Dogmaatika

Dogmaatika on mingi usundi usutõdede kogum. Enamasti õpetuslausete kogum mis lähtub usutunnistusest (või usureegelist) ja pühakirjast.

Dogmaatika on teoloogias kiriku õpetuse (dogmade) süstemaatiline esitamine ja arendamine.

Disambig gray.svg  See artikkel räägib üldmõistest; Karl Barthi raamatu kohta vaata artiklit Dogmaatika (Barth)

Vaata ka

  • Dogmadelugu
Dietrich Heinrich Jürgenson

Dietrich Heinrich Jürgenson (15. juuli/27. juuli 1804 Vasalemma – 10. august/22. august 1841 Tartu) oli eesti koolijuht, Tartu Ülikooli eesti keele lektor ja Õpetatud Eesti Seltsi asutajaliige ning seltsi esimene sekretär.

Jürgenson sündis Vasalemma mõisa kingsepa Karli pojana. Et isal poja sündimise ajal perekonnanime polnud, oli ta nähtavasti pärisori. Hiljem oli isa mõisavalitsejaks Vasalemma mõisas ning möldriks Vasalemma vallas ja Oru vallas, vanemas eas elas väikekaupmehena Tallinnas.

Kümneaastaselt pandi Dietrich Tallinna kösterkoolmeister Nymanni juurde õppima, kaheteistkümneselt kreiskooli, kus õppis kaks ja pool aastat. Aastatel 1819–1823 õppis ta Tallinna Kubermangugümnaasiumis. Aastatel 1823–1826 õppis ta Tartu Ülikooli usuteaduskonnas. Aastatel 1826–1827 töötas ta Tuula mõisas äsjalahkunud kaardiväeohvitseri Hans Wilhelm von Rehekampffi laste koduõpetajana.

Aastal 1827 kutsuti ta tööle (Tartu Ülikooli dogmaatika ja moraali professori ning koolikomisjoni liikme Ernst Wilhelm Christian von Sartoriuse ettepanekul) avatava Tartu Elementaarkooliõpetajate Seminari inspektoriks, ametisse kinnitati ta mais 1928; selles ametis töötas ta elu lõpuni.

Aastast 1837 valiti ta (tema eelkäijaks oli Johann Samuel Boubrig) Tartu Ülikooli eesti keele lektoriks; ta oli selles ametis esimene eestlane.

Dogma

Dogma on religioonis väide, milles ei kahelda, mida usutakse.

Katoliku kiriku dogmad on kinnitatud mõne kirikukogu otsusega. Tuntumaid ja kontroversaalsemaid katoliiklikke dogmasid on olnud Jeesuse neitsistsünni dogma ning paavsti ilmeksimatuse dogma.

Budismis ja taoismis üleüldised dogmad puuduvad, kuid erinevates koolkondades võib neid esineda.

Laiemas tähenduses on dogma mistahes vaidlustamisele mittekuuluv väide, seisukoht või hoiak.

Dogmaatiline tähendab enamasti kivinenud mõtteviisi, vanameelsust vms. Teaduses püütakse vältida dogmasid olles avatud võimalikule kriitikale, falsifitseeritavusele.

Elmar Salumaa

Elmar Silvester Salumaa (kuni aastani 1935 Elmar Silvester Teppan; 15. detsember 1908 Vara vald, Tartumaa – 7. jaanuar 1996 Kilingi-Nõmme) oli eesti usuteadlane ja vaimulik, EELK Usuteaduse Instituudi ja Tartu Ülikooli audoktor (1994).

Ernst Sartorius

Ernst Wilhelm Christian Sartorius (10. mai 1797 Darmstadt – 13. mai 1859 Königsberg) oli saksa usuteadlane ja kirikujuht, kes valmistas ette vaimsuse kujunemist, mis sai valitsevaks 19. sajandil Tartu Ülikooli usuteaduskonnas ja oli pikka aega iseloomulik nn balti luterlusele.

