Daniel Kahneman

Daniel Kahneman

Daniel Kahneman

Daniel Kahneman (sündinud 5. märtsil 1934 Tel Avivis) on Iisraelis sündinud Ameerika Ühendriikide psühholoog, kes pälvis 2002. aastal Nobeli majandusauhinna.

Tema peamised uurimisvaldkonnad on majanduspsühholoogia ja eksperimentaalne majandusteadus.[1] Kuid ta on teinud märkimisväärseid uurimusi ka muudes psühholoogia harus, näiteks käitumisökonoomikas.

2011. aastal paigutas ajakiri Foreign Policy ta ülemaailmsete mõtlejate edetabelis 71. kohale.[2] Samal aastal ilmus tema raamat "Thinking, Fast and Slow", mis sai New York Timesi bestselleriks. Selle raamatu eestikeelne tõlge "Kiire ja aeglane mõtlemine" ilmus 2013. aastal kirjastuse Tänapäeva vahendusel.

Kahneman on sündinud Tel Avivis. Lapsepõlve veetis ta Pariisis.

Tunnustus

Isiklikku

Ta on abielus Anne Treismaniga, kes on Princetoni Ülikooli psühholoogiaprofessor.

Viited

  1. Daniel Kahneman - Facts. (Vaadatud 04.07.2013.)
  2. The FP Top 100 Global Thinkers | Foreign Policy (Vaadatud 04.07.2013.)

Välislingid

Ankurdamise efekt

Ankurdamise efektiks nimetatakse tunnetuslikku eelarvamust ehk inimese loomupärast omadust otsuste tegemisel jääda kinni esimese ettejuhtuva info (ankru) külge. Selleks võib olla näiteks toote/teenuse hind või mingi muu suvaline (arvuline) suurus. Samuti võib ankurdamisena käsitleda inimese eelarvamusi ja stereotüüpe kellegi või millegi suhtes.

Ankurdamise efekti kirjeldasid 1974. aastal esimestena põhjalikumalt Amos Tversky ja Daniel Kahneman. Nende järgi on ankurdamise efekt otsuse tegemisel ilmneva esialgse väärtuse ülemäärane mõju otsuse tegijale.Prantsuse keeles käsitles ankurdamist Serge Moscovic juba 1961. aastal loodud laialt levinud arusaamade kujunemist kirjeldavas sotsiaalsete representatsioonide teoorias.

Amos Tversky ja Daniel Kahneman viisid läbi uuringu , kus palusid uuritavatel vastata, mitu protsenti ÜRO riikidest on Aafrika riigid. Kuid enne seda pidid osalejad tõmbama käima loosiratta, kuhu olid joonistatud numbrid nullist sajani (0–100), loosiratas aga peatus alati kindlatel ettemääratud numbritel (nt ühe katsealuste grupi jaoks 10 või 65). Kui ratas peatus, küsiti inimestelt, et kas nende arvates jääb Aafrika riikide protsent üle või alla rattal olnud numbri ja seejärel paluti öelda täpne protsendiline hinnang. Inimeste, kelle loosiratas peatus number 10 peal, mediaanhinnang oli 25%, aga nende, kelle loosiratas peatus 65 peal, mediaanhinnang oli 45%. See on klassikaline näide selle kohta, kuidas inimene "ankurdatakse" kinni esimesena saadud info külge või sellele infole väga lähedale.

Anne Treisman

Anne Marie Treisman (sündinud Taylor; 27. veebruar 1935 – 9. veebruar 2018) oli inglise psühholoog, kes oli spetsialiseerunud kognitiivse psühholoogiale. Ta uuris visuaalset tähelepanu, objekti taju ja mälu. Üks tema tuntumaid teooriaid on tunnuste integratsiooni teooria, mille ta avaldas koos G. Geladega 1980. aastal.

Treisman õpetas Oxfordi Ülikoolis, Briti Columbia Ülikoolis, California Ülikoolis Berkeleys ja Princetoni Ülikoolis. 2013. aastal sai Treisman USA presidendilt Barack Obamalt medali "National Medal of Science" silmapaistva töö eest tähelepanu uurimisel.

