Cheshire Calhoun

Cheshire Calhoun on USA naisfilosoof. Ta tegeleb normatiivse eetika, moraalipsühholoogia, emotsioonifilosoofia, feministliku filosoofia ning gei- ja lesbifilosoofiaga ja on kirjutanud muu hulgas andestusest ja häbist.

Ta on Arizona Osariigi Ülikooli filosoofiaprofessor.

Looming

Oma südame muutmine

Artiklis "Changing One's Heart" püüab Calhoun näidata, kuidas saab andeks anda kurja valimist. Illustratsiooniks kasutab ta Margaret Atwoodi romaani "Life before Man".

"Miks ma peaksin talle andestama?" on täiesti normaalne küsimus, aga mis laadi vastust oodatakse? Nähtavasti küllalt head põhjendit, et andestust moraalselt õigustada. See põhjend peab ka tegema andestuse psühholoogiliselt võimalikuks, kirjeldades pahategijat nii, et temast saab muudetud südame kohane objekt. Kui näidataks, et ta väärib andestust, oleks see tehtud. Samuti kui taibataks, et vimma jätkumine teeb liiga palju kahju. Raskus on selles, et andestus, mida pakutakse sellepärast, et seda vääritakse, või selleks et vältida vimma kulusid, valmistab pettumuse. Sellist andestust vast ei soovita saada ega anda suuta. Inimene, kellel õnnestub meile andestada, viidates headele põhjenditele, jutustab tavaliselt loo, mis distantseerib meie pahategu meie "tõelise" mina eluloost. Mõnes loos meid vabandatakse või me kahetsesime. Mõnikord unustab lugu meie pahateo üldse ära, keskendudes selleasemel meie paremale poolele. Aga me loodame teistsugust lugu, mis mõistab kogu meie mina koos vastikute, kahetsematute, teadvate valikutega teistele liiga teha. Me ei taha, et meid taandataks puhtale, heale tuumale. Rõhutamine, et inimene peab andestust väärima või vähemalt et haavamisest möödavaatamiseks on mingi õigustus, tundub odav. See põikleb kõrvale raskest üleandest anda andeks, jäädes täiesti teadlikuks haavamise vältimatust seosest tegijaga. Ent teisest küljest, kahetsejatele vabandamatud haavamised andeks anda tundub vastuoluline või isegi võimatu. Andestamine väärimise või tagajärgede õigustusel ei näe andestamise moodi välja, sest headele põhjenditele viitamine teeb andestuse mittevalikuliseks. Mõne meelest on see valuliselt ilmne. Kui filosoofid püüavad ette kujutada tõhusamalt heldet andestust, siis kummalisel kombel see peaaegu alati ebaõnnestub. Asi on selles, et me ei saa aru, kuidas inimesed saavad valida kurja, ning seetõttu me peame need valikud olematuks seletama või nendest mõtlemisest keelduma. Nii saame oma südant muuta, kuid mitte andestada kurja enese valimist. Calhoun tahab näidata, kuidas jutustada lugusid, mis teevad kurja valimise mõistetavaks ning võimaldavad andestavalt südant muuta inimeste suhtes, kes sellise valiku teevad. Jutt ei ole mitte ainult südame muutmise õigest moraalsest õigustusest, vaid eelkõige pahategijate kirjeldustest, mis teevad tõelise andestuse psühholoogiliselt võimalikuks.

Emotsioonide keeles tähendab "ma annan sulle andeks": "ma ei ole enam sinu peale vihane", ma ei hakka sind enam näägutamisega jms karistama. See ütleb ka, et minu süda on muutunud, nii et ma olen loobunud vimmast, vihast jms. Aga see ei tähenda, nagu ma ütleksin, et minu esialgne veendumus, et sa haavasid mind, ei toeta enam vimma. See ei ütle, kuidas mul õnnestus südant muuta. Muutus võib toimuda taipamise tõttu, et vimm oli viga. Tegelikult liiga ei tehtud. Või kahju osutub vabandatavaks. Muutus võib toimuda ka sellepärast, et tundub, et ei tasu haavamise peale mõeldes vimma toita: see on tervisele kahjulik või rikub väärtusliku suhte. Muutus võib tulla ka sellest, et avastatakse, et valik kahjustada on küll süüline, kuid siiski mõistetav. Mõned eri viisidel saavutatud südame muutused tunduvad tõeliste andestuse juhtumitena, mida Calhoun nimetab soovandestuseks. Sel juhul õnnestub südant muuta, jäädes teadlikuks teise süüst ja enda õigusest vimmale. Teised südamemuutused, mida küll tavaliselt nimetatakse andestuseks, näevad lähemal vaatlusel välja vabandustena, läbi sõrmede vaatamistena või kohuse täitmistena. Neil juhtudel õnnestub südant muuta ainult kaotades silmist teise süü ja enda jätkuva õiguse vimmale. Et need on siiski reaalsed südamemuutused ja tavakeel nimetab neid andestuseks, siis Calhoun nimetab neid siiski andestuseks, kuigi minimalistlikuks. Tundub, et otsus, et peaks andestama, annab ainult minimalistliku andestuse. Oma südame muutmisele moraalse õigustuse otsimine paistab ühitamatuna katsega tõeliselt andestada.

