolust ja loomusest. Teooria kohaselt loob autonoomne närvisüsteem inimeses vastuseks keskkonnas kogetule füsioloogilise sündmuse nagu lihasepinge, südame rütmisageduse või hingamissageduse tõusu, suukuivuse. Emotsioonid on seega tunded, mis tekivad füsioloogiliste muutuste tulemusel, mitte ei ole nende tekkimise põhjuseks[36].

Silvan Tomkins (1911–1991) arendas välja afekti teooria ja skripti teooria. Afekti teooria tutvustas baasemotsioonide kontseptsiooni ja tugines ideel, et emotsioonid on meie elu motiveerivaks jõuks[37].

Mõned kõige mõjukamad 20. sajandi emotsiooniteoreetikud on lahkunud viimase paarikümne aasta jooksul. Näiteks Magda B. Arnold (1903–2002), Ameerika psühholoog, kes arendas välja emotsioonide hindamise teooria (ingl. k.appraisal theory)[38], Richard Lazarus (1928–2006), Ameerika psühholoog, kes spetsialiseerus emotsioonide ja stressi uurimisele, eriti seoses tunnetusega (kognitsiooniga), Herbert A. Simon (1916–2001), kes lisas emotsioonid otsuste langetamisse ja tehisintellekti, Robert Plutchik, Ameerika psühholoog, kes arendas välja emotsiooni psühhoevolutsioonilise teooria[39], Robert Zajonc (1923–2008), Poola-Ameerika sotsiaalpsühholoog, kes spetsialiseerus sotsiaalsetele ja tunnetuslikele protsessidele nagu sotsiaalne hõlbustamine (ingl. k. social facilitation). Ameerika filosoof Robert C. Solomon (1942–2007), panustas enda teooriatega emotsioonide filosoofiasse raamatutega nagu What Is An Emotion?: Classic and Contemporary Readings (Oxford, 2003). Peter Goldie (1946–2011), Briti filosoof, kes spetsialiseerus eetikale, esteetikale, emotsioonidele, tunnetele ja isiksusele.

Mõjukad teoreetikud, kes on veel praegugi aktiivsed, on näiteks järgnevad psühholoogid, neuroloogid, filosoofid ja sotsioloogid:

  • Lisa Feldman Barrett – sotsiaalfilosoof ja psühholoog, kes on spetsialiseerunud afektiivteadusele ja emotsioonidele.
  • John Cacioppo – uurija Chicago Ülikoolist, sotsiaalse neuroteaduse rajaja koos Gary Berntsoniga.
  • Randall Collins (s. 1941) – Ameerika sotsioloog Pennsylvania Ülikoolist, kes arendas välja suhtlemisrituaali teooria (ingl. k. interaction ritual theory), mille osaks on emotsionaalse kaasamineku mudel (ingl. k. emotional entrainment model)
  • António Damásio (s. 1944) – portugallasest käitumusneuroloog ja neuroteadlane, kes töötab USA-s.
  • Richard Davidson (s. 1951) – Ameerika psühholoog ja neuroteadlane, üks afektiivse neuroteaduse teerajajatest.
  • Paul Ekman (s. 1934) – psühholoog, kes on spetsialiseerunud emotsioonide ja nende näoväljenduste uurimisele.
  • Barbara Fredrickson – sotsiaalpsühholoog, kes on spetsialiseerunud emotsioonidele ja positiivsele psühholoogiale.
  • Nico Frijda (s. 1927) – Hollandi psühholoog, kes on spetsialiseerunud emotsioonide, eriti nende näoväljenduste uurimisele.
  • Joseph E. LeDoux (s. 1949) – Ameerika neuroteadlane, kes uurib mälu ja emotsioonide bioloogilisi aluseid, eriti hirmu mehhanisme.
  • George Mandler (s. 1924) – Ameerika psühholoog, kes on kirjutanud mõjukaid raamatuid tunnetusest ja emotsioonidest.
  • Jaak Panksepp (s. 1943) – Eesti päritolu Ameerika psühholoog, psühhobioloog ja neuroteadlane, üks afektiivse neuroteaduse teerajajatest.
  • Jesse Prinz – Ameerika filosoof, kes on spetsialiseerunud emotsioonidele, moraalipsühholoogiale, esteetikale ja teadvusele.
  • James A. Russell – Ameerika psühholoog, kes arendas välja afekti ringmudeli (ingl. k. circumplex model of affect)
  • Klaus Scherer (s. 1943) – Šveitsi psühholoog ja Genfis asuva Šveitsi Afektiivteaduste keskuse juht. Ta on spetsialiseerunud emotsioonipsühholoogiale.
  • Ronald de Sousa (s. 1940) – Inglise-Kanada filosoof, kes on spetsialiseerunud emotsioonide, vaimu ja bioloogia filosoofiale.
  • Jonathan Turner (s. 1942) – Ameerika sotsioloog California Ülikoolist Riverside'is. Ta on üldine sotsioloogia teoreetik, kelle peamiste valdkondade hulka kuuluvad emotsioonide, etniliste suhete, sotsiaalsete institutsioonide, sotsiaalse kihistumise sotsioloogia ja biosotsioloogia.
  • Dominique Moïsi (s. 1946) – Moïsi on kirjutanud raamatu "The Geopolitics of Emotion", mis keskendub üleilmastumisega kaasnevatele emotsioonidele.