Sartorius oli gümnaasiumi direktori poeg, õppis Göttingeni Ülikoolis 1815–1818 ja töötas Tartu Ülikoolis süstemaatilise usuteaduse professorina 1824–1835. Alates 1835 tegutses ta kindralsuperintendendina (piiskopina) Königsbergis Preisimaal, olles ühtlasi kuningliku konsistooriumi (kirikuvalitsuse) direktor ja Königsbergi lossikiriku jutlustaja.Sartorius on arvukate teoloogiliste tööde autor. Laialdast tähelepanu äratasid juba varased kirjutised, mis kritiseerisid valgustusaja teoloogiat iseloomustanud ratsionalismi. Tema mõtlemise programmi väljendab 1821. aastal ilmunud teose pealkiri "Religioon väljaspool palja mõistuse piire, vastavalt tõelise protestantluse põhimõtetele, vastandina väära ratsionalismi põhimõtetele". Immanuel Kant oli teoses "Religioon palja mõistuse piires" (1793) esitanud religioonitõlgenduse ja kristluseteooria, mille lähtekohaks olid kriitilises filosoofias selgitatud mõistuseprintsiibid.

Rahvusvahelise tuntuse saavutas Sartorius oma Tartus 1831. aastal peetud avalike loengutega. Neis käsitles ta Kristuse persooni ja tegu, aga andis ühtlasi kokkuvõtliku kristluse-esitluse üldse. 1853. aastal andis Sartorius välja oma loengute 6. töödeldud väljaande. Teos tõlgiti paljudesse keeltesse (nt taani, inglise, hollandi, prantsuse keelde).

Sartoriuse initsiatiivil ja väljaandmisel ilmub esimest korda eesti keeles luterliku kiriku õpetuslikku konsensust väljendav Augsburgi Usutunnistus (1530). Eestikeelne tõlge valmis seoses Augsburgi Usutunnistuse 300 aasta juubeliga. Pidulik juubeliväljaanne (1830) sisaldas lisaks ladina- ja saksakeelsele tekstile ka eesti- ja lätikeelset tõlget.

Sartoriuse teoloogiliseks peateoseks on mitmes jaos ilmunud kristluse koondkäsitlus "Õpetus pühast armastusest ehk evangeelse-kirikliku moraaliteoloogia põhijooned" (1840–1856). Teosest ilmust mitu (töötlustega) väljaannet. Ka tõlgiti see nt inglise ja rootsi keelde. 1861. aastal anti teos välja üheköitelisena.Tartu Ülikooli dogmaatika ja teoloogilise moraali õppetoolil sai Sartoriuse järglaseks Friedrich Adolph Philippi (1809–1882).

Friedrich Adolph Philippi

Friedrich Adolph Philippi (15. oktoober 1809 Berliin – 29. august 1882 Rostock) oli saksa usuteadlane, üks kiriklik-konfessionaalse teoloogia juhtfiguure, Tartu Ülikooli usuteaduskonna mõjukamaid professoreid, nn balti luterluse oluline kujundaja.

Juudi päritolu pankuri poeg õppis Berliinis Joachimthaleri gümnaasiumis, sellele järgnesid klassikalise filoloogia ja teoloogia õpingud Berliinis Friedrich Wilhelmi Ülikoolis ja Leipzigi ülikoolis. 1829. aastal konverteerus kristlusse. 1830 promoveeriti ta Leipzigis filolosoofiadoktoriks, 1837 Berliinis teoloogialitsentsiaadiks. Töötas vanade keelte õpetajana Berliini ja Dresdeni gümnaasiumis, alates 1837 oli ta eradotsent Berliini ülikoolis.

1841–1851 Tartu ülikooli süstemaatilise usuteaduse professor. Peale oma õppetooli kohustuslike ainete (dogmaatika, teoloogiline eetika) käsitles Philippi Tartus veel uue testamendi sissejuhatust, dogmadelugu, sümboolikat ja mitmeid uue testamendi kirju.Tartu-perioodil osales Philippi aktiivselt ka kohalikus kirikuelus. Tema juhtimisel murti 19. sajandi Liivimaal valgustusajale iseloomuliku teoloogilise ratsionalismi ülemvõim. TÜ usuteaduskonnas ja nn balti provintside vaimulikkonnas kujunes valitsevaks nn kiriklik-konfessionaalne suund. Olulise ettevalmistuse oli teinud Philippi eelkäija Ernst Sartorius. Philippi oli tuntud oma aktiivse võitlusega "sektide", eriti hernhuutluse vastu. 1843 promoveeriti ta Erlangeni ülikooli teoloogiadoktoriks.