Küsimus, kas ma peaksin andestama, tekib siis, kui andestuse juures hakatakse vahet tegema. Seda võib küsida muu hulgas nii: kas on midagi, mille pärast ma peaksin andestama, kuigi mul on ilmselt õigus vimmale? Mõnikord on vastus "jah". Vimmaka karistusesoovi täitmine ei pruugi olla väärt riskimist muus suhtes hea või vajaliku suhte kaotamisega. Sel juhul võidakse püüda vimmast mööda minna, asendades mõtted haavamisest mõttega inimese parematest joontest (Joanna North, "Wrongdoing and Forgiving"). Haavamine ise jääb andestuse juures puutumata. Seetõttu jääb reaalne oht, et lõpuks ei õnnestu sellele mitte mõelda. Selline andestus tundub minimalistlik, osalt sellepärast, et see on potentsiaalselt ajutine, veel rohkem aga sellepärast, et haavamist mitte niivõrd ei andestata kui ignoreeritakse. Filosoofid kalduvad keskenduma küsimusele, kas ta väärib andestust. Mure väärimise pärast on seotud mõttega, et emotsioonid peaksid olema õigustatud. Viha peaks olema põhjendatud. Kui mitte, siis ollakse andestuseks valmis. Samamoodi peaks viha puudumine olema põhjendatud. Muidu peaks andestusest keelduma. (Või ehk peaks püüdma muutuda mitteandestavaks. "Sul peaks vimm olema. Kus on su eneseaustus?") Kui küsitakse, kas ta väärib andestust, siis küsitakse, kas on fakte, mis teevad jätkuvad karmid tunded tema vastu õigustamatuks ja kohatuks. Kas mingid faktid näitavad, et ta ei peaks (või ei peaks enam või ei peaks nii palju) oma pahateost aru andma? Sellised faktid näitavad tavaliselt, et uskumused, millel viha põhines, olid väärad: pahategu oli tegelikult vabandatav või õigustatav. Või pärast pahategu leidis aset muutus, näiteks kahetsus, heastamine või karistuse vastuvõtmine, mis teeb edasise arupärimise ebamõistlikuks. Teenitud ja teenimatu andestuse eristus on lõppkokkuvõttes eristus emotsionaalse hoiaku õigustatud ja õigustamatu muutuse vahel. Sidumus muuta südant ainult õigustatult on ilmselt minimalistliku andestuse sidumus. Kui ma loobun karmist reaktsioonist, olles avastanud, et sinu tegu oli vabandatav või õigustatud, siis ma teen seda, mida ma peangi tegema. Siis ei olnudki millegi peale pahane olla, polnudki midagi andestada. Kui ma loobun karmist reaktsioonist, kui oled kahetsenud, hüvitanud või küllalt kannatanud, siis seda ma peaksingi tegema. Kui juba väärimise küsimus on tõstatatud, siis pole muud valikut kui andestada, pole suuremeelset andestamist. Kui mõistus nõuab südame muutmist, siis andestus pole enam valikuline. Valikulisuse võib püüda tagasi tuua, osutades sellele, et paljudel juhtudel ei saa väärimise küsimusele otsustavalt vastata, ja siis tuleb valida. Otsustavad vastused võivad puududa esiteks sellepärast, et andestaja ei suuda teada saada, kas ülekohus oli nii tõsine, et väärib vimma, kas vabandus või õigustus on aktsepteeritav, kas kahetsus oli ehtne, kas tegu on hüvitatud ja kas on küllalt kannatatud. Ent viitamine määramatusele ei tee andestust tõeliselt valikuliseks, sest need eeldavad, et piisava teadmise korral oleks andestamine või mitteandestamine olnud ratsionaalselt nõutav. Teiseks on vabandatavuse, õigustatavuse, kahetsuse piisavuse ja hüvitamise täiuslikkuse kriteeriumid ebamäärased, nii et on tarvis otsustusvõimet. Aga see teeb andestuse valikuliseks ainult nõrgas mõttes. Kui on andestusväärsus on juba otsustatud, siis on andestus nõutav. Sel juhul ei ole need, kes rohkem andestavad, suuremeelsemad, vaid neil on leebemad kriteeriumid. Pinge sellest, et soovitakse andestada ainult väärilistele, kuid saadakse aru, et selline andestamise kitsendamine on minimalistlik, annab andestuse paradoksi (Aurel Kolnai, "Forgiveness") ühe variandi: kui andestama peaks ainult väärilistele, siis andestamatu on kas õigustamatu või mõttetu (väärilistele pole midagi andestada).

