Eesti keele allkeeled

Eesti keele allkeeled on eesti keeleruumis kasutatavad allkeeled.

Osa allkeeli on kasutusel üle kogu Eesti, osa aga ainult teatud territooriumil või inimrühmades.

Eesti keele arvukaid allkeeli on uurinud Pille Eslon, Tiit Hennoste, Leelo Keevallik, Reet Kasik, Krista Kerge, Mai Loog, Karl Pajusalu, Tõnu Tender, Jüri Viikberg jt.

Eesti keele allkeelte liigitamine

Eesti keele allkeelte puhul on välja toodud järgmine allkeelte liigitamise põhisüsteem:

Kasutajakesksed allkeeled

Situatiivsed allkeeled

  • registrid
  • valdkonnastiilid
  • tekstitüübid (suuline/kirjalik jne)
  • normingulised/mittenormingulsed allkeeled

Keeleteaduses liigitatakse allkeeli kolmelt võrdselt aluselt[1]. Üks allkeel võib samal ajal olla näiteks mittenorminguline allkeel, suuline register ja kohamurre.

Allkeelteks ei saa nimetada kõiki keeleliste erijoontega kogumeid. Eri allkeeltel võivad olla samad tunnused, kuid neid ei loeta eraldi allkeelte liikideks.

Keelenormingute olemasolu

Keelenormingute olemasolu järgi jagunevad allkeeled norminguliseks kirjakeeleks ja ilma norminguteta allkeelteks[1]. Kirjakeeles kehtivad ühiskonnas kehtestatud keelenormingud. Ülejäänud allkeeltes juhivad keelekasutust ühiskonnas välja kujunenud ja suuresti kasutajate poolt teadvustamata tavad.

Kasutussituatsioon

Liigitus suhtlemist võimaldava situatsiooni alusel esineb ühiskonnas regulaarselt ja seostub kindlate keeleliste joontega. Siin mõjutavad keelevalikut kasutusolukorra erinevad omadused[1] (dialoog või monoloog, suuline või kirjalik vorm, argine või ametlik suhtlus, näost-näkku suhtlemine või meediatekst). Need on allkeeled, mida kasutatakse kindlates suhtlussituatsiooni tüüpides, näiteks kooliõpetuses, kaupluses või arsti juures käies. Sellised allkeeled on registrid ehk funktsionaalstiilid (ajakirjanduskeel, teaduskeel, jt erialakeeled). Üks tavalisemaid registreid on näiteks suulise spontaanse argisuhtluse keel ehk argikeel.

Kasutajate omadused

Kõigepealt vastandatakse kaks allkeelerühma. Esimeseks rühmaks on ühiskeel ja teiseks murded[2]. Ühiskeelteks nimetatakse allkeeli, mis on kasutusel üle kogu Eesti. Murded, aga ainult teatud Eesti territooriumil või inimrühmades. Murded jagunevad omakorda kohamurreteks ja sotsiaalmurreteks ehk sotsiolektideks.

Murdekeel

Next.svg Pikemalt artiklis Eesti murded

Eesti piirkondlikud murded jaotuvad paikkondliku eripäraga murrakuiks (näiteks Mulgi murde Karksi murrak). Paljude ühistunnustega murded moodustavad murderühma. Eesti dialektoloogias peetakse murraku all silmas enamasti kihelkonnamurdeid. Reeglina kattub murdeala piir kihelkonna piiriga, kuid on ka erandeid. Vahel kasutatakse ka ühe kihelkonna piires erinevaid keelekujusid.

Murdeid uurivat teadusharu nimetatakse murdeteaduseks ehk dialektoloogiaks.

Murrete liigitus

Kohamurre

Kohamurre on ilmselt vanim säilinud, Eesti lingvistikas enim kasutatud allkeele tüüp[3]. Selle keeleline ühtsus ja erinevus teistest allkeeltest toetub lähestikku elavate inimeste suhtlusele. Neid eristab teistest teadvustamine end rühmana ja oma murret rühmasisese keelena. Kohamurrete ajalise püsivuse loovad peredes koos elavad mitu põlvkonda inimesi. Iga põlvkond õpetab järgmisele põlvkonnale edasi just tolle koha murret.

Sotsiaalmurre ehk sotsiolekt

Sotsiaalmurre on mingile ühiskonnarühmitisele (näiteks vangidele, õpilastele, meremeestele, sõjaväelastele) omane allkeel (kõnepruuk). Sotsiolektide kohta kasutatakse ka sõnu släng, argoo, žargoon, erikeel[4]. Eesti sotsiaalmurdeid ei ole palju uuritud, kuid eristusi on haritud ja harimata, naiste ja meeste ning eri earühmade keelekasutuses. Sotsiolekti puhul on rühmatunnetus sageli väiksem kui kohamurrete puhul. See tuleneb sotsiaalsete rühmade liikuvusest. 