Aastast 1851 Rostocki ülikooli uue testamendi eksegeesi professor.

Philippi lahkumise järel oli Tartu Ülikoolis süstemaatilise usuteaduse (dogmaatika ja teoloogilise eetika) õppetooli hoidjaks Theodosius Harnack, seejärel aastakümneid Alexander von Oettingen.

Ida filosoofia

Ida filosoofiaks nimetatakse Läänes Aasia, eelkõige India ning Hiina, Jaapani, Korea jt Kaug-Ida maade traditsioonilisi filosoofilisi süsteeme. Vahel hõlmatakse sellesse ka Babüloonia filosoofia, juudi filosoofia, araabia filosoofia ja islami filosoofia, samas käsitleb mõni allikas neid pigem Lääne filosoofia harudena. Liigitus sõltub suuresti sellest, kas Lääne ja Ida filosoofiat eristatakse eelkõige geograafiliselt, kultuuriliselt, ajalooliselt või kontseptuaalselt.

Traditsioonilise seotuse tõttu judaismi rühma religioonidega on mõned Lääne filosoofiad formuleerinud küsimused Jumala loomuse ning tema ja maailma vahekorra kohta, tuginedes monoteistlikule taustale. See on tekitanud Lääne traditsioonis vastanduse ilmaliku ja religioosse filosoofia vahel. Viimased neist on Jumala ja maailma küsimustes arenenud enamasti konkreetse monoteistliku religiooni dogmaatika raames.

Ida reliigioonid ei ole ainujumala kui maailma ainsa looja ning valitseja teemaga samavõrd palju tegelnud. Seetõttu on vastandus religioosse ja ilmaliku vahel Ida filosoofias märgatavalt nõrgem ning sama filosoofiline koolkond sisaldab sageli nii religioosseid kui ka filosoofilisi elemente. Nii võtavad mõned inimesed omaks budismi n-ö metafüüsilise poole, osalemata samal ajal kultuses. Mõned on kummardanud taoistlikke jumalusi religioosselt, süvenemata nende teoloogilisse aluspõhja, ehkki teised tunnistavad taoistlikku religiooni, ignoreerides selle mütoloogilisi aspekte.

Selline lähenemine on teravas vastuolus Lääne filosoofiaga, mis on traditsiooniliselt eeldanud kas täielikult ühtset filosoofilist ja religioosset uskumuste süsteemi (näiteks kristlikud, judaistlikud ja islamistlikud filosoofia voolud) või religiooni mõne vormi ranget eitamist (näiteks Nietzsche, Marx ja Voltaire).

Jeesus

Jeesus (aramea keeles יהשוה Ješua või Ješu; kreekapäraselt Ἰησοῦς Iesus) ehk Jeesus Naatsaretist (sündis tõenäoliselt enne aastat 4 eKr, millalgi ajavahemikul 7. kuni 4. aastal eKr Petlemmas, Juudamaal; suri tõenäoliselt kas 7. aprillil 30 või 3. aprillil 33 m.a.j Jeruusalemmas) oli karismaatiline juudi rändjutlustaja, usuõpetaja, tervendaja, märter ja Jumala Poeg, kelle tegevuse tulemusena tekkis kristlus. Kristlaste jaoks on ta Jeesus Kristus, Kolmainsuse üks isik (Jumal-Poeg). Alates 28. aastast esines ta avalikult Galileas ja Juudamaal. Johannese evangeeliumi kronoloogia alusel kolm aastat hiljem hukkasid Rooma keisririigi sõdurid ta Rooma prefekti Pontius Pilatuse käsul ja Sanhedrini nõudel.

Uus Testament on algkristluse usudokumendina ajaloolise Jeesuse-uurimise tähtsaim allikas. Uue Testamendi järgi kutsus Jeesus õpilased, kuulutas juutidele jumalariiki ning kutsus neid meeleparandusele. Väljaspool kristlust peetakse Jeesust tavaliselt pühameheks, judaistid peavad teda aga valemessiaks.