Minimalistlik arusaam andestusest ei seleta täisverelist andestust täielikult. Esiteks, see kirjeldab andestuse objekti valesti. Andestades millegi nimel ei taheta mõelda pahategijast kui pahategijast. Andestuse väärijale andestades kirjeldatakse teda nii, nagu talle poleks midagi andestada. Kummalgi juhul ei anta andeks ülekohut. Teiseks, andestus ei ole enam valikuline, vaid moraalselt nõutav. Oleks irratsionaalne mitte andestada, kui andestus säilitaks midagi tähtsamat kui rahuldus karistusest. Oleks irratsionaalne mitte andestada andestuse väärijale. Me soovime andestada ja andeks saada süülist, kahetsemata, karistamata ja heastamata pahategu, mille olemasolu ei salata, keeldudes sellest mõtlemast. Me soovime andestust süü eest, mis jääb järele pärast kõiki andestusi, õigustusi, heastamisi, kahetsusi ja nende vastuvõtmist, süü eest, mis õigustab vimma säilimist. Kui ma soovides andeks palun, siis ma soovin, et mulle andestataks selle eest, mis õigustab karme tundeid minu vastu. Tuleb täpselt aru saada, mida tähendab mulle andestamine millegi eest. See ei tähenda lihtsalt, et ma tahan, et teo väärust tunnistataks, aga ei tuntaks selle pärast minu vastu vimma. Viimast saab teha lihtsalt mind vabandades. Mind vabandades peetakse tegu endiselt vääraks, aga siis saab hinnangut teole lahutada hinnangust minule. Siis mina kui võimaliku emotsionaalse hoiaku objekt ei käi kirjelduse "pahateo vastutav subjekt" alla. Sellepärast ma ei ole kohane vimma objekt. Tõsi küll, kõik vabandused ei võta süüd täielikult ära, tavaliselt need ainult leevendavad seda. Kui südame muutuse põhjendid on inimese jooned, mis teda täielikult või osaliselt süüst vabastavad, siis ei andestata täieliku süü puudumist ega süüd ennast. Andestamine vabanduste aktsepteerimise põhjal on ainult emotsionaalse hoiaku alandamine õigustatud vimmatasemelt. Kui minu suhtes südant muudetakse, mind minu teost lahutades, näiteks kahju väiksena või olematuna nähes või omistades minu teo varasemale, teistsugusele minule, siis mulle ei andestata nii, nagu ma ihaldan. Minimalistlikku andestust eristab soovandestusest lugu, mis minu kohta jutustatakse. Minimalistlik andestus jutustab loo, mis teeb mind kohatuks vimma (või suure vimma) objektiks. Soovandestuse loos jäetakse mulle süü, mis õigustab vimma jätkumist endisel määral. Soovandestuse puhul on otsustava tähtsusega moraalne valik. See on valik, kuidas reageerida sellele, kelle kohta on otsustatud, et ta andestust ei vääri, mitte "valik", keda pidada andestust väärivaks. Et andestus on valikuline reaktsioon süüteole, on see mõisteliselt seotud ülemääraste tegudega. Me ei nõua seda, vaid palume ja loodame, ja me ei võlgne seda, vaid annetame. Andestus on kingitus, mitte võla tasumine ega võla väljanõudmata jätmine, kui väljanõudmine läheb liiga kulukalt.

