Despootia

Despootia (vanakreeka keeles δεσποτία (despotía) sõnast δεσπότης (despótes) 'valitseja') on valitsusvorm, mille puhul üksainus autoriteet – kas üksikisik (vaata. autokraatia) või omavahel seotud rühm inimesi (vt oligarhia) – omab riigis absoluutset poliitilist võimu. Klassikaliselt on despootia riik, kus üks mees kasutab ja käsutab kõike ja kõiki ning ülejäänud inimesed on tema orjad. Seda tüüpi despootia oli esimese tsivilisatsioonina Egiptuses, kus valitses Vaarao kui näide klassikalisest despoodist. Paljud kolmanda maailma Islami riigid võivad isegi tänapäeval sarnaneda klassikalise despootiaga.

Tänapäeval eeldatakse, et despootias otsustatakse türannlikult. Despootia oli kasutusel Bütsantsi Impeeriumis. Kuid võib esineda ka lahke või valgustatud despootia, mille näiteks oli 18. sajandi Euroopa, kus absoluutne monarh kasutas oma võimu selleks, et teostada reforme oma riigis.

Despootia kujunes välja ühiskondades, kus oli võimalik ellu jääda ainult tsentraliseeritud kommunikatsioonide kaudu, näiteks kunstniisutuspiirkondades. Põllumajandus eeldas kunstniisutust seal, kus kliima oli eriti kuiv: Lähis-Ida, Iraan, Iraak, Mesopotaamia, Araabia poolsaar, Kesk-Aasia, mõned Hiina läänepoolsed alad. Kuna mitte keegi ei olnud suuteline kunstlikku niisutust üksinda rajama, tuli seda teha tsentraliseeritult. Valitseja, kes maad kontrollis, võttis selle enese omandisse. Maast sai tsentraliseeritud riiklik omand. Despootia üks iseloomulik tunnus on selles, et valitseja, bürokraatia ja riik samastuvad. Valitseja otsustas, kuhu vett anda, kuhu mitte anda, temast sõltusid inimeste elud. Kui ta otsustas keerata kommunikatsioonikraanid kinni, surdi külade ja linnade kaupa lihtsalt janusse. See andis talle tohutu võimu.

Poliitikaartiklid teemal
Valitsemisvorm
Vormid

Vaata ka

Anarhia

Anarhia (kr ἀναρχία 'võimuta olek, valitsemise puudumine') on vabadest isikutest koosnev võimuta ühiskond; ühiskonna selline seisund, mille puhul pole valitsust, pole ühe inimese sunduslikku võimu teise inimese üle, pole riiki, üleüldse kohustuslikku ühiskondlikku organisatsiooni. Täielikult on elimineeritud poliitilised ja õiguslikud institutsioonid, poliitiline ja õiguslik ideoloogia.

Anarhia on olnud reaalselt toimiv ühiskonnakorraldus.

Anarhia (ülekantud tähenduses) on korralagedus, metsik eluviis.

Anarhism on poliitilise filosoofia teooria (õpetus) anarhiast. Ühiskonna seisund, kus puudub ühe inimese sunduslik võim teiste üle.

Anarhism

Anarhism (kreeka keeles αναρχία, valitsuse või juhi puudumine; ajalooliselt: periood Ateena linnriigis, kui arhonte ei suudetud valida) on sotsiaal-filosoofiline õpetus anarhiast. Anarhia on vabadest isikutest koosnev võimuvaba ühiskond, kus sundus puudub üldse ja kus ühiskonnaliikmete vahelised suhted korraldatakse vabatahtlike tehingute abil.

Anarhism on teooria, mis näeb anarhias ühiskondlikku ideaali. Anarhia eitab mitte üksnes riiki, vaid ühes sellega ka igasugust enamuse valitsemist vähemuse üle, s.o. üldse igasugust kollektiivset võimu, igasugust ühiskondlikku normingut ja vähematki kõrgemalt poolt tulevat distsipliini. Anarhia on niiviisi täiesti praeguse kapitalistliku ühiskonna vastane, sest viimases valitseb sundus seaduste, kohtute, türmide, politsei ja sõjaväe näol.