Heuristik

Heuristikud (psühholoogias) on lihtsad, efektiivsed reeglid, mis aitavad teha otsuseid. Neid

võib käsitleda kui rusikareegleid, mis tavaliselt keskenduvad ühele vaadeldava objekti

parameetrile, ignoreerides teisi parameetreid. Sestap töötavad heuristikud enamiku igapäevaste

otsuste tegemisel, aga need võivad viia süstemaatilistele vigadele loogikas,

tõenäosuses ja üldiste otsuste tegemises. Sellest probleemilahenduse viisist

tingitud vigu nimetatakse kognitiivseteks kalleteks. Nimetatud vead võivad

mõjutada otsuste tegemist.Heuristikuid võib vaadelda kui lihtsustatud mõtlemise skeeme, mis on varem töötanud ja eesmärgile viinud.

Heuristikud toimivad nii teadvustatud kui ka teadvustamata tasandil; nii sotsiaalsetes kui ka muudes küsimustes.

Heuristikud võivad olla nii kaasasündinud, aja jooksul kogemusest tekkinud kui sotsiaalselt õpitud.Heuristikud on eelistatud infotöötluse vorm süstemaatilisele töötlemisele, kuna hoitakse kokku kognitiivseid ressursse. Heuristiku kasutamine ei garanteeri alati tulemuslikkust, kuid enamasti siiski eesmärgi saavutamist.

Keskmisele taandumise reegel

Keskmisele taandumise reegel ehk regressioon keskmise suunas (inglise regression to the mean) tähendab, et haruldased sündmused on haruldased, seega suure tõenäosusega harukordsed sündmused on ajutised ja järgmine kord enam ei kordu suure tõenäosusega, vähemasti mitte sama ekstreemses ulatuses. Keskmisele taandumise reegel ehk keskmisele taandumine on sajaprotsendiliselt loogikast lähtuv reegel: juhul kui sündmus on haruldane või erakordne, siis järelikult sündmus on tõesti haruldane ehk sündmust esinebki harva, ja seda nii minevikus, olevikus kui ka edaspidi. Ülimalt lihtne loogika, ent praktikas on inimestel oma mõtlemises seda loogikat keeruline arvesse võtta.

Näiteks meditsiinis erakordselt halb tervislik seisund on haruldane, ja kui isik tunneb end eriti halvasti, varsti haigus leeveneb. Väide põhineb asjaolul, et tavaliselt haigused paranevad ajapikku.

Kui akne on täna erakordselt halb, siis definitsiooni kohaselt see leeveneb suure tõenäosusega. Väga suur peavalu leeveneb, kuna tavaliselt (see tuleneb tavalisuse definitsioonist) pea ei valuta.

Ka spordis on nähtus tavaline. Maailmatasemel tulemuste saavutamiseks on vaja erandlikult head vormi ja ka õnne samaaegselt. On väike tõenäosus, et samaaegselt langeb kokku 1) erakordselt hea sportlik vorm ja 2) erakordselt hea õnn. Kui üks sooritus on väga silmapaistev, siis on suur tõenäosus, et järgmine sooritus on veidike lähemal keskpärasusele.

Keskmisele taandumise reegel kehtib igasuguse soorituse juures. Kui test läks erakordselt hästi, on raske taasluua väga häid kokkulangevusi. Sama kehtib ka väga halva testisoorituse kohta – kui sooritus oli väga halb, tõenäoliselt järgmine kord läheb paremini.