Hiina filosoofia

Kong Fuzile omistatud Lǐjìs (Book of Rites) (1. saj eKr) on kirjas inimese seitse emotsiooni: õnn, viha, mure, hirm, armastus, viha ja kirg. Neid käsitletakse instinktidena, mille õppimist ei peetud vajalikuks. Nende kontroll allub 'sage'le. Hilisemalt kaldusid konfutsiaanid arvama, et emotsioonid ja tunded on midagi negatiivset ning neid tuleb piirata[40][41].

Vaata ka

Viited

  1. 1,0 1,1 Bachmann, Maruste 2001;219
  2. Griffiths 1999, 2004.
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 Gross, J. J. (1998). The emerging field of emotion regulation: An integrative review. Review of General Psychology, 2, 271–299.
  4. Fox, N. A., & Calkins, S. D. (2003). The development of self-control of emotion: Intrinsic and extrinsic influences. Motivation and Emotion, 27(1), 7–26.
  5. Wells, A., & Papageorgiou, C. (1998). Social phobia: Effects of external attention on anxiety, negative beliefs, and perspective taking. Behavior Therapy, 29, 357–370.
  6. 6,0 6,1 6,2 6,3 6,4 6,5 Campbell-Sills, L. & Barlow, D. H. (2007). Incorporating emotion regulation into conceptualizations and treatments of anxiety and mood disorders. In J. J. Gross (Ed.), Handbook of Emotion Regulation (pp. 542–559). New York: Guilford Press.
  7. Loewenstein, G. (2007). Affect regulation and affective forecasting. In J. J. Gross (Ed.), Handbook of Emotion Regulation (pp.180–203). New York: Guilford Press.
  8. 8,0 8,1 8,2 Gross, J. J. & Thompson, R. A. (2007). Emotion regulation: Conceptual foundations. In J. J. Gross (Ed.), Handbook of Emotion Regulation (pp. 3–24). New York: Guilford Press.
  9. Hofmann, S. G., Gerlach, A. L., Wender, A., & Roth, W T. (1997). Speech disturbances and gaze behavior during public speaking in subtypes of social phobia. Journal of Anxiety Disorders, 11(6), 573–585.
  10. Edelmann, R. J., & Iwawaki, S. (1987). Self-reported expression and consequences of embarrassment in the United Kingdom and Japan. Psychologia, 30(4),205- 216.
  11. 11,0 11,1 11,2 11,3 Sheppes, G., Scheibe, S., Suri, G., & Gross, J. J. (2011). Emotion-regulation choice. Psychological Science, 22(11), 1391–1396.
  12. Seminowicz, D. A. & Davis, K .D. (2007). Interactions of pain intensity and cognitive load: the brain stays on task. Cerebral Cortex, 17, 1412–1422.
  13. 13,0 13,1 Urry, H. L. (2010). Seeing, thinking, and feeling: emotion-regulating effects of gaze-directed cognitive reappraisal. Emotion, 10, 125–135.
  14. Nolen-Hoeksema, S. & Morrow, J. (1993). Effects of rumination and distraction on naturally occurring depressed mood. Cognition and Emotion, 7, 561–570.
  15. Nolen-Hoeksema, S., Wisco, B. E., & Lyubomirsky, S. (2008). Rethinking rumination. Perspectives on Psychological Science, 3(5), 400–424.
  16. Borkovec, T. D., Robinson, E., Pruzinsky, T., & DePree, J. A. (1983). Preliminary exploration of worry: Some characteristics and processes. Behavior Research and Therapy, 21, 9–16.
  17. Borkovec, T. D. & Inz, J. (1990). The nature of worry in generalized anxiety disorder: A predominance of thought activity. Behavior Research and Therapy, 28(2), 153–158.
  18. Wegner, D. M. & Zanakos, S. (1994). Chronic thought suppression. Journal of Personality, 62, 615–640.
  19. Schartau, P. E., Dalgleish, T., & Dunn, B. D. (2009). Seeing the bigger picture: training in perspective broadening reduces self-reported affect and psychophysiological response to distressing films and autobiographical memories. Journal of Abnormal Psychology, 118(1),15–27.