Anarhismi filosoofiline alus on üksikisiku piiramatu vabaduse printsiip (François Rabelais: "Tee seda, mida tahad,"), sellest lähtuvalt individuaalkollektivism ja kosmism (termin pärineb Abba ja V. Gordinilt). Peaeesmärk on anarhia loomine, milleni oletatavasti viib – ning ajaloos varem on mõnikord ka viinud (Vasakkalda Ukrainas 1919-1921; Kataloonias 1936-1939) – otsene tegevus (action directe), mille teostajateks on anarhistid.

Anarhistlikud tendentsid on esinenud mitmes revolutsioonilises liikumises, nagu Wat Tyleri mässus 1381, anabaptistidel Saksamaal 16. sajandil jne.

Esimesi tähtsamaid a-i teoreetikuid oli William Godwin, kellele järgnesid Pierre-Joseph Proudhon, Max Stirner, Mihhail Bakunin, vürst Pjotr Kropotkin, Johann Joseph Most, Elisée Reclus, Benjamin Ricketson Tucker jt.

Teopropagandat pooldavad anarhistid on korraldanud rea atentaate (Prantsuse presidendi Sadi Carnot’ surmamine 24. juunil 1894; Hispaania peaministri Antonio Cánovas del Castillo tapmine 8. augustil 1897, Austria-Ungari keisrinna Elisabethi tapmine 10. septembril 1898, Itaalia kuninga Umberto I tapmine 29. juulil 1900, Ühendriikide presidendi William McKinley tapmine 6. septembril 1901 jne.).

Aristokraatia

Aristokraatia ehk parimate võim on valitsemise kord, kus võim kuulub päritavate eesõigustega üliklikule vähemusele; vastandub monarhiale ja demokraatiale. Esimesena kirjeldas sellist riiki Platon oma teoses "Riik". Vanaaja riikides oli tegemist hõimuaristokraatiaga - ülikutega. Aristokraatia oli tollases poliitilises sõnavaras termin, mis tähistas sugukonna/hõimu eliidist välja kasvanud kõrgema päritoluga isikute võimu. Milline valitseja oli Platoni silmis parim valitseja, seda põhjendas tema õiglase riigi õpetus. Platon paigutab tõelised aristokraatiad kaugesse minevikku, millest me teame enam legendide kui kogemuse kaudu. Igal juhul valitsevad aristokraatia, millest Platon kõneleb, tingimustes need, kelle hinges domineerib mõistuslik hingerahu ja kes seetõttu on kompetentsed riigiasju otsustama. Seega on siin tegu õiglase riigi ideele lähedase valitsemiskorraldusega. Iga järgmine valitsemistüüp on sellest ideaalist üha kaugemal.

Klassikaliseks aristokraatlikuks riigiks oli Sparta.

Aristokraatlikul riigil on alati suured eeldused muutuda oligarhiliseks riigiks.

Autokraatia

Autokraatia (kreeka keeles αὐτοκρατία, mis tuleb sõnadest αυτός 'ise' ja κρατεῖν 'valitsema) ehk isevalitsus on valitsemise vorm, kus kogu võimutäius on ühe inimese käes. Autokraati ehk isevalitsejat nimetatakse mõnel juhul ka näiteks imperaatoriks.

Tänapäeval on see tihtipeale sünonüüm sõnadele despoot ja diktaator, kuigi neid väljendeid kasutatakse erinevates olukordades.

Autokraatiat on ajaloos seostatud ka monarhiaga, kus kogu võim riigis on kuningal. Kuid erinevalt monarhiast, kus võim päritakse, on autokraatias võimalik võimuni jõuda ka läbi valimiste.

Autoritarism

Autoritarism on riigi või organisatsiooni valitsemise vorm, kus võimul olijad otsustavad valitsetavate küsimuste üle ilma, et need, kelle üle valitsetakse saaksid oma arvamust avaldada.

Riigi juhtimisel võib autoritarism olla kas sõjaväeline või ühe partei valitsus. Autoritaarse režiimi puhul on inimestel valdav sarnane meelsus või siis pragmatism. Kodanikud on väliselt valitseva olukorraga rahul või nad on ükskõiksed. Mõningatel juhtudel domineerib sõjavägi. Autoritarismi võib mingil määral esineda ka demokraatlikes riikides.