Keskmisele taandumise reeglit saab väga hästi ära kasutada ka ükskõik milliseid asju müües. Ravitoimeta ravi võib jätta mulje, et sel on mõju. Näiteks alternatiivravi, see täjendab ravitoimeta ained (näiteks homöopaatilised ravimid) võivad jätta väära mulje tervistavast efektist, kuna halb enesetunne on erandlik sündmus, mis ajapikku normaliseerub. See tähendab, et raviprotseduur ei põhjusta tervenemist, sündmuste vahel on vaid kokkulangevus. Teiseks näiteks on turundusnipp, kuidas kiiruskaameraid müüakse näiteks Inglismaal. Seal turundusinimesed valivad välja tee, millel on eelmine aasta toimunud juhuste kokkulangemise tõttu tavalisest rohkem õnnetusi. Nad paigaldavad kiiruskaamera tasuta proovimiseks. Kui õnnetusi juhtub vähem ehk lähemal tavapärasusele, siis omistatakse põhjuslik seos kiiruskaamerale. Müügitehnika sisaldab väidet, et "kas te tahete tõesti riskida sellega, et meie lapsed surevad?" Müügiinimesed kasutavad avalikku arvamust ja teadmatust survestamiseks: "Kas me tahame ikka teada saada, et kiiruskaamera ei toimi?"

Kuna erandlikud sündmused suure tõenäosusega mööduvad, on vaja mõjude uurimiseks teha kontrollrühmaga katseid. Näiteks ravimiuuringutes on vaja kasutada platseeborühma või ooterühma.

Keskmisele taandumise reegel on puhtalt statistiline nähtus, ja seega põhjuslikku seost ei ole. Definitsioonist tuleneb, et haruldased sündmused on haruldased, s.t neid tuleb harva ette. Reeglit on praktikas väga kerge põhjuslikkusega segi ajada, juhul kui inimestel pole loogiline mõtlemine hästi arenenud. Ka kõrgelt haritud õpetajad võivad praktikas selle mõtlemisvea teha. Daniel Kahneman ja Amos Tversky kirjeldavad oma Nobeli auhinna pälvinud töös loogikavigade teemal, kuidas ka kõrgelt haritud iniemsed ei suuda loogiliselt mõelda ja elementaarset tõenäosust järelduste tegemisel arvesse võtta. Näiteks õpetajad järeldasid ekslikult, et lapse peksmine aitab lastel õppida ja hästi käituda. Nimelt eriliselt kõrge soorituse teinud lapsi kiideti. Lapsel oli järelikult väga hea tervislik seisund, hea meeleolu, tähelepanu, ja palju õnne samaaegselt. Kui aga lapsel läks halvasti, siis lapsi karistati. Lapsel oli järelikult tervis halb, meeleolu kehv, tähelepanu mujal ja halb õnn. Selgus, et neil lastel, kellel läks juhuste kokkulangemise tõttu erakordselt hästi, nende tulemus järgmine kord nii hea polnud. Ja neil lastel, kellel läks väga halvasti, järgmine kord läks praremini. Õpetajad järeldasid, et lapse kiitmine langetab tulemust ja peskmine parandab lapsi. Nad soovitasid kiitmise lõpetada ja soovitasid karistust lapse soorituse parandamiseks. Ehkki on tehtud palju veenvaid uurimusi, mis on demonstreerinud üheselt karistuse kahjulikku mõju või mittetoimimist, mõned inimesed usuvad karistusse, kuna "mul on oma kogemus". Sama väärmõtlemine kehtib alternatiivravimite korral: "mu valu leevenes varsti, järelikult seda põhjustas X (mida ma samal ajal tegin)".

Veel üks näide väärast põhjuslikkusest on mõnede inimeste uskumine, et tippsportlasi intervjueerivad ajakirjanikud on ära neetud või saatanad. Nimelt on olemas tähelepanek, et tšempionid annavad tippajakirjadele intervjuusid ja sportlaste pildid trükitakse ajakirjade kaantel. Maailmameistriks on väga raske mitu korda järjest tulla. Mõned usuvad, et see on seepärast, et ajakirjanikud kirjutavad tšempionitest meedias. Keskmisele taandumise reegel tuletab meelde tõsiasja, et haruldased sündmused ongi haruldased, ja definitsioonist lähtuvalt. Näiteks maailmameistriks saada on erakordselt keeruline ja definitsiooni kohaselt võib korraga olla vaid üks maailmameister või vaid üks esimene koht.