  20. Jackson, D. C., Malmstadt, J. R., Larson, C. L., & Davidson, R. J. (2000). Suppression and enhancement of emotional responses to unpleasant pictures. Psychophysiology, 37, 515–522.
  21. Gross, J. J. (1998). Antecedent- and response-focused emotion regulation: Divergent consequences for experience, expression, and physiology. Journal of Personality and Social Psychology, 74, 224–237.
  22. Ochsner, K. N., Ray, R. R., Cooper, J. C., Robertson, E. R., Chopra, S., Gabrieli, J. D. E., & Gross, J. J. (2004). For better or for worse: Neural systems supporting the cognitive down- and up-regulation of negative emotion. Neuroimage, 23, 483–499.
  23. Ochsner, K. N., & Gross, J. J. (2008). Cognitive emotion regulation: Insights from social, cognitive, affective neuroscience. Current Directions in Psychological Science, 17(2),153–158.
  24. Ayduk, O. & Kross, E. (2009). Asking why from a distance facilitates emotional processing: A reanalysis of Wimalaweera and Moulds (2008). Behavior Research and Therapy, 47, 88–92.
  25. Ayduk, O. & Kross, E. (2010). From a distance: Implications of spontaneous self-distancing for adaptive self-reflection. Journal of Personality and Social Psychology, 98(5), 809–829.
  26. Samson, A. C. & Gross, J. J. (2012). Humour as emotion regulation: The differential consequences of negative versus positive humour. Cognition and Emotion, 26(2), 375–384.
  27. Dan-Glauser, E. S. & Gross, J. J. (2011). The temporal dynamics of two response-focused forms of emotion regulation: Experiential, expressive, and autonomic consequences. Psychophysiology, 48, 1309–1322.
  28. Butler, E. A., Egloff, B., Wlhelm, F. H., Smith, N. C., Erickson, E. A., & Gross, J. J. (2003). The social consequences of expressive suppression. Emotion, 3 (1), 48–67.
  29. Aldao, A., Nolen-Hoeksema, S., & Schweizer, S. (2010). Emotion-regulation stratgies across psychopathology: a meta-analytic review. Clinical Psychology Review, 30, 217e237.
  30. Gross, James; John, Oliver (2003). "Individual differences in two emotion regulation processes: Implications for affect, relationships, and well-being". Journal of personality and social psychology 85 (2): 348–62. doi:10.1037/0022-3514.85.2.348.
  31. Richards, Jane (August 2004). "The Cognitive Consequences of Concealing Feelings". Current Directions in Psychological Science 13 (4): 131–134. doi:10.1111/j.0963-7214.2004.00291.x.
  32. Tamir, M. (2009). What do people want to feel and why? Pleasure and utility in emotion regulation. Current Directions in Psychological Science, 18(2), 101–105.
  33. Sher, K. J. & Grekin, E. R. (2007). Alcohol and affect regulation. In J. J. Gross (Ed.), Handbook of Emotion Regulation (pp. 560–580). New York: Guilford Press.
  34. Oaten, Megan; Cheng, Ken (2006). "Longitudinal gains in self-regulation from regular physical exercise". British Journal of Health Psychology 11 (4): 717–733. doi:10.1348/135910706X96481.
  35. Eluvastaste süütegude võrdõiguslik ja empiiriline uurimus
  36. Cherry, Kendra. "v". Vaadatud 30.04.2012.
  37. The Tomkins Institute. "Applied Studies in Motivation, Emotion, and Cognition". Vaadatud 30.04.2012.
  38. Reisenzein , R. (2006). Cognition & emotion. Psychology Press, part of the Taylor & Francis Group, 20(7), 920–951. http://psycnet.apa.org/doi/10.1080/02699930600616445
  39. Plutchik, R. (1982). A psychoevolutionary theory of emotions. Social Science Information, 21, 529.
  40. Taylor ja Choy 2005;67
  41. Rodney Leon Taylor, Howard Yuen Fung Choy, The Illustrated Encyclopedia of Confucianism: A-M, 2005;67