Võrreldes autoritarismi totalitarismiga, siis totalitarismi puhul kõrvaldatakse eelnevalt kehtinud seadustamisevormid ja valitseb ulatuslik politsei kontrollisüsteem.

Kui võrrelda autoritarismi demokraatiaga, siis demokraatias valitsevad valitud ametikandjate ning nende valitsemine on piiratud põhiseadusega. Valimised on vabad, ausad ja sagedased, valimistega ametikandjaid vahetatakse ning kus ei esine sundust. Iga kodaniku häälel peab olema võrdne kaal. Ükski enamusotsus ei tohi piirata vähemusõigusi, eriti õigust saada tulevikus enamuseks.

Demokraatias erinevalt autokraatiast on inimestele tagatud tegelik eneseväljendusvabadus, mis tähendab nii kahjulike tagajärgede puudumist kui arvamuste esitamiseks kanalite olemasolu. Inimestel on õigus alternatiivse teabe saamiseks tänu teabeallikate paljususele. Inimestel on ühinemisvabadus, mis tähendab kodanike võimalust luua ühendusi seltsingutest erakondadeni.

Demokraatias erinevalt autokraatiast on kaasav kodakondsus, mis annab kõigile püsielanikele võimaluse kasutada kõiki demokraatlikke õigusi ja saada õiguste kasutamiseks koolitust ja julgustust.

Bastille

Bastille oli 14.–18. sajandil kindlusehitiste kompleks (fort) Pariisis.

Fort ehitati 14. sajandil Saja-aastase sõja tarbeks, kaitsmaks linnast piki Antoniuse tänavat (Rue Saint-Antoine) välja viivat Antoniuse väravat. Alates 16. sajandist kasutati fordi pea-ehitist poliitiliste vangide kinnipidamiskohana.

14. juulil 1789 vallutas (ja hiljem lammutas) rahvas Bastille' (kus sel ajal peeti kinni seitset kriminaalkurjategijat ja vaimuhaiget) kui despootia sümboli. Seda sündmust loetakse enamasti Prantsuse revolutsiooni algusena ja 14. juulit tähistatakse Prantsusmaal rahvuspühana.

Tänapäeval asub fordi kohal Bastille' väljak (Place de la Bastille). Fordi pea-ehitise kontuur on tähistatud tänavasillutises eri värvi sillutiskividega.

Ühe torni, Vabaduse torni (Tour de la Libertè) jäänused kaevati 19. sajandi lõpul ühe kortermaja ehitamise käigus välja ja laoti uuesti üles pool kilomeetrit edela poole Seine'i äärde ühte parki. Bastille' metroojaamas on maa all eksponeeritud fordi ühe vallikraavi kontreskarpmüüri.

Despoot

Despoot on rooma tiitel, üldtähendusega isand. Esimene despoot oli Ungari kuningas Béla III. Despootia on kehtinud Epeirosel, Peloponnesosel ja Serbias. Naissoost vaste on despoina. Ta on piiramatu võimuga valitseja. Samuti võib ta olla vägivallavalitseja.

Feodalism

Feodalism ehk feodaalkord ehk feodaalsüsteem ehk läänikord (ka läänindus) on olnud Euroopale omane, feoodidele (läänidele) tuginenud aadlist sõjameeste elukorraldus.

Konstitutsiooniline monarhia

Konstitutsiooniline monarhia ehk põhiseaduslik monarhia on riigikord, kus monarhi võim on piiratud põhiseaduse ja teiste seadustega. Põhiseaduslik monarhia võib olla (aga ei ole alati) demokraatlik.

Montesquieu

Charles-Louis de Secondat, La Brède'i ja Montesquieu parun (18. jaanuar 1689 – 10. veebruar 1755), tuntud lihtsalt kui Montesquieu, oli valgustusajastu prantsuse poliitiline mõtleja.

Ta on tuntud oma võimude lahususe käsitluse poolest, mida peetakse tänapäevases riigiteoorias iseenesestmõistetavaks. Montesquieu on moodsa võimude lahususe printsiibi looja, millest ta kirjutas teoses "Seaduste vaim". Tema idee oli luua "Parlamentaarne monarhia", milles olid eraldatud seadustandlik, täidesaatev ja kohtuvõim. Seadustandlik võim kuulugu parlamendile, täitesaatev võim jäägu kuningale ning kohtuvõim vaid sõltumatutele kohtutele. See takistab ühte võimu omavolitsemast ning kodanike õigused on nõnda paremini kaitstud – seda pidas ta ideaalseks riigikorraks.