Kesksed slängide allikad eesti keeles[5]

  • laenamine võõrkeelest 
  • tähemäng ehk logogriif (häälikute ärajätmine, lisamine jms)
  • kokkutõmme ehk kontraktsioon    
  • argituletus: -kas, -a, -e, -s jt   
  • raie
  • häälikute järjekorra muutmine ehk metatees
  • ülekantud tähendus, metafoor, keelemäng ja personifikatsioon

Kirjakeel

Next.svg Pikemalt artiklis Eesti kirjakeel

Kirjakeel (normikeel, standardkeel) on eesti keele normeeritud allkeel. Seda normeerib Õigekeelsussõnaraamat, mida Eesti Vabariigi valitsuse korraldusel koostab Eesti Keele Instituut [6]. Kirjakeel on korrektse ametliku keeletarvitusega. Eesti kirjakeel on hästi väljaarendatud täisväärtuslik kirjakeel, mis on võimeline toimima kõrgharidus- ja teaduskeelena ning täitma kõiki muid ülesandeid[7] Sellisele tasemele on jõutud umbes poolteist sajandit kestnud sihikindla tegevusega.

Üldiselt on kirjakeel tänapäeva ühiskonna tähtsaim allkeel. Kirjakeelt kasutavad teabevahendid, selles toimub kooliõpetus ja ametlik suhtlemine.

Kirjakeele kindlat käibevaldkonda tähistavad nimetused asjaajamiskeel ja ametikeel. Asjaajamiskeelt kasutavad ametiasutused eraisikutega ja omavahel suheldes, samuti eraisikud ametiasutuse poole pöördudes. Ametikeeleks nimetatakse seda poolt asjaajamiskeelest, mida kasutavad ametnikud ja ametiasutused (oma tegevusvaldkonnas).

Ohud, mis takistavad Eesti kirjakeele jõudmist Euroopa keeltega samale tasemele[8] :

  • venepoolne surve
  • anglomaania (kõige inglispärase liialdatud eelistamine)
  • meie endi suhtumine

Kõnekeel

Kõnekeel, ka argikeel ehk tavakeel, on igapäevasuhtluses kasutatav keel. See on oma olemuselt vabam, improviseerivam ja spontaansem kui kirjakeel. Argikeelest leiab rohkem lühemaid sõnavorme, sõnade kokkuhääldusi ja liitumeid. Kõnekeeles kasutatakse palju slängisõnu ja fraseologisme. Samuti on sellele omased kõhklused, kordused, katkestused jms. Tavaliselt vahelduvad ka teemad kiiresti ja äraarvamatus suunas. Kõnekeele rohked varjundid on tulnud kõnelejate erinevustest.

Argikeele tunnused

  • hajuvad piirid      
  • sisaldab palju emotsioone ja hinnanguid
  • sotsiaalne kontroll nõrgem
  • improviseeriv

Viited

  1. 1,0 1,1 1,2 Tiit Hennoste, Karl Pajusalu (2013). Eesti keele allkeeled. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus. Lk 13. 
  2. Tiit Hennoste, Karl Pajusalu (2013). Eesti keele allkeeles. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus. Lk 13-14. 
  3. Tiit Hennoste (2000). Eesti keele allkeeled. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus. Lk 10. 
  4. Eesti Keele Instituut. "Släng". Eki.ee. Vaadatud 2019.
  5. Tiit Hennoste, Karl Pajusalu (2013). Eesti keele allkeeled. Tartu: Eesti Keele Sihtasutus. Lk 131. 
  6. "Eesti kirjakeele normi rakendamise kord". Riigiteataja.ee, 14.06.2011. Vaadatud 23.01.2019.
  7. Tiit Hennoste (2000). Eesti keele allkeeled. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastuse trükikoda. 
  8. Rein Kull (2000). Kirjakeel, oskuskeel ja üldkeel. Eesti Keele Sihtasutus. Lk 42-46. 
Allkeel

Allkeel on keele püsiv variant, mis erineb teistest variantidest sõnavara ja grammatikajoonte poolest. Kui erinevus on ainult häälduse erijoontes, siis nimetatakse seda aktsendiks.Allkeeled on erinevad keelekujud, mida kasutatakse eri situatsioonides, eri vestluskaaslastega ning eri paikades. Allkeelte arv, kujunemine ja omavahelised suhted sõltuvad konkreetse ühiskonna sotsiokultuurilistest iseärasusest, hoiakutest, üldisest keelesituatsioonist jms. Termin "allkeel" ei tähista keelekujude hierarhilisi suhteid, vaid nende rohkust. Allkeelte vahel on suur hulk erinevusi, aga ka väga suur ühisosa. Nende vahel pole järske piire, üleminekud on sujuvad.