Kirjandus

  • René Descartes. Hinge passioonid, 1649.
  • Errol Bedford. Emotions. – Proceedings of the Aristotelian Society, 1957, 57, lk 281–304.
  • Anthony Kenny. Action, Emotion and Will, London; New York: Routledge and Kegan Paul; Humanities Press 1963.
  • Fred D. Miller, Jr., Thomas Attig (toim). Understanding Human Emotions, Bowling Green, Ohio: Bowling Green State University 1979.
    • Frithjof Bergmann. A Monologue on the Emotions.
  • Cheshire Calhoun, Robert C. Solomon (toim). What Is An Emotion?, Oxford: Oxford University Press 1984.
    • Errol Bedford. Emotions.
  • Ronald de Sousa. The Rationality of Emotion, Cambridge, MA: MIT Press 1987.
  • Paul Ekman, W. V. Friesen. The Argument and Evidence About Universals in Facial Expressions of Emotion. – Handbook of Social Psychophysiology, New York: John Wiley and Sons, Ltd. 1989.
  • Jaak Panksepp. Affective neuroscience: the foundations of human and animal emotions, New York, Oxford: Oxford University Press 1998.
  • Paul Griffiths. What emotions really are: the problem of psychological categories, Chicago: University of Chicago Press 1999
  • M. Lewis, Haviland-Jones (toim). Handbook of Emotions, New York: Guilford University Press, 2000.
    • Jaak Pangsepp. Emotion as a Natural Kind Within the Brain, lk 137–155.
  • Leda Cosmides, John Tooby. Evolutionary Psychology and the Emotions, lk 91–115.
  • Paul Griffiths. Is emotion a natural Kind? – Robert E. Solomon (toim). Philosophers on Emotion, Oxford: Oxford University Press 2004, lk 233–249.</ref>

Välislingid

Aukartus

Aukartus on psühholoogias emotsioon, kus inimene tunneb kellegi või millegi vastu austust, kuid omavahel on segunenud üllatus, hämmastus ja hirm.

Aukartust võib äratada teine inimene, kes on kõrgemal positsioonil ja tuntud, või mingi objekt, mis on teistega võrreldes palju ilusam, suurem, võimsam.

Enamik definitsioone peab aukartust kas positiivseks või negatiivseks emotsiooniks, kuid kui inimestel paluda kirjeldada olukorda, kus nad tundsid aukartust, kirjeldab enamik inimesi positiivseid kogemusi.Mõned inimesed tunnevad aukartust rohkem kui teised. On leitud, et regulaarselt tunnevad aukartust inimesed, kes on avatud uutele kogemustele ja on ekstravertsemad.