Andestus unustamise, vabandamise või õigustamise teel ilmselt ei ole soovandestus, kuid paljud on pidanud soovandestuseks kahetsejale andestamist. Kahetseja ei pea oma tegusid õigustatuks ega vabandatavaks. Ta möönab, et meil on õigus vimmale, kuid loodab, et me teeme valiku võtta oma tunnete aluseks selle, kes ta nüüd lubab olla, mitte selle, kes ta oli. Paistab, et andestuse puhul siis nähakse süüd, kuid valitakse loobumine vimmast. See paistab soovandestusena, kuid Calhouni meelest see seda ei ole. Kahetsuse tähtsus tuleb sellest, et siiras kahetsus teeb andestuse riskivabaks ja mõistuspäraseks. Tegija ei korda enam oma tegu. Et seos teo ja tegija tõelise mina vahel on katkenud, ei ole muutunud tegija enam vimma kohane objekt. Vimmale jääb õigustus ainult juhul, kui kahetsust ei taheta pidada siiraks või küllaldaseks. Kui kahetsusel lubatakse rääkida andestuse kasuks, siis tegijat ei nähta enam tauniva kirjelduse all ning andestus pole enam valikuline. Kirjanduses ei tunnistata andestuse minimalistlikkust niisugusel juhtumil. Kahetsejale andestamist nähakse ühtaegu võlgnevatavana, mõistuspäraselt nõutavana ja minimaalsena ning valikulisena ja suuremeelsena. Selline topeltnägemine on ahvatlev, sest täitub õigustuse soov, nii et liigses andestamises ei saa süüdistada, ja täitub ka õigustuse piiride ületamise soov. Sellist topeltnägemist täheldab Calhoun Norvin Richardsil ("Forgiveness"), Aurel Kornail ja Jeffrie Murphyl. Richards ütleb, et kahetsus ei kohusta andestama, vaid nagu kangelaslikkuse puhul, on see imetlusväärne, kuid selle tegematajätmine ei ole väär. Ent tema järgi on kahetsejale andestamata jätmine aktsepteeritav, kui ei olda veendunud, et süüdlane on tõesti paranenud. See aga näitab ainult, et pretensioon kahetsusele ja paranemisele ei kohusta andestama; küllap siis tõeline kahetsus kohustab andestama. Richards väidab ka, et mõnikord on kahetsejale andestamine psühholoogiliselt võimatu. Siis on andestusest keeldumine lubatud. See aga näitab ainult, et kui on andeksandmine on ratsionaalselt nõutav, aga ei andestata, siis on mitteandestamine vabandatav. Kolnai järgi on kahetsejale andestamine eriline hea tahte akt; kuna aga kahetseja paistab andestust väärivat, on andestamine sel juhul kohusesarnane ja kvaasikohustus. Aga kuidas see akt saab olla eriline, kui mul on midagi kohustuse sarnast? Murphy toob välja sarnasuse kahetsuse aktsepteerimise ja pahateo vabandamise vahel, nii et Murphy kavatsuse vastaselt saab selgeks, et kahetsuse pärast andestamine saab olla ainult minimalistlik. Murphy meelest on andestamise ainuke aktsepteeritav põhjend see, mis võimaldab vahet teha amoraalse teo ja amoraalse tegija vahel. Seda võimaldavad eriti heade kavatsuste tõestus, kahetsuse tõestus ja varasema hea iseloomu ("vanade heade aegade") tõestus. Aga vabandused just nii töötavadki. Murphy järgi tähendab vabandamine ütlemist, et tehtu on küll moraalselt väär, kuid tegija juurde kuuluvate teatud tegurite (näiteks hullumeelsus) tõttu on ebaõiglane pidada tegijat väära teo eest vastutajaks ja teda selle eest laita. Kuigi head kavatsused, kahetsus ja varasem hea iseloom ei vabanda täielikult nagu hullumeelsus, vabandavad nad osaliselt. Nad on põhjendid arvamiseks, et oleks ebaõiglane pidada pahategijat täiesti vastutavaks ja laiduväärseks, nii et vimm oleks kohatu ja ebamõistlik. (See, et "ma kahetsen" on vabanduse liik, mitte omaette kategooria, on ilmsem, kui võtta arvesse, et kahetsemine on möönmine, et ollakse vea teinud, (John Austin, "A Plea for Excuses"). Kõik vabandused löövad teo ja tegija vahele suurema või väiksema kiilu. Rõhutades, et andestada saab ainult siis, kui teo saab tegijast lahutada, nõuab Murphy sisuliselt, et andestataks ainult vabandatud väär tegu. Andestuse valikulisus taandatakse kaalutlemisele, kas kahetsus on ehtne ja kas kahetsus on küllaldane.