Kognitiivne nihe

Kognitiivne nihe või kognitiivne moonutus või kognitiivne kallutatus (ingl. k. cognitive bias) on teatud seaduspärasid järgiv kõrvalekalle loogilisest otsustusprotsessist, mille tulemusena jõutakse teiste inimeste või situatsioonide suhtes ebaloogilistele järeldustele. Kognitiivse nihke tekkimisel lähtub inimene enda jaoks loodud subjektiivsest sotsiaalsest reaalsusest. Subjektiivne sotsiaalne reaalsus võib hakata kognitiivse nihke tagajärjel dikteerima inimese sotsiaalset käitumist, kognitiivse nihke puudumisel on selleks objektiivne sisend. Kognitiivne nihe seisneb seega just kui moonutatud tajus ning põhjustab ebatäpseid otsuseid ja ebaloogilisi tõlgendusi või mida üldiselt kutsutakse irratsionaalsuseks.Kognitiivse nihke tüüpe on mitu. Mõned kognitiivsed nihked on tõenäoliselt kohastumuslikud. Kognitiivne nihe võib olenevalt konkreetsest kontekstist juhtida hoopis rohkem efektiivsete tegudeni. Lisaks lubab kognitiivne nihe sooritada inimesel otsuseid kiiremini, seda näiteks juhul kui otsuselangetamise kiirus on olulisem kui otsuselangetamise täpsus. Teised kognitiivse nihke tüübid võivad olla niinimetatud limiteeritud infotöötluse "kõrvalsaadused", mis võivad tuleneda sobivate vaimsete mehhanismidest, näiteks piiratud ratsionaalsus.Kognitiivseid nihkeid on uuritud juba kuuskümmend aastat, kasutades selleks kognitiivteaduslikke, sotsiaalpsühholoogilisi ja käitumisökonoomilisi uurimismeetodid. Kognitiivsete nihete uurimine on oluline, kuna sellised süstemaatilised vead võivad viidata psühholoogilistele otsustamisprotsesside alusmehhanismidele. Khaneman ja Tversky väidavad, et kognitiivsete nihete uurimisel on ka piisavalt praktilist väärtust muudes valdkondades, näiteks kliinilises hindamises.

Kokteilipeoefekt

Kokteilipeoefekt on aju võime koondada oma kuulmistähelepanu konkreetsele stiimulile samal ajal teisi stiimuleid välja filtreerides sarnaselt peolisega, kes suudab mürarikkas ruumis ühele vestlusele keskenduda.Kuulajatel on võime eraldada erinevad stiimulid erinevatesse allikatesse ja otsustada, millised on neile kõige tähtsamad. Seega on arvatud, et inimese sensoorne mälu tuvastab kõigist stiimulitest alateadlikult eraldi infotükid ja klassifitseerib need olulisuse järgi. See efekt võimaldab enamikul inimestel keskenduda ühele ainsale häälele, jättes välja kõik teised. Sellega võib kirjeldada ka sarnast fenomeni, mis leiab aset, kui inimene tuvastab helidest, millele ta ei keskendu, olulised stiimulid, näiteks kuuleb oma nime suurest hulgast helidest.

Käitumisökonoomika

Käitumisökonoomika ehk otsustamisteadus (inglise keeles behavioral economics) ühendab majandusteadust ja psühholoogiat. Lisaks on see seotud sotsioloogia, neuroloogia, filosoofia ja mõne muu teadusharuga.

Käitumisökonoomika uurib ka näiteks seda, kuidas turustamisotsuseid tehakse ning missugused mehhanismid juhivad inimhulkade valikuid.