Jumalasünnitaja

Jumalasünnitaja (kreeka keeles Θεοτόκος Theotókos, ladina keeles Dei Genitrix) ehk jumalaema (ladina keeles Mater Dei) on Jeesuse Kristuse ema Maarja autiitel, mis sisaldab kristlikku usuveendumust, et Jumala pojana austatav Jeesus Naatsaretist oli ühtaegu tõeline Jumal ja tõeline inimene.

Pühima neitsi Maarja, jumalaema suurpüha peetakse katoliku kirikus 1. jaanuaril, kuni 1969. aasta kalendrireformini peeti 11. oktoobril õndsaima neitsi Maarja emaduse püha.

Kadri Eliisabet Põder

Kadri Eliisabet Põder (neiupõlvenimi Torsus, sündinud 3. novembril 1975 Tallinnas) on Eesti teoloog.

13. jaanuaril 2015 valis Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) kirikukogu ta konsistooriumi liikmeks. Uus kirikuvalitsus alustas tööd 2. veebruaril 2015. Assessorina on Kadri Eliisabet Põdra vastutusvaldkonnaks kiriku välissuhted. Koos konsistooriumi kantsleriks valitud Ülle Keelega on nad esimesed kirikuvalitsusse valitud naised EELK ajaloos.

Kadri Eliisabet Põder õppis aastatel 1982–1993 Tallinna 44. Keskkoolis inglise keele eriklassis ning 1993–1995 Tartu Ülikoolis inglise filoloogiat ja 1995–1999 teoloogiat (lõpetas cum laude), jätkates õpinguid samas ülikoolis teadusmagistrantuuris 1999–2001 (lõpetamata). Aastatel 2001–2005 õppis ta täiendavalt Saksamaal Tübingeni Ülikooli evangeelses usuteaduskonnas, õpingute raskuspunktideks olid dogmaatika ja patristika.

Kadri Eliisabet Põder on töötanud alates 2005. aastast EELK välissuhete referendina ja olnud ka EELK konsistooriumi välissuhete komisjoni liige. Alates 2012. aastast on ta ühtlasi Luterliku Maailmaliidu nõukogu nõunik (huvikaitse ja avalikkuse tunnistuse valdkonnas). 2014. aastal tunnustati teda EELK aukirjaga.

Karl Barth

Karl Barth (10. mai 1886 Basel – 10. detsember 1968 Basel) oli mõjukas Šveitsi teoloog.

Kristlus

Kristlus ehk ristiusk on monoteistlik usund, mille keskmeks on Jeesus Kristuse elu ja õpetused. Kristlased usuvad, et Jeesus on Jumala poeg ning Vanas Testamendis ennustatud messias. Kristlased käsitlevad Uue Testamendi raamatuid kui üleskirjutisi Jeesuse kuulutatud rõõmusõnumist.

Ligikaudu 2,1 miljardi järgijaga (2001. aasta andmete põhjal) on kristlus suurim maailmareligioon. Kristlus on valitsevaks religiooniks Euroopas, Ameerikas, Lõuna-Aafrikas, Filipiinidel ja Okeaanias. Kristlus kasvab jõudsalt ka Aasias, eriti Hiinas ja Lõuna-Koreas.

Kristlus oli algselt judaismi usulahk ning käsitleb seega pühakirjana ka juutide Tanahi raamatuid, mida kutsutakse kristluses Vanaks Testamendiks. Sarnaselt judaismi ja islamiga liigitatakse kristlus aabrahamlikuks religiooniks.

Nimetus "kristlane" (kreeka keeles Χριστιανός) tähendab 'Kristusele kuuluvat' või 'Kristuse pooldajat' ning seda kasutati esmakordselt Antiookia (praegune Antakya) jüngrite puhul (Apostlite teod 11:26). Termini "kristlus" (kreeka keeles Χριστιανισμός) vanim säilinud kirjapandud kasutus on kolmandalt Antiookia piiskopilt või patriarhilt Ignatiuselt.

Ristiusu tuntuim sümbol rist võeti kasutusele 4. sajandil riigikirikuks saamisega.

Kristlastele on omane hospitalide ehitamine eesmärgiga aidata vaeseid ja väeteid.

Kristus

Kristus (kreeka keeles Χριστός 'võitu, võitud isik') on judaismis oodatava Messia kreekapärane nimetus, mida kasutasid messia tähistamiseks 1. sajandil kõik kreeka keelt kõnelevad juudid.