Montesquieu on oluliselt mõjutanud Ameerika Ühendriikide konstitutsiooni.

Ta populariseeris mõisted "feodalism", "despootia" ja "Bütsants."

Morea despootkond

Morea ehk Mystrási despootkond (kreeka Δεσποτᾶτον τοῦ Μορέως, Δεσποτᾶτον τοῦ Μυστρᾶ) oli 14. sajandi keskpaigast 15. sajandi keskpaigani püsinud Bütsantsi keisririigi provints, mis hõlmas pea kogu Peloponnesose poolsaare (kutsuti keskajal Moreaks). Provintsi valitsenud despoodid (kreeka δεσπότης (despótēs)) olid reeglina keisri lähisugulased. Despootkonna keskuseks oli kindlustatud Mystrási linn, mis asus muistse Sparta lähedal ja millest kujunes oluline Bütsantsi kultuuri- ja võimukeskus.

Morea despootkond moodustati Ahhaia vürstiriigilt hõivatud valdustest. Ahhaia vürstiriigi olid rajanud lääne ristisõdijad Neljanda ristisõja ajal Bütsantsilt vallutatud territooriumile. 1259. aastal sai Ahhaia vürst Guillaume II de Villehardouin Pelagonia lahingus Bütsantsi keisri Michael VIII Palaiologose vägedelt lüüa ja võeti vangi. Guillaume lunastas end vangistusest, makstes lunarahaks Morea idaosa koos vastvalminud linnustega. Üleantud alad kujunesid Morea despootkonna südamikuks.

14. sajandi keskel reorganiseeris keiser Ioannes VI Kantakuzenos territooriumi ümber, tehes selle apanaažiks oma pojale Manuel Kantakuzenosele. Manueli surma järel 1380. aastal omandas despootkonnas võimu rivaalitsev Palaiologoste suguvõsa ning 1383. aastal sai despoodiks Theodoros I Palaiologos. Theodoros valitses 1407. aastani ning oma valitsusajal kinnistas ta piirkonnas Bütsantsi võimu ning silus suhteid võimsate naabrite, eelkõige hoogsalt laieneva Osmanite riigiga, kelle süseräniteeti ta tunnustas. Lisaks püüdis ta elavdada Morea majandust, kutsudes albaanlasi piirkonda elama asuma.

Theodoros I-le järgnesid despootidena tema venna, keiser Manuel II Palaiologose, pojad Theodoros, Konstantinos, Demetrios ja Thomas. Vendadest esimesena sai 1407. aastal despoodiks Theodoros II, kuid tema alaealisuse tõttu kehtestati despootkonnas regendivõim.

Kauge asukoha tõttu ei ohustanud Osmanite riik tol perioodil eriti Moreat, samuti oli hääbumas Ahhaia vürstiriigi võim, mille arvelt Morea laiendas oma territooriumi pea kogu Peloponnesoseni. Rahuaeg soodustas ka majanduse arengut: Moreas kaevandati metalle, toodeti siidi ja puuvilla, samuti veini, vilja, vaha ja mett. Teatud rahutusi põhjustas täiendav albaanlaste sissevool ja asustus, kuid nende tuleks elavdas veelgi majandust ja nad tõestasid end ka heade sõduritena. 1415. aastal saabus Moreasse Bütsantsi keiser Manuel, kes volitas täisealise Theodorose täieõiguslikuks despoodiks. 1416. aasta sõjakäigul vallutas Theodoros suure osa Ahhaia vürstiriigi jäänustest, mis 1407. aastast oli Veneetsia protektoraat. 1423. aastal tabas Peloponnesost osmanite sõjakäik.Manuel II surma järel sai keisriks tema poeg Ioannes VIII, kes otsustas jagada Morea, andes despootkonna edelaosa enda ja Theodorose venna Konstantinose valitseda. Järgnevatel aastatel sõdisid vennad Kefalloniá pfaltskrahvi Carlo Toccoga, kel oli õnnestunud Peloponnesosel maavaldusi omandada. Tocco sai lüüa ja despootkond kasvatas veelgi oma valdusi. Konstantinos vallutas 1429. aastal ka Pátra ja kolmas vend Thomas omandas abielu teel samuti maavalduse Moreal. Sellega oli kogu Peloponnesos, välja arvatud neli veneetslastele kuulunud linna, taas kreeklaste omanduses.Kaasvalitsejaist vendade rivaalitsemine aga nõrgestas despootkonda. 1443. aastal loobus Theodoros oma osast Moreas, saades Konstantinoselt vastutasuks Silivri. 1446. aastal hävitas Osmanite sultan Murad II Hexamilioni müüri Kórinthose maakitsusel, millega avas türklastele tee poolsaarele..