Miks püütakse leida andestust väärivaid inimesi? Miks ei taheta rääkida andestusest juhtudel, kui on selge, et vabandada ei saa ja kahetsust ei ole? Vähemalt osalt on asi selles, et kardetakse väärade tegudega leppida. Aga see oht on ülehinnatud. Minimalistlikust andestusest kaugemale minna ei ole raske mitte sellepärast, et sellel pole moraalset õigustust, vaid sellepärast, et lood, mis lubavad vimmast loobuda, tunduvad kõik olevat väärimise lood. Mure, et andestus võib väära teoga leppida, tuleb sellest, et vimma asendumine positiivsema emotsiooniga ei ole lihtsalt tunnete muutus. Emotsioon ei ole lihtsalt tunne, vaid sisaldab ka mõtteid ja käitumist, nii et emotsioonikohatud mõtted ja teod on tõendid emotsioonipretensiooni vastu. Südame muutmine kohustab seetõttu muutma mõtteid pahategija kohta ja tema kohtlemist. Tundub, et andestus kohustab andma tegijale positiivsema moraalse hinnangu ning ka vastavalt tegutsema. See tundub välistavat karistuse, moraalse etteheite, mitteleppimise, heastamisnõude jne. See ei ole muidugi probleem vabandamise, õigustamise ja kahetsuse korra. Probleemiks on need, kelle süü jääb kehtima. Tundub, nagu vimmaga mittevastamine saadaks leppiva sõnumi, et tegu ei olnud väär, väära tegu ei karistata või ma ei ole teisega moraalselt võrdne, nii et see tegu ei tule arvesse moraalse väärkohtlemisena (Paul Lauritzen, Jeffrie Murphy, Jean Hampton). Nõnda ei hoita ära retsidiive ja isegi julgustatakse neid. Tegija iseloomu parandamiseks midagi ette ei võeta, nii et ohver ja teised on endiselt väärkohtlemise ohus. Leppivad sõnumid levivad ka laiemalt, julgustades väära käitumist. Leppimise kartus on siin suuresti kartus, et õõnestatakse moraali, jättes reeglid edastamata ja jõustamata ning iseloomud parandamata. On püütud väita, et andestus on karmi või karistava reaktsiooniga ühitatav; nii saab mitteväärivatele andestada, edastades seejuures õigeid moraalisõnumeid (Jeffrie Murphy ja Jean Hampton, Kathleen Dean Moore, R. S. Downie). Murphy järgi on see nii näiteks siis, kui karm kohtlemine lähtub seadusest. Kui aga jutt on armastuse, usalduse või sõpruse reetmisest, siis ei saa öelda, et karistab keegi teine; tekib leppimise oht. Ent leppimise ohu järeldus põhineb kahel eeldusel: 1) kui mittekahetseja teo vastu ei protestita, saadab see alati leppiva sõnumi; 2) sellise sõnumi saatmisel on alati oluline moraalselt vastuvõetamatu tagajärg. Tundub, et Aurel Kolnai eeldab, et mittekahetsevad pahategijad võtavad protesti puudumist alati leppimisena ja kordavad oma tegu. Ent see ei pea paika. Seal, kus igaüks teab, mis on väärad teod ja kes on moraalselt võrdsed, ja kus väära teo vastu sageli protestitakse ja seda sageli karistatakse, kuid mitte alati, ei peeta protesti puudumist tavaliselt leppimiseks. Vimm, protest ja karistus ei aita moraalsele paranemisele kõige paremini kaasa. (Näiteks Jean Hampton märgib, et andestus võib moraalsele paranemisele kaasa aidata.) Ja moraalisubjektid on võimelised ka ise ennast parandama. Nii et leppimise vastuväide soovandestuse vastu üldjuhul ei tööta. Ent leppimisega on ka üks tõsisem mure. Leppimine iseenda sees mõjutab mõtteid haavamise kohta: hakatakse mõtlema võimalikele vabandustele ja õigustustele või tegema nägu, et seda polegi olnud. Andestades mitteväärivale haavamisi minimeerides, ratsionaliseerides või ignoreerides, muudetakse südant tänu sellele, et jutustatakse lugu, mis näitab pahategijat heatahtlikke hoiakuid väärivamana, kui ta on. Sel juhul piirdutakse minimalistliku andestusega, mida arvatakse võlgnevat, ja riskitakse pimedusega oma moraalsete üiguste suhtes. Kas on võimalik andestada mitteväärivale, leppimata teoga iseenda sees? Kas on võimalik ületada vimma mitte eitades õigust vimmale, vaid püüdes näha ründajat kaastunde, heatahtlikkuse ja armastusega, mööndes, et ta on end tahtlikult ilma jätnud õigusest nendele (Joanna North)? Selleks me peame olema võimelised soovandestuseks. Raskus on selles, et ei paista olevat soovandestusele vastavat lugu.