Kristluses on Kristus sõna, mis käib Jeesuse kohta, rõhutades tema jumalikku missiooni. Kristlus saigi alguse Jeesuse samastamisest messiaga. Sageli tajutakse sõna "Kristus" Jeesuse nime osana või rööpnimena.

Maarja

Maarja (Mariam: kreeka Μαριάμ, heebrea מרים , aramea ܡܪܝܡ) on Uues Testamendis mainitud Jeesuse ema.

Mk 1:9 järgi elas ta koos oma abikaasa Joosepi ja teiste kaaskondlastega Galilea väikelinnas Naatsaretis. Maarjat austatakse kristluses eriti Jeesuse Kristuse emana ja teda mainitakse ka Koraanis Jeesuse emana.

Peale Uue Testamendi allikate Jeesuse vanemate kohta ajaloolised andmed puuduvad, sest uurijate valdava arvamuse järgi sõltuvad kõik hilisemad allikad Uuest Testamendist. Nende olemasolu ja nimesid Maarja ja Joosep peab enamik ajaloolasi siiski algseteks.

Maarja oli Uue Testamendi järgi Anna ja Joakimi tütar. Maarja elas pärast Jeesuse tapmist apostel Johannese juures.

Maausk

Maausuks nimetatakse eeskätt eesti rahvausundi kristluse-eelsetel kihistustel põhinevat tänapäeva usulist liikumist.Maausuliste jaoks on maausk katkematu usuline traditsioon ning maarahva (eestlaste) pärimuslik omausk, millel on eriline osa eesti kultuuris.Erinevalt taarausust puudub tänapäeva maausul ühtne dogmaatika ja reeglistik. Peamisteks põhimõteteks on looduse ja esivanemate austamine. Maausuliste koondamiseks ja maausuliste huvide esindamiseks moodustati 1995. aastal usuline ühendus Maavalla Koda.

Patristika

Patristika on kristlikku kirjandust uuriv teadusharu ning ajajärk filosoofia ajaloos ja teoloogias. Patristika hõlmab algkristlusele järgnevat kirjandust 2. sajandi keskelt kuni skolastika alguseni Euroopas 7.–8. sajandil.

Pühim Valitsev Sinod

Pühim Valitsev Sinod (vene Святейший Правительствующий Синод) oli aastatel 1721–1917 Venemaa keisririigis tegutsenud Vene õigeusu kiriku kõrgeim kiriklik-riiklik valitsusorgan.

Pühim Valitsev Sinod (esialgne nimetus Vaimulik Kolleegium) asutati 25. jaanuari 1721. aastal keiser Peeter I poolt kinnitatud "Vaimuliku reglemendiga". Sinodi liikmed määras keiser kõrgema vaimulikkonna hulgast, selle vahetut tegevust kontrollis ja juhtis ilmalik ametnik – Sinodi ülemprokurör.

Sinodi struktuuri kuulusid kantselei, kontorid Moskvas ja Tbilisis, majandusvalitsus (tegeles kiriku vara majandamise ja majandustegevuse kontrollimisega) ja vaimulik õppevalitsus (tegeles vaimulike õppeasutuste õppe- ja majandustegevuse juhtimisega).

Sinodi kompetentsi kuulusid järgmised küsimused:

õigeusu kiriku dogmaatika

kiriku organisatsiooni juhtimine (piiskopkondade ja koguduste asutamine)

kirikute ehitamine

tähtsamate vaimulike kohtade täitmine

vaimulike õppeasutuste õppe-metoodiline ja majanduslik juhtimine

vaimuliku võimu kompetentsi kuuluvad kohtuasjad (ebaseaduslikud abielud jne)Vene õigeusu kirik oli jagatud piiskopkondadeks, mille piirid määras kindlaks Pühim Valitsev Sinod.

Piiskopkond oli vaimulik haldusringkond, mille piires teostas kõrgemat vaimulikku võimu piiskop. Piiskopi valis välja Pühim Valitsev Sinod, ametisse kinnitati ta keisri ukaasiga. Piiskopile olid allutatud kõik piiskopkonna kogudused, vaimulikud õppeasutused, kloostrid ja vennaskonnad.