Frustratsioon

Frustratsioon on psüühiline pingeseisund, mis tekib tegevuse sunnitud katkestamisel enne eesmärgi saavutamist, perspektiivituse tunnetamisel.

Eestikeelse vastena on frustratsioonile välja pakutud mõistet takistusäng.

Hirm

Hirm on tundmus, mis tekib olendi turvalisust ähvardava olukorra puhul, kui ei teata, kuidas ohust pääseda või paistab, et enda turvalisust ei saagi tagada.

Paul Ekman loeb hirmu üheks kuuest kultuuriliselt universaalsest näoväljenduse järgi ära tuntavast emotsioonist. Ülejäänud viis on viha, rõõm, kurbus, üllatus, vastikus.

Haiguslikku hirmu nimetatakse ka foobiaks. Klassikalise tingimise teel tekib hirm, kui hirmutav olukord seostub neutraalse stiimuliga. Hirm motiveerib vältimiskäitumist – vältimine vähendab hetkeliselt hirmu ja see omakorda kinnitab vältimist ega lase reaktsioonil kustuda. Foobia tekkele aitavad kaasa puudulik kustumine, sünnipärane valmisolek, õppimine mudelilt ja vältiva käitumise kinnitamine.

Huvi

Huvi on emotsioon, mis põhjustab fokuseerima tähelepanu mingile objektile või protsessile.

Huviks võib nimetada ka inimese hobi, millega ta hea meelega tegeleb.

Huvi vastandemotsiooniks on apaatia ehk huvi puudumine.

Sotsioloogias (turunduses) saab inimesi, kes seob ühine huvi nimetada huvigrupiks.

Juriidiliselt on kasutusel väljend "õiguslik huvi", mis väljendab seadusega ettenähtud seotust mingi objekti või protsessiga.

Häbi

Häbi (ka häbitunne) on moraalne tunne, milles inimene mõistab hukka mõne oma teguviisi, motiivi või omaduse. Häbitunne võib tekkida teiste inimeste hukkamõistva suhtumise tõttu või ka ilma selleta.

Inimene häbeneb midagi teha, kuna kardab olla ebapädev. Piinlikkus erineb häbist selle poolest, et erinevalt piinlikkusest ei ole häbi otseselt seotud teiste inimestega ning eeldab süütunnet.

Lein

Lein ehk kaotusvalu on mitmetahuline (põhiliselt emotsionaalne) reaktsioon armastatu kaotusele või muule suurele kaotusele.

Lootus

Lootus on optimistlik meelelaad, mis põhineb positiivsete tulemite ootusel, nii isiku enda elus kui maailma suhtes üleüldiselt.

Lootus on üks kristlikest voorustest.

Lootuse vastand on meeleheide.

Paanika

Paanika on inimest või looma, eriti teatud inimhulka või karja äkitselt haarav meeletu hirm, kabuhirm; segadus, peataolek.

Piinlikkus

Piinlikkus ehk piinlikkustunne on emotsioon, mis on seotud olukorraga, mille puhul teised näevad pealt või saavad teada midagi, mida asjaosaline häbeneb. Piinlikkust võidakse tunda nii enese kui ka teiste pärast.

Piinlikkus erineb häbist selle poolest, et erinevalt piinlikkusest ei ole häbi otseselt seotud teiste inimestega ning eeldab süütunnet.

Piinlikkuse välisteks avaldusteks võivad olla punastamine, higistamine ja kogelemine. Piinlikkust võidakse varjata naeratuste, närvilise naeruga või vihapurskega.

Raev

Raev on pöörane, metsik, meeletu viha. Emotsioon võib vallanduda ka afektiseisundi ajal.