Selline lugu peaks algama sellest, et pahateod seostatakse tegija tõelise minaga. Peategelane on alati ebapuhas, vääritu. Lugu peab laskma seda möönda ja minna edasi ilma vimmata. Seevastu väärimise lugu lahutab pahateo tegija tõelisest minast, mida ta näitab väärilisena. Tundub, et soovandestuse lood ei tööta. Peter Strawsoni ("Freedom and Resentment") järgi tähendab kellegi pidamine isikuks tema pidamine kellekski, kellega saab olla isikutevahelises suhtes. Isikutevaheliste suhete puhul loeb meile, kas teised, eriti mõned teised, peegeldavad meile head tahet, kiindumust või austust või siis põlgust, ükskõiksust või pahatahtlikkust. Me ootame esimest ja teise puudumist. Vimm on üks võimalik "reaktiivne hoiak", mis meie ootusi petab; seda on ka solvumine ja moraalne nördimus. Aga kuigi teised meile kahjustamisega pettumuse valmistavad, eeldab vimm, et neil on võime heaks tahteks meie vastu ja hoolida sellest, et nad meid ebamoraalselt kohtlevad. Kui mul tekiks uskumus, et kahjustaja pole võimeline minu heaolust hoolima, siis mul vimma tekkida ei saa ja ma ei pea kahjustajat isikuks. Ka andestav vimmast loobumine on reaktiivne hoiak. See on suunatud pettumust valmistavatele isikutele. Seega iga lugu, mis võimaldab vimmast andestusega üle saada, peab näitama pahategijat indiviidina, kes on võimeline meie heaolust hoolima. Strawson räägib kahesuguseid lugusid. Esimestes kasutatakse väljendeid "ta ei mõelnud seda niimoodi", "ta ei taibanud", "ta ei teadnud", ja kõik need ajendavad väljendit "ta ei saanud midagi parata", kui seda toetavad väljendid "teda sunniti", "ta pidi seda tegema", "tal polnud muud võimalust". Strawson ütleb, et ükski neist ei kutsu meie tavalisi reaktiivseid hoiakuid peatam, vaid me saame aru, kuidas mõnikord asjad lähevad valesti ja olukorrad on keerulised, nii et hea tahtega isikud võivad meile tahtmatult pettumuse valmistada. Teised lood on esimeste variatsioon. Need sisaldavad väljendeid "ta ei olnud tema ise", "ta on viimasel ajal suure pinge all olnud", "ta oli hüpnotiseeritud". Vahe on selles, et siin meid kutsutakse oma tavalisi hoiakuid peatama, kuni hea tahte võimet kahjustavad tegurid püsivad. Et aga need lood kutsuvad meid pidama tegelikuks minaks "mina, kes ta oleks, kui..." ning sellelt minalt me ootame head tahet, jääb tegija isikutevaheliste suhete ja reaktiivsete hoiakute potentsiaalseks objektiks. Sellesse kategooriasse kuuluvad kahetsuse lood, sest kahetseja ütleb, et ta on isik, kes ta oleks olnud, kui... Me saame aru, kuidas asjad lähevad valesti ja olukorrad on keerulised, nii et hea tahte subjekt võib mitte olla tema ise. On teisi ilmseid lugusid, mis võimaldavad vimma ületamist, säilitades tegija isikulisuse ja reaktiivsete hoiakute kohasuse. Üks lugu ütleb, et asjad ei läinudki valesti: haavamine oligi õigustatud. Teine on lugu unustamisest. Kõik lood on variatsioonid ühele teemale: väära tegu või pahelist iseloomujoont tegija tõelisest minast lahutades teevad nad tõelise mina andestust väärivaks. Subjekt on endiselt selline indiviid, kellel on meie vastu hea tahe (või oleks, kui...), kuigi tema tegu või iseloomujoon valmistab pettumuse. Sellised lood säilitavad usku teiste võimesse heaks tahteks ja nendega isikutevahelise suhte säilitamise võimalikkusse. Nad võimaldavad mõista, kuidas keegi, kellel on võime meie heaolust loobuda, võib ikkagi kahju teha. Kui seletavad lood, mis distantseerivad väära tegu tegija tõelisest minast, ei tööta, tuleb meie haavatust teisiti mõtestada. Miks Strawson ei võta arvesse soovandestuse lugu, mis töötaks? Miks mitte rääkida lugu teadlikust, mittekahetsevast, vabandamata ja õigustamata valikust haavata, mis kujutab tegijat isikutevaheliste suhete ja reaktiivsete hoiakute, sealhulgas andestuse objekti kandidaadina. Asi on selles, et kui miski näitab, et tegija tahtiski kahju teha, nii et tegu ei saa tegijast lahutada, kaldub ka näitama, et ta pole Strawsoni mõttes isik (Daniel Dennett, "Conditions of Personhood"). Selleks et mõtestada teadlikku õigustamatut valikut kahjustada, oleme sunnitud rääkima lugusid, mis eitavad, et tegija on täiel määral isik. Et selline lugu ei jäta mõnele indiviidile võimalust osaleda isikutevahelistes suhetes, jäetakse see ainult juhuks, kui teisiti asja mõtestada ei õnnestu. Strawson kirjeldab üht selle varianti – psühholoogilise defekti omistamist. Mõned indiviidid kahjustavad meelega, sest nende mõtte- ja tundeviis on kohutavalt eksi läinud või on dramaatiliselt arenemata. Nõnda on neil kujunenud veider maailmapilt või võimetus läbi elada selliseid reaktiivseid hoiakuid nagu kahetsus või teadlike tegutsemiseesmärkide puudumine. Selliste inimeste mõtte-, tunde- ja sooviviisi saab seletada ainult deterministlik kirjeldus. Ja ka siis jäävad nad osalt läbipaistmatuks: me ei saa nende eluga kaasa elada. Strawson nimetab hoiakut niisuguste inimeste suhtes objektiivseks hoiakuks. Ei vimm ega andestus ei ole nende suhtes kohane. Teine viis seletada meelega tehtud kahju täieliku isikulisuse eitamisega (seda Strawson ei maini) on pahatahtlikkuse või moraalse ükskõiksuse omistamine. Nagu eelmiseski loos, kujutame siin ette, et pahatahtlikud ja ükskõiksed inimesed on konstitutsiooni poolest võimelised omama head tahet, hoolida teiste vimmast või vihkamisest nende vastu ja kuulama moraalset veenmist. Me nõuame neilt endiselt head tahet ja tunneme vimma, kui nad seda ei ilmuta. Aga me kujutame ka ette, et nad on teinud fundamentaalse ja fundamentaalselt ärapidise valiku mitte hoolida või mitte kuulata. Nad valmistavad inimestele püsivalt pettumust. Meil ei jää muud üle kui omistada neile fundamentaalne kurjuse valik või ükskõiksus. Me ei saa külmunud südamega inimestele kaasa tunda (Gary Watson, "Responsibility and the Limits of Evil: Variations on a Strawsonian Theme"). Kui kaotatakse süütu usk, et alati jääb vastuvõetav vabandus või kahetsev andekspalumine, siis peab juhtuma üks kahest: kas tehakse meeleheitlik järeldus, et mõned inimesed ei olegi isikud, või leitakse muu seletus, kuidas saab olla, et mõned inimesed teevad meelega kahju.