Allkeeled ja nende allsüsteemid muudavad keele mitmekesiseks ja kasutajale mugavaks. Mida vähem on allkeeli, seda kergemini võib keele hävitada.

Igas keeles on palju allkeeli: kirjakeel, suuline argikeel, suulise ametisuhtluse keel, slängid, kohamurded, eri valdkondade oskuskeeled jm. Neid saab liigitada kasutajakeskseteks (kohamurded ja sotsiolektid) ja kasutuskeskseteks (registrid ja stiilid), samuti normi keeleks ja mittenormingulisteks variantideks. Liigendamisel on tähtis, et allkeelt saab vaadata eri nurga all ühel ja samal ajal, st allkeel võib olla samal ajal mittenorminguline allkeel, suuline register ja kohamurre.Kuigi keele erinevad püsivaid variante nimetatakse allkeelteks, on olemas keele variandid, mida ei tõlgendata omaette allkeeltena, sest need on haruldased, näiteks oskuskeeled. Peamised keele variantide erinevused sõltuvad foneetilistest omadustest, mikrokontekstidest (olukorrast lause ütlemisel) ja teadlikust keelelisest valikust.Eesti keeles on palju allkeeli, millest kolm olulisemat on suuline spontaanne allkeel, kirjalik redigeeritud allkeel ja dialektid ehk murded. Kõige sagedamini kasutatav suuline spontaanne allkeel on argikeel, mida inimene hakkab õppima sünnist saati, sagedasti kasutatav kirjalik redigeeritud allkeel on kirjakeel, mida hakatakse õppima lasteaias. Olulisel kohal on eesti keele allkeeltes dialektid.

Netisläng

Netisläng (ka netikeel; inglise Internet slang, netspeak) on keelevariantide perekond (language variety), mida kasutatakse internetisuhtluses ja mis varieerub vastavalt kasutajatele ja suhtlusolukordadele.

Netislängi alla paigutatakse osalt vahendid ja võtted, mis on otseselt seotud arvuti omadustega ja võetud kasutusele just netisuhtluses (nt klaviatuuri abil sisestatud emotikonid). Teiselt kuuluvad siia tavasuhtluse vahendid ja võtted, mida netisuhtlus on muutnud populaarseks ja mis leiavad seal eriti laia kasutust (nt akronüümid ja muud lühendused nagu LOL "laugh out loud"). Lisaks on osa netislängi jooni suulise keele ja suulise dialoogi jooned, mis on üle kantud kirjalikku suhtlusse.Netisläng sündis Interneti algusaegadel ja osalt väljaspool netti. Nt Useneti kasutajate keel ja leetspeak teatetahvlisüsteemis (BBS). Tegu on pidevalt ja kiiresti muutuva keelevariandiga, mis omandatakse üldjuhul tegeliku keelekasutuse käigus, kuigi on kirjutatud ka netislängi stiilijuhiseid (Wired Style).Slängi termini kasutamine selle nähtuse kohta on tinglik. Släng (slang) viitab üldjuhul kindla sotsiaalse või erialase inimrühma erisõnavarale või kinnisfraasidele. Netislängi puhul on tegu ka grammatiliste erijoontega (eesti netisüntaksi erijoon on öeldise (eriti olema) sage puudumine: Sul auto load muidu olemas? Ta jube tore inimene.). Lisaks on suur osa kindlates rühmades kujunenud keelenditest ja suhtlusvõtetest läinud rühmaülesesse kasutusse.

Keskne motiiv netikeelendite kasutamiseks on olnud tekstitootmise lihtsustamine ja kiirendamine, osalt ka vajadus mahutada võimalikult palju infot sisaldav tekst ettenähtud väiksesse ruumi (Twitter jm). Oluline mõju netislängile on arvuti tarkvaral ja riistvaral (klaviatuuril olevad märgid, ekraani suurus, sõnumi tähemärkide maksimaalne hulk, jms).

Netislängi leidub kõige enam ja kõige järjekindlamalt argises spontaanses netidialoogis (kiirsuhtlus), Facebookis, jututubades, netimängudes, blogides jms.

Netislängi jooni kasutatakse ka suhtluses väljaspool internetti ja tavasuhtlust, nt telefonisõnumites ja ilukirjanduses.Netislängi mõju keelekasutusele on nähtud erinevalt. Osa autoreid (eriti keelekorraldajad) on näinud selles ohtu kirjakeelele ja selle reeglite valdamisele. Osa autoreid näeb netislängis (sh selle keelevigades) keele rikastamise ja uuendamise abinõu.