Rahulolu

Rahulolu on inimese vaimne seisund ja emotsioon, kus ta tunneb, et nii keha kui vaim on antud olukorraga rahul ja inimene on saavutanud sisemise rahu. Rahulolu võib olla õnnelikkuse kergem vorm.Rahulolu on keskne teema erinevates filosoofilistes koolkondades ja religioonides, sõltumata ajast ja kohast. Siddharta olevat öelnud: "Tervis on kõige väärtuslikum omand ja rahulolu kõige suurem rikkus". John Stuart Mill, kirjutas sajandeid hiljem: "Olen leidnud õnne pigem oma ihasid piirates kui neid rahuldada soovides."

Rõõm

Rõõm on meeldiv emotsioon, mis tekib emotsionaalse reaktsioonina meeldivale olukorrale või mälestusele.

Rõõmu põhjus võib olla konkreetne (näiteks mõni ootus või vajadus on rahuldatud) või ebamäärane (näiteks elurõõm).

Rõõmutunne võib olla erineva intensiivsusega ja väljendub erinevates vormides, alates naeratusest kuni rõõmuhüüdeni.

Stress

Stress on emotsionaalne pingeseisund, mis tekib välis- ja sisekeskkonna ulatuslikul muutumisel, nn üldine kohanemissündroom. Stressi korral häirub hormonaalne tasakaal ning vallanduvad stressihormoonid (näiteks kortisool), mis avaldavad negatiivset mõju kõigile elundkondadele, kõige rohkem südame-veresoonkonnale. Stressihormoonid põhjustavad lihasepinge suurenemist, veresoonte ahenemist ja vererõhu tõusu.

Teatud tingimustes on stress hea ja normaalne nähtus, mis tagab eduka toimimise ja ellujäämise, kuid pikaajaline stress mõjub organismile hävitavalt.

Uhkus

Uhkus on sissepoole suunatud emotsioon, millel on erineva varjundiga tähendusi. Negatiivse varjundiga uhkus viitab inimese rumalalt rikutud arvamusele kellegi väärtusest, seisundist või saavutustest. Seda inimest kutsutakse uhkustajaks või ülbitsejaks. Positiivse varjundiga uhkus viitab inimese seotusele ta enda või kellegi teise inimese või grupi inimeste valikute ja tegudega, mis tulenevad uhkustundest, mis on sõltumatu inimesest endast, kuid sisaldab kuuluvustunnet.

Filosoofid ja sotsiaalpsühholoogid on täheldanud, et uhkus on keeruline emotsioon, mis vajab enesetunnetuse arendamist ja oskust näha erinevusi (näiteks et uhkus erineb õnnest ja rõõmust), kuulates teisi inimesi. Mõned sotsiaalpsühholoogid eristavad mitteverbaalseid uhkuseväljendusi kui automaatselt tajutavaid signaale kõrgema sotsiaalse staatuse kohta. Kuid uhkust võib ka defineerida kui madalat tõega mittenõustumist. Üks vanaaegne uhkuse definitsioon pärineb Augustinuselt: "armastus enda oivalisuse vastu". Sarnaselt defineeris ka Meher Baba: "Uhkus on konkreetne tunne, mille kaudu egoism avaldub."Uhkust nähakse mõnikord rikutuse või vastupidi – voorusena. Kuigi mõned filosoofid nagu Aristoteles (ja George Bernard Shaw) pidasid uhkust (kuid mitte ülbust) sügavaks vooruseks, siis mõned religioonid pidasid uhkust pettusega seotud patuks, nagu on väljendatud Õp 11:2 Vana Testament. Kristluses on uhkus üks seitsmest surmapatust. Uhkus võib avalduda kõrgemas arvamuses ühe rahva (rahvuslik uhkus) ja rahvuse (etniline uhkus) kohta.

Viha

Viha on tugev, ebameeldiv emotsionaalne reaktsioon tajutavale provokatsioonile, haigetsaamisele või ohule. Viha võib tekkida, kui inimene tunneb, et tema isiklikke piire rikutakse või kavatsetakse rikkuda. Mõned inimesed on õppinud erinevatele ettetulevatele probleemidele vihaga reageerima.