Mis on aluseks eeldusele, et ainult psühholoogiliselt kängu jäänud, pahatahtlikud ja ükskõiksed saavad meelega kahju teha ning vastu panna paranemisnõudmistele, isegi kui nad näevad selgelt, mida nad teevad? Calhouni arvates on selleks aluseks uskumus, et normaalsed inimesed, kellel on normaalsed hea tahte võimed, peavad eelkõige suutma oma valikuid ja tegusid moraalselt mõtestama. Olla normaalne inimene tähendab samastada kõige mõistlikumat asja, mida teha, moraalselt õigustatud asjadega, mida teha. See on olla pidevalt avatud parema käitumise nõudmistele. Ainult need, kes on tõsiselt puudulikud, saavad keelduda tegemast prioriteediks oma elu moraalset tähendust ning vastu panna paranemise nõudmistele. Ka rõhutamine, et inimesed peavad andestust väärima, põhineb samal eeldusel. Väärimise rõhutamist motiveerib uskumus, et kellegi kohtlemine isikuna on nende allutamine moraalistandarditele, mõistes kohut moraalikohtus ning nõudes, et pettumust valmistavad inimesed annaksid enda kohta vastuvõetava seletuse või siis parandaksid end. Nõudmine, et andestust tuleb väärida, on viis jõustada ootust, et inimesed suudaksid oma tegusid moraalselt mõtestada. Nendele, kes suudavad (pakkudes oma tegudele vabandusi või õigustusi), antakse andeks; nendelt, kes ei suuda, nõutakse vimmakalt, et ta kahetseks ja end parandaks. Kui nad ei kahetse või ei täida oma parandamise tõotusi, siis neile kinnitatakse nende kahanenud isikulisus. Soovandestus eeldab teistsugust pilti sellest, mida tähendab olla normaalne isik normaalsete hea tahte võimetega. Isikud peavad ka vastama moraalinõudmistele ja oma valikuid moraalselt mõtestama. Normaalsed inimesed elavad läbi aja, tehes järjest tegemist erinevate konfiguratsioonidega sündmustest, takistustest, küsimata kohustustest, sisemistest vajadustest ja motiividest, teiste mõnikord mõistusevastastest nõudmistest ja vajadustest jne; nad peavad tegema valikuid, mis moodustavad tervikliku eluloo. Nende tegudel peab olema mõte nende minevikus ja tulevikus ning ned peavad nende mineviku ja tulevikku mõtestama. Soovandestus saavutatakse nähes, et kuigi tegija vääral teol puudub moraalne tähendus, on sel biograafiline tähendus. Sidumus minna minimalistlikust andestusest kaugemale on kohustus moraalilt prioriteet ära võtta ning näha, et võivad olla sama tähtsad viisid, kuidas normaalsed hea tahtega inimesed peavad oma elu mõtestama (Bernard Williams, "Persons, Character, and Morality"). Soovandestuse lugu nõuab, et otsitaks vabanduseta ja õigustuseta väära teo sügavamat tõlgendust, püüdes aru saada, kuidas süütegu sobib inimese elu suuremasse mustrisse. See vaatekoht ei eelda, nagu haavavate tegude pindmised sõnumid (mida tegija mõtleb meie väärtusest, sellest, mis on lubatav, jne) oleks kahjustamise kogu tähendus. See vaatekoht eeldab, et need inimesed ütlevad oma tegudega sageli midagi omaenda ja oma tegude kohta, mitte ainult oma moraalivaadete kohta. See eeldab, et on vähem tõenäoline, et väär tegu on otse meie pihta suunatud hoop, kui et see on lihtsalt pommikild millestki keerulisemast ja huvitavamast inimese elus. Tõsi küll, biograafiliste jutustuste poole võidakse pöörduda selleks, et püüda inimeste vääri tegusid moraalselt mõtestada. Kuigi inimestele antakse moraalseid hinnanguid tavaliselt nende tegusid ja iseloomujooni biograafilisest kontekstist välja lõigates, ei ole põhimõttelist põhjust, miks ei võiks need konteksti üksikasju peenelt arvesse võtta. Aga biograafiline mõtestamine võib olla ka mittemoraalne. Et soovandestuse loo eesmärk on mõtestada süütegu, mõistes, kuidas see saab olla arusaadav viis biograafia jätkamiseks, ei saa selline lugu patte ära pühkida. Minimalistlik lugu teeb seda. Selle eesmärk on näidata, et tõeline mina ei tahtnud meelega kahju teha. Polnudki midagi, mille pärast haavuda ja vimma tunda. Mineviku taju tõmmatakse tagasi, halva tahte väljendus ei leidnud tegelikult aset. Soovandestuse lugu aga kinnitab mineviku taju. Haavamine jääb, seda ei saa ära pühkida, sest tegija tõeline mina tegi seda meelega ega tõmba tehtut tagasi, vaid teeks seda jälle. Kus siis andestus sisse tuleb? Mida soovandestus tähendab, kui see ei tähenda tahvli puhtakspühkimist, teise taasheakskiitmist fundamentaalselt heana, soovides minna edasi inimesega, kes hoolimata vastupidisest näivusest osutus inimeseks, kellega tõesti tahaks edasi minna? Calhouni meelest tähendab see lihtsalt, et loobutakse nõudmast, et inimene oleks teistsugune, kui ta on? Kui mõistetakse, et ebasünnis pahe on viis, kuidas inimene oma elu koos hoiab, nähakse ka, et muutuse nõudmine on julm ega arvesta viisi, mille inimene on oma elu mõtestamiseks valinud. Inimest võidakse ikkagi pidada moraalselt puudulikuks, kuid soovandestus on valik mitte nõuda, et ta paraneks. See on valik panna teise inimese elumõtetamisviis ettepoole moraalistandardite vimmakast jõustamisest. Selline andestus ei saa olla kohustuslik vähemalt kahel põhjusel. Esiteks, kuigi lähedastel on kohus mõista, kuidas valikud üksteise elus on mõttekad, on soovandestuse loo jaoks vajalik kaasaelav sisseminek teise ellu liiga koormav, et nõuda, et me seda igaühe puhul teeksime. Teiseks, ei saa olla kohustatud hoiduma nõudmast, et isikud oma tegusid moraalselt mõtestaksid. Kellegi nägemine isikuna on osalt tema nägemine pidevalt moraalinõudmistele alluvana. See lihtsalt pole kõik, mida kellegi kohtlemine isikuna sisaldab. (Pealegi on kellegi kohtlemine isikuna tema kohtlemine kellenagi, kelle jaoks terviklik biograafia on tähtis.) Nii et kuigi me tunnistame, et isikul on ka vajadus toimida nii, et see oleks vastus tema loole, ei saa me seda vajadust teha üleskaaluvaks kaalutluseks, ohustamata isikute isikulisust. Loodetakse, et inimesed täidavad moraali nõudmisi, tegutsedes ka nii, et see oleks nende biograafia raames mõttekas. Kui moraal ja terviklikkus kellelgi lahknevad, siis tuleb valida, kas pidada neid isikuteks vimmakate moraalinõudmiste teel või kohelda neid isikutena andestavalt mõistes, kuidas nad on oma elu mõtestanud. Valik andestada sunnib meile neil asjaoludel peale teise valiku, mida me ei taha võib-olla kunagi teha. Me kas läheme koos temaga edasi, aktsepteerides, et ta ei saa olla see, kes me tahaksime, et ta oleks, ja teades, mis see maksma läheb, või me vabaneme temast, hoidudes kahjust kõrvale.