Teoloogia

Teoloogia (kreeka θεος (theos) 'Jumal' ja λογος (logos) 'õpetus, sõna') on sõnasõnaliselt 'õpetus Jumalast'. Laienenud tähenduses on teoloogia ehk usuteadus humanitaarteaduste hulka kuuluv teadusharu, mis uurib usuga seotud küsimusi.

Igal religioonil ehk usundil on oma teoloogia.

Varakristlikud autorid kasutasid kreeklaste sõna "teoloog" inimese kohta, kes kõneleb Jumalast.

Uuspaganlus

Uuspaganlus on levinud üldnimetus neile uususulistele liikumistele, mis püüavad taaselustada või võtavad tegevuse aluseks judeokristlike monoteistlike maailmareligioonide leviku eelseid (eeskätt Euroopa) muinasusundeid.

On palju inimesi, kes peavad nimetust "uuspaganlus" osatavaks ja leiavad, et mõiste "uuspaganlus" asemel oleks kohasem rääkida lihtsalt uususunditest. Samas on palju inimesi, kes oma usutunnistuse järgi nimetavad end meelsasti paganateks või uuspaganateks.

Huvi antiikkultuuri ning kreeka-rooma mütoloogia vastu oli kristlikus Euroopas kõrge juba hiliskeskajal. Üldine huvi muinasusundite vastu elavnes peamiselt 18.–19. sajandil seoses romantismiajastu ja ka natsionalismi ideedega. Moodi läksid viikingid ja druiidid. 19. sajandi lõpul ja sajandivahetusel levis esoteerika- ja okultismiharrastus, mis omakorda juhtis inimesi "muistseid tarkusi" otsima. Innustust andis muinasusundite uurijatele Briti kultuuriantropoloogi Sir James Frazeri mahukas võrdleva mütoloogia alane teos "Kuldne oks" (1900). 1930. aastatel huvitusid germaani mütoloogiast natsid, kes jätsid kogu uuspaganlusele pikaks ajaks varjutava pitseri. 1940. aastatel tõi Gerald Gardner Ameerikas kasutusele termini wicca, mis on tänini nimeks eriti anglosaksi kultuuriruumis levinud maagia- ja looduseusule. 1960.–70. aastatel kogusid Wicca jt analoogilised traditsioonid populaarsust koos New Age'iga ning mässuliste noorteliikumistega, mis vastandasid end etableerunud ideoloogiatele ja religioonile.

Erinevad grupid järgivad vanadest rahvausunditest teada olevat erineva põhjalikkusega; paljud püüavad muinasusundit ühendada New Age'i, keskkonnaliikumise, feminismi vm ideoloogiatega. Nii võib eristada rekonstruktsionistlikke ja sünkretistlikke suundi.

Uuspaganlikes liikumistes üldiselt puudub dogmaatika ning ulatuslik organisatsioon, mitmed järgijad võivad samaaegselt tunnistada ja praktiseerida ka teisi uske. Osalt on neis sisuliselt tegu inimese individuaalse religiooni konstrueerimisega. Enamik uuspaganlikke traditsioone on polüteistlikud või panteistlikud ning jumaluse mõistet käsitletakse neis üsna vabalt. Levinud on usk Maa ja looduse pühadusse, paljudes harudes usutakse looduse hingestatust, hauatagust elu või reinkarnatsiooni, mõnes praktiseeritakse maagiat. Mõistet "uuspaganlus" seovad kriitikud ja vastased mõnikord satanismiga.

On oletatud, et maailmas võib olla kokku umbes miljon uuspaganlike liikumiste järgijat.

Ameerika Ühendriigid jt – wicca

Eesti – taarausk, maausk

Briti saared – druidism

Island – ásatrú

Itaalia – religio Romana

Kreeka – hellenism

Leedu – Romuva

Läti – Dievturība

Rootsi jt – asatro (asatru), odinism

Soome – Ukko usk

Venemaa, Ukraina jt – slavjanstvo, rodnoverije, rodoverije, rodjanstvo, pokon

Teistes keeltes

This page is based on a Wikipedia article written by authors (here).
Text is available under the CC BY-SA 3.0 license; additional terms may apply.
Images, videos and audio are available under their respective licenses.