William DeFoore, kirjanik, on viha kirjeldanud kui aurupotti: me saame viha tagasi hoida ainult teatud aja jooksul, kuni see plahvatab.Vihasel inimesel toimuvad kehalised muutused: südame löögisageduse tõus, kõrgenenud vererõhk ja kõrgenenud adrenaliin ja noradrenaliin. Mõnede teadlaste arvates vallandab viha ajus ajutegevuse osa "võitle või põgene".Viha kasutatakse kaitsemehhanismina, et varjata hirmu, haigetsaamist või kurbust.

Psühholoogid eristavad kolme liiki viha:

Kiire ja äkiline viha, Joseph Butler, inglise preester, seondas seda enesealalhoiuinstinktiga, mis on inimestel loomadega sarnane. See viha tekib loomal, keda piinatakse või kes on lõksu langenud. See viha on lühiajaline.

Väljakujunenud ja tahtlik viha on reaktsioon teiste inimeste käitumisele, kui inimene tunneb, et teda on ebaõiglaselt koheldud. See viha on lühiajaline.

Sisemine viha on seotud pigem inimese instinktide, tunnetusega. Selle viha tundemärgid on ärrituvus, morn ja tõre olek.

Vihkamine

Vihkamine on emotsionaalne seisund, mis väljendub aktiivses vastumeelsuses, vaenulikkuses või antipaatias isiku, asja või ilmingu vastu ning üldjuhul tekitab vajaduse seda objekti vältida, hävitada või piirata.

Vihkamist peetakse armastuse ja sõpruse vastandiks.

Ärevus

Ärevus on ebameeldiv sisemine seisund, milega käib tihti kaasas närviline käitumine, nagu näiteks edasi-tagasi sammumine, somaatilised kaebused ja rumineerimine. See on subjektiivselt tajutavad ebameelivad õudu tekitavad tunded oodatavate sündmuste suhtes, nagu näiteks kohe saabuv surm. Ärevus ei ole sama, mis hirm. Hirm on vastus reaalsele või tajutud ohule, samas kui ärevus on tulevase ohu ootus .

Õnn

Õnn ehk õnnelikkus on inimese vaimne ja emotsionaalne seisund alates meeldivast rahulolust kuni intensiivse rõõmuni. Õnnelik olemine võib peegeldada inimese üldist rahulolu oma eluga. Erinevad bioloogia-, psühholoogia-, majandusteaduse-, religiooni ja filosoofia tegelased on püüdnud defineerida õnne ja leida tema allikaid.

Eesti etümoloogiasõnaraamat väidab, et õnn on rõõm ja sügav rahulolu oma olukorraga.Filosoofid ja religioonid defineerivad õnne pigem kui head elu, mitte lihtsalt kui emotsiooni. Tänapäeval õnn on udune mõiste ja võib erinevatele inimestele tähendada erinevaid asju. Õnne seostatakse selliste mõistetega nagu heaolu ja elukvaliteet. Õnne on määratletud ka kui rahulolu.. Mõned uurijad keskenduvad vahedele hedonistliku traditsiooni, mis otsib meeldivat ja väldib ebameeldivaid kogemusi ning eudaimonismi traditsiooni, mis püüab elu elada täielikult ja sügavat rahulolu pakkuval viisil, vahel.

Üllatus

Üllatus on lühiajaline emotsioon, mida tuntakse ootamatu sündmuse puhul. Üllatus võib olla nii positiivne, negatiivne või neutraalne tunne ja esineda erineva intensiivsusega. Üllatust võib esile kutsuda ootamatu kohtumine, ootamatud sõnad, kingitused. Üllatusega kaasnevad sõltuvalt inimese tüübist ka füüsilised reaktsioonid nagu punetus, "suurenenud" silmad, naermine, avanenud suu, keha või kehaosade liikumine, kontrollimatud hüüatused.

Lühikesele üllatustundele võib ka kohe järgneda hirm, rõõm või segadustunne.

Teistes keeltes

This page is based on a Wikipedia article written by authors (here).
Text is available under the CC BY-SA 3.0 license; additional terms may apply.
Images, videos and audio are available under their respective licenses.