Tema järeltulija Mehmed II vallutas 1453. aastal Konstantinoopoli. Despoodid Demetrio ja Thomas Palaiologos, kes olid viimase keisri Konstantinos XI vennad, ei saanud pealinna abivägesid saata, kuna Moreasse olid samuti tunginud Türgi väed Turahan Bei juhtimisel. Despootide saamatus valitsemisel viis albaanlaste mässuni, mille mahasurumiseks kutsusid nad kohale Osmanite väed. Mitmed mõjukad Morea kreeklased ja albaanlased sõlmisid sultaniga aga hoopis rahu. Vennad said veel mõned aastad despootkonda valitseda, kuid võimetus maksta sultaniga iga-aastast tribuuti ja vastuhakk Osmanite võimule, viis selleni, et Mehmed tuli 1460. aastal oma vägedega Moreasse. Demetrios langes vangi ning Thomas pääses pakku. Suve lõpuks olid osmanid alistanud sisuliselt kõik kreeklastele kuulunud linnad.

Ohlokraatia

Ohlokraatia (kreeka keeles jõuguvalitsus) on demokraatia väärastunud vorm, kõige halvema ja amoraalsema massi valitsus.

Mõiste võttis kasutusele Vana-Kreeka kirjanik Polybios. Sellega on tegemist juhul, kui rahvamassid hakkavad vägivallatsema ning seaduslikkus ja kord kaovad (Venemaa pärast 1917. aasta veebruarirevolutsiooni).

Oligarhia

Oligarhia (kreeka keelest ὀλιγαρχία oligarkhía 'väheste valitsus') on valitsemisvorm, kus võim on koondunud väikese rühma inimeste kätte.

Plutokraatia

Plutokraatia ehk timokraatia ehk rikaste valitsus on valitsusvorm, kus otsustamine on tsentraliseeritud ja otsustusõigus on vaid riigi rikastel kodanikel.

Riigis valitseb tavaliselt suur majanduslik ebavõrdsus ja väike sotsiaalne mobiilsus. Plutokraatia jooni on paljude riikide valitsussüsteemides.

Sõna "plutokraatia" on tuletatud kreekakeelsest sõnast Plutos, mis tähenab rikkust. Plutos oli Vana-Kreeka rikkusejumal. Tema nimi on keelelises suguluses allmaailmajumala Plutoni nimega.

Termin "plutokraatia" on ajalooliselt kirjeldanud koos kahte asja. Ajaloolastele on plutokraatia jõukate oligarhide valitsusvorm. Näiteks oli seda tüüpi plutokraatia mõnedes Vana-Kreeka linnriikides ja Itaalia kaupmeeste riikides nagu Veneetsia, Firenze ja Genova. Kevin Phillips, kes oli Richard Nixoni poliitiline nõustaja, väitis, et USA-s on plutokraatia, kus "sulavad kokku raha ja valitsus".

Plutokraatia ilmutab end tavaliselt riikides, kus on esimene valitsus pärast anoomiaperioodi.

Ateenas jagati kodanikud juba 7. sajandi eKr lõpus tsensusklassidesse, millega määrati maksukohustused, poliitilised õigused ja sõjaväekohustus, sest sõjaväeteenistus oli relvastuse ja hobusepidamise tõttu kulukas. Solon täiustas seda süsteemi, kehtestades 4 klassi, esmalt maaomandi suuruse järgi, pärast omatava vara alusel. Ta määras nii riigi kui ka sõjaväe ametid, mida mingisse klassi kuuluv isik võis pidada. Alates Peloponnesose sõjast kaotasid need klassid oma tähtsuse, ent 4. sajandi lõpus kehtestati need uuesti.