Publikatsioone

  • Changing One's Heart. – Ethics, 1992, kd 103, nr 1, lk 76–96.
  • Feminism, the Family, and the Politics of the Closet
  • (toim). Setting the Moral Compass: Essays by Women Philosophers
  • (toim koos Robert Solomoniga). What is an Emotion: Classic Readings in Philosophical Psychology.
  • Moral Aims: Essays on the Importance of Getting it Right and Practicing Morality with Others
  • Doing Valuable Time: The Present, the Future, and Meaningful Living

Välislingid

Andestus

Andestuse ehk andeksandmise mõiste hõlmab pahateo (kahju tekitamise või õiguste rikkumise) ohvri loobumist vaenulikkusest (pahameelest, kättemaksusoovist) pahategija vastu ja pretensioonidest talle ning selle modifikatsioone (andestamine iseendale, andestamine teiste eest, Jumala andestus, andestus Jumalale). Laiemalt võidakse andestada ka iseloomujooni, samuti võidakse rääkida mittemoraalsest andestamisest, näiteks muusikapala halva esitamise puhul.

Andestus on sageli, kuid mitte tingimata seotud lepitusega, rikutud suhte taastamisega.

Kristluses seostatakse andestust Jumala andestusega üleastujatele lunastuses.

Filosoofias on seoses andestusega kõige rohkem arutatud, milles andestus seisneb, kellel on voli andestada ning millal on andestus hea, õige või kiiduväärne?

Emotsioon

Emotsioon on organismi seisund, millega kaasnevad märgatavad kehalised muutused (hingamises, pulsis, näo verevarustuses jne), mida subjektiivselt tajutakse mingi tundmusena, mille nimetamiseks on keeles oma sõna ja mis tõukab mingil viisil tegutsema.

Espen Gamlund

Espen Gamlund (sündinud 1976 Oslos) on norra filosoof. Ta tegeleb eetika ja poliitikafilosoofiaga.

Ta on 2010. aastast Bergeni Ülikooli kaasprofessor.

Glen Pettigrove

Glen A. Pettigrove on USA päritolu moraalifilosoof, kes on kirjutanud muu hulgas iseloomust ja andestusest.

Ta on Glasgow' Ülikooli moraalifilosoofia professor.

Kim Atkins

Kim Atkins on naisfilosoof. Ta on Tasmaania Ülikooli kaasprofessor.

Lucy Allais

Lucy Allais on Lõuna-Aafrika Vabariigist pärit filosoof.

Ta on Witwatersrandi Ülikooli ja California Ülikooli (San Diego) professor.

Tema uurimisvaldkonnad on Immanuel Kanti filosoofia, andestus, karistus ja bioeetika.

Välismaa filosoofide loend

Siin on loetletud välismaa filosoofe. Eesti filosoofe on loetletud Eesti filosoofide loendis.

Artiklid üksikute filosoofide kohta kategoriseeritakse kategooria Kategooria:Filosoofid alla.

Teistes keeltes

This page is based on a Wikipedia article written by authors (here).
Text is available under the CC BY-SA 3.0 license; additional terms may apply.
Images, videos and audio are available under their respective licenses.