Register (keeleteadus)

Register (ingl register) on kasutusest sõltuv keelevariant. Kasutuskesksed ehk situatiivsed keelevariandid vastanduvad kasutajakesksetele keelevariantidele ehk dialektidele (murretele).Register on seotud sotsiaalse kontekstiga. Sotsiaalne kontekst on kolmetasandiline, koosnedes tegevusväljast (ingl field), suhtelaadist (ingl tenor) ja toimeviisist (ingl mode). Tegevusväljas kajastub sotsiaalne tegevus, mis on parasjagu toimumas, nt jalgpalli vaatamine või jalgpallist rääkimine. Suhtelaad viitab osalistele ja nende rollisuhetele, nt õpetaja/õpilane, lapsevanem/laps. Toimeviis osutab, mis eesmärgil keelt situatsioonikontekstis kasutatakse, nt informeerimiseks, õpetamiseks, argumenteerimiseks. Toimeviis on seotud ka meediumiga (kirjalik või suuline), mis mõjutab kasutatavate keelevahendite valikut. Kirjaliku ja suulise teksti ehk kirja ja kõne eristus kuulub kõige üldisemale liigitustasandile, kuid eristada võib ka nt ametlikku ja argiregistrit.

Register hõlmab keelevahendeid, mis on omased konkreetses suhtlussituatsioonis osalejale. Keelevahendite valik oleneb osaleja sotsiaalsest rollist (nt ülemus-alluv) ja individuaalsest sotsiaalsest distantsist (nt iga, sugu, sotsiaalne staatus, võim, solidaarsus, isikuomadused).

„register on ühtaegu semantiline ruum ja olukeel, keelendite olukorriti hõlmatuse ja kasutusväärtuse mõõde“

– Tallinna Ülikooli üld- ja rakenduslingvistika professor Krista Kerge

Registri ja žanri seos avaldub konteksti tasandil: kui register on seotud situatsioonikontekstiga, siis žanr kultuurikontekstiga. Registrina avalduvad keelelised valikud sõltuvad situatsiooni omadustest, kuid teksti tähendusstruktuur avaldub kultuurikonteksti kuuluvate žanrite tasandil.

Släng

Kasutusel on mitu terminit (släng, argoo, žargoon, erikeel), mille suhted on segased ja traditsioonides erinevad. Slängi saab defineerida mitmeti:

släng on eesmärgipärane mittenormatiivsus keeles;

släng on mingile sotsiaalsele rühmale omane mitteametlik kõnekeelne sõnavara;

antikeel on släng, mida kõnelevad ühiskonnas marginaalsetel positsioonidel olevad ja tihti seadusest väljapoole jäävad rühmad.Släng kuulub sotsiaalmurrete hulka.Slängi saab jagada kahte alaliiki:

sotsiaalne släng (õpilased jt);

erialasläng (arstid, sportlased, muusikud jt).Näiteks võib oma släng olla kurjategijatel, sõduritel, õpilastel. Släng võib kujuneda välja ka näiteks mingil elukutsel (erialasläng), näiteks arstidel, kelneritel, sportlastel, muusikutel jne.

Slängi tekkimisel eri keelte baasil on olulised spetsiifilised keelekontaktid: nii näiteks põhineb vanglasläng Eestis mingis osas vene keelel ning arvutite ja interneti levikuga tekkinud uut tüüpi arvutikasutajate släng inglise keelel.

Sotsiaalse slängi poolelt on kõige rohkem uuritud õpilaste ja kurjategijate slängi. On leitud, et slängisõnad on kujunenud ja kujunevad ennekõike nende eluvaldkondade tarvis, mis on vastava rühma elus oluline.

Inglastel ilmus esimene slängisõnaraamat 1785. aastal, soomlastel 1979, eestlastel 1991. aastal.

Eesti keeles on vähe kirjutatud slängi. Ajakirjanduses ja ilukirjanduses esineb seda vähe, isegi kui stiil seda nõuaks. Põhjuseks on tugev kirjakeele normipärasuse ja puhtuse eest võitlemise traditsioon.

No jou

No davai

No mis nuss on

Трахал сиськи

Tekstitüüp

Tekstitüüp (ingl text type) on abstraktne kategooria, mille abil liigitatakse tekste. Liigitusalus võib olla kas vorm, funktsioon või vormi ja funktsiooni kombinatsioon.

Tiit Hennoste

Tiit Hennoste (sündinud 12. augustil 1953) on eesti filoloog, keele- ja kirjandusteadlane, kirjandusõppejõud ja meediaasjatundja.

This page is based on a Wikipedia article written by authors (here).
Text is available under the CC BY-SA 3.0 license; additional terms may apply.
Images, videos and audio are available under their respective licenses.