Tehnokraatia

Tehnokraatia (kreeka τεχνοκρατία tähendab kunst/meisterlikkus + võim/valitsemine) ehk tehniliste ekspertide võim on valitsemise vorm, kus valitsevad ideoloogiliselt neutraalsed poliitika teostajad, kes lähtuvad valitsemises otsuste ratsionaalsusest, mitte poliitiliste gruppide huvidest.

Tehnokraatia näeb otsustamist teaduslikult ratsionalistliku protsessina. 20. sajandi keskel tekkis arvamus, et tehnoloogia areng muudab põhimõtteliselt ka otsustusprotsessi demokraatias. Tehnoloogia eksperdid moodustavad uue valitseva klassi.

Ideed võimu üleminekust tehnokraatide kätte olid populaarsed ameerika sotsiaalteadustes 1960.–1970. aastail. Termini võttis kasutusele ameerika insener W. H. Smith 1919. aastal. Laiemalt jõudis see keelekasutusse pärast juhtimisteoreetiku James Burnhami 1941. aasta kirjutist "Managerial Revolution". Terminit hakati laialt kasutama poliitikute kirjeldamiseks. Praegu on see kasutusel põhiliselt sellise eliidi kirjeldamiseks, kes valitsemisel rõhutab tehnoloogia suurt tähtsust.

Tehnokraatia on selline riigikord, kus juhid on valitud bürokraatliku protsessi abil, mis rajaneb erioskustel ja teadmistel, mitte demokraatlikul või muul viisil. Termin võib olla nii negatiivne kui ka positiivne.

Teokraatia

Teokraatia on valitsusvorm, mille puhul valitsejat peetakse kas jumalaks või Jumala asemikuks maa peal.

Sõna "teokraatia" pärineb kreeka keelest: θεοκρατία (theokratia) tuleb sõnadest θεός (theos "jumal") ja κρατεῖν (kratein "valitsema").

Teokraatia puhul on valitsusel (riigil) on religioosne legitiimsus, sest riik on üles ehitatud ja toimib vastavalt jumalikule tahtele. Religioon annab kuninga või poliitilise eliidi võimule religioosse legitiimsuse.

Tänapäeval on teokraatia kehtiv riigivalitsemise vorm ainult Vatikanis, mida juhib paavst. Varem on teokraatia olnud näiteks Tiibetis 17. sajandist kuni 1959. aastani.

Valgustatud absolutism

Valgustatud absolutism (ka valgustatud monarhia; prantsuse despotisme éclairé, selle järgi ka valgustatud despotism) on ideoloogia, mis kujunes 18. sajandi esimesel poolel.

Valgustatud absolutismi ideoloogid peavad riigile ja rahvale parimaks valitsejaks haritud ja reformimeelset piiramatu võimuga monarhi. Üks teooria peamiseid kujundajaid oli prantsuse filosoof Voltaire.

Valitsemine

Valitsemine, ka valitsus, on võimu teostamine, riigijuhtimise ja elu korraldamine laiemas mõttes.

"Valitsuse" all mõeldakse eesti keeles enamasti täidesaatva võimu institutsiooni. Valitsus on valitsemise üks teostaja, kes peab arvestama ametiühingutega, kodanike ühendustega, rahvusvahelisete organisatsioonidega, hargmaiste korporatsioonidega, avaliku arvamusega ja kõige üldisemas mõttes rahvaga. Riigi osakaal valitsemises on aastatega vähenenud, kuid riigile kuulub jätkuvalt keskne roll selles. Valitsemine võib toimuda ka ilma valitsuseta.

Valitsemisvorm

Valitsemisvorm ehk poliitiline režiim on üldine raamistik, mille abil kontrollitakse riiki või kogukonda. Valitsemisvormiga määratakse riigivalitsemise üldised põhimõtted, riigivõimu ulatus ja viis, kuidas toimub võimuvahetus.

Teistes keeltes

This page is based on a Wikipedia article written by authors (here).
Text is available under the CC BY-SA 3.0 license; additional terms may apply.
Images, videos and audio are available under their respective licenses.