Matemaatiline psühholoogia

Matemaatiline psühholoogia on psühholoogilise teadustöö üks lähenemisviise, mis baseerub motoorsete protsesside, kognitsiooni või tajuelamuste matemaatilisel mudeldamisel ja kvantifitseeritava käitumise kvantifitseeritavate stiimulite karakteristikutega seostuvate üldiste reeglite loomisel. Matemaatilist lähenemist rakendatakse eesmärgiga tuletada hüpoteese, mis on täpsemad ja seetõttu suurema empiirilise valiidsusega.Käitumise kvantifitseerimine, mis praktikas tihti tuleneb ülesande täitmisest enesest, on käsitluse juures keskse tähtsusega ja mõõtmise teoreetiline baas on matemaatilise psühholoogia kontekstis kriitiliselt oluline. Kuigi matemaatiline psühholoogia on seetõttu tihedalt seotud psühhomeetriaga eksisteerivad nende kahe lähenemisviisi vahel olulised erinevused. Kui psühhomeetria on keskendunud individuaalsetele erinevustele rakendades peamiselt staatilisi muutujaid, siis matemaatilise psühholoogia fookus on suunatud taju, kognitiivsete ja motoorsete protsesside mudelitele, mis on tuletatud keskmise indiviidi kontseptsioonist. Veelgi enam, kui psühhomeetria uurib stohhastilise sõltuvuse struktuuri muutujate vahel nii, nagu see on populatsioonis vaadeldav, siis matemaatiline psühholoogia peaaegu eranditult keskendub andmete mudeldamisele, mis on saadud eksperimentaalse paradigma rakendamise tulemusel ja seetõttu on suuremal määral seotud eksperimentaalse psühholoogia, kognitiivse psühholoogia ja psühhonoomiaga. Nagu arvutuslikus neuroteaduses ja ökonomeetrias, nii on ka matemaatilise psühholoogia teoorias tihti kasutusel statistilise optimaalsuse põhimõte, kui juhtiv printsiip, mis eeldab, et inimaju on loodud probleeme lahendama optimeeritud viisil. Samuti on matemaatilise psühholoogia analüüside juures oluliselt tähtsad kognitiivse psühholoogia kesksed ideed, nagu piiratud vs piiramatud töötluse mahud, järjestikune vs paralleelne töötlus jne, ning nende implikatsioonid.

Matemaatilise psühholoogia praktiseerijad on aktiivsed paljudes psühholoogiasuundades nagu näiteks psühhofüüsika, tajupsühholoogia ja kognitiivne psühholoogia.

Psühholoogide loend

Siin on loetletud psühholoogia alal töötanud või töötavaid teadlasi..

Rahvuslike akadeemiate teaduskommunikatsiooni auhind

Rahvuslike akadeemiate teaduskommunikatsiooni auhind (inglise keeles National Academies Communication Award) on iga-aastane teadusauhind, mida alates 2003. aastast annavad ühiselt välja USA Rahvuslik Teaduste Akadeemia, Rahvuslik Inseneriakadeemia ja Rahvuslik Meditsiiniakadeemia teaduskommunikatsiooni valdkonnas.

Auhinda haldab Keck Futures Initiative. Auhinda rahastab W. M. Keck Foundation, auhinnaraha suurus on 20 000 $. Auhinda antakse välja neljas kategoorias:

raamat

film/raadio/TV

ajakiri/ajaleht

internet (alates 2009. aastast)

Rootsi Panga auhind majandusteaduses Alfred Nobeli mälestuseks

Rootsi Panga auhind majandusteaduses Alfred Nobeli mälestuseks (rootsi keeles: Sveriges Riksbanks pris i ekonomisk vetenskap till Alfred Nobels minne), sageli nimetatakse seda ka Nobeli majandusauhinnaks, erineb Nobeli auhindadest selle poolest, et see auhind ei ole loodud Alfred Nobeli tahte avaldusena. Auhind on loodud Rootsi Riigipanga (Sveriges Riksbank) kolmesajandaks aastapäevaks 1969.

Teistes keeltes

This page is based on a Wikipedia article written by authors (here).
Text is available under the CC BY-SA 3.0 license; additional terms may apply.
Images, videos and audio are available under their respective licenses.