Beetablokaatorid

Beetablokaatorid, kirjutatakse ka β-blokaatorid, on ravimite klass, mida kasutatakse eelkõige südame rütmihäirete raviks ja südame kaitsmiseks teistkordse südameataki (müokardiinfarkt) eest pärast esimest infarkti (sekundaarne ennetus).[1] Neid kasutatakse laialdaselt ka hüpertensiooni raviks, kuigi enamiku patsientide puhul enam mitte esimese valikuna.[2]

Beetablokaatorid on võistlevad antagonistid, mis blokeerivad võitle-või-põgene reaktsiooni vahendava sümpaatilise närvisüsteemi endogeensete katehhoolamiinide – epinefriini (adrenaliini) ja noradrenaliini (noradrenaliin) – ühendumiskohti beetaadrenergilistel retseptoritel.[3][4] Mõned beetablokaatorid blokeerivad igat tüüpi β-adrenergiliste retseptorite aktiveerimist ning ülejäänud on selektiivsed ühe beetaretseptorite suhtes kolmest, mida tähistatakse β1-, β2- ja β3-retseptoritena.[5] β1-adrenergilised retseptorid asuvad peamiselt südames ja neerudes.[4] ß2-adrenergilised retseptorid asuvad peamiselt kopsudes, seedetraktis, maksas, emakas, veresoonte silelihastes ja skeletilihastes.[4] β3-adrenergilised retseptorid asuvad rasvarakkudes.[6]

Beetaretseptoreid leidub südamelihaste, silelihaste, hingamisteede, arterite, neerude ja muude kudede rakkudel, mis on osaks sümpaatilisest närvisüsteemist ja põhjustavad stressireaktsioone, eriti kui neid aktiveerib epinefriin (adrenaliin). Beetablokaatorid segavad epinefriini ja teiste stressihormoonide ühendumist retseptoritega ning nõrgendavad stressihormoonide mõju.

1964. aastal sünteesis James Black[7] esimesed kliiniliselt olulised beetablokaatorid – propranolooli ja pronethalooli. See oli pöördeliseks muutuseks stenokardia[8] ravis ning seda peetakse paljude poolt üheks 20. sajandi kõige olulisemaks saavutuseks kliinilises meditsiinis ja farmakoloogias.[9]

Uuringute, mis katsetasid beetablokaatorina peamiselt atenolooli,[10] metaanalüüsid on näidanud, et kuigi beetablokaatorid on insuldi ja südame-veresoonkonna rikete ennetamises tõhusamad kui platseebo, ei ole nad nii tõhusad kui diureetikumid, reniin-angiotensiinsüsteemi pärssivad ravimid või kaltsiumikanali blokaatorid.[11][12][13]

Viited

  1. "beta Blockade after myocardial infarction: systematic review and meta regression analysis". BMJ 318 (7200): 1730–7. 1999. PMC 31101. PMID 10381708. doi:10.1136/bmj.318.7200.1730.
  2. "2014 evidence-based guideline for the management of high blood pressure in adults: report from the panel members appointed to the Eighth Joint National Committee (JNC 8)". JAMA 311 (5): 507–20. 2014. PMID 24352797. doi:10.1001/jama.2013.284427.
  3. Frishman W.H.; Cheng-Lai A; Nawarskas J (2005). Current Cardiovascular Drugs. Current Science Group. p. 152. ISBN 978-1-57340-221-7. Vaadatud 07.09.2010.
  4. 4,0 4,1 4,2 Arcangelo V.P.; Peterson A.M. (2006). Pharmacotherapeutics for advanced practice: a practical approach. Lippincott Williams & Wilkins. p. 205. ISBN 978-0-7817-5784-3. Vaadatud 07.09.2010.
  5. Frishman W.H.; Cheng-Lai A; Nawarskas J (2005). Current Cardiovascular Drugs. Current Science Group. p. 153. ISBN 978-1-57340-221-7. Vaadatud 07.09.2010.
  6. "Genetic variation in the beta 3-adrenergic receptor and an increased capacity to gain weight in patients with morbid obesity". The New England Journal of Medicine 333 (6): 352–4. August 1995. PMID 7609752. doi:10.1056/NEJM199508103330605.
  7. "Sir James Black, OM". The Telegraph. 23-03-2010. Vaadatud 25-03-2010.
  8. "Combination of calcium channel blockers and beta blockers for patients with exercise-induced angina pectoris: a double-blind parallel-group comparison of different classes of calcium channel blockers. The Netherlands Working Group on Cardiovascular Research (WCN)". Angiology 50 (6): 447–54. 1999. PMID 10378820. doi:10.1177/000331979905000602.
  9. Stapleton MP (1997). "Sir James Black and propranolol. The role of the basic sciences in the history of cardiovascular pharmacology". Texas Heart Institute Journal 24 (4): 336–42. PMC 325477. PMID 9456487.
  10. "Beta-blockers for hypertension". The Cochrane Database of Systematic Reviews 11: CD002003. 2012. PMID 23152211. doi:10.1002/14651858.CD002003.pub4.
  11. "Blood pressure lowering efficacy of beta-blockers as second-line therapy for primary hypertension". The Cochrane Database of Systematic Reviews (1): CD007185. 2010. PMID 20091622. doi:10.1002/14651858.CD007185.pub2.
  12. "First-line drugs inhibiting the renin angiotensin system versus other first-line antihypertensive drug classes for hypertension". The Cochrane Database of Systematic Reviews 1: CD008170. 2015. PMID 25577154. doi:10.1002/14651858.CD008170.pub2.
  13. "Calcium channel blockers versus other classes of drugs for hypertension". The Cochrane Database of Systematic Reviews (8): CD003654. 2010. PMID 20687074. doi:10.1002/14651858.CD003654.pub4.
Aktiivsüsi

Aktiivsüsi ehk aktiveeritud süsi on suure poorsuse, eripindala (umbes 103 m²/kg) ja adsorbeerimisvõimega peeneteraline süsi. Keemiliselt koostiselt põhiliselt süsinik: grafiit ja amorfne süsinik.

Seda kasutatakse peamiselt adsorbendina gaaside ja vedelike puhastamisel muu hulgas keemias, meditsiinis, veterinaarias, vee ja vedelike puhastamisel, reoveepuhastuses, ventilatsioonitehnikas ja kliimatehnikas ning sõjanduses (näiteks gaasimaskides). Samuti kasutatakse seda heterogeense katalüüsi katalüsaatorite kandjana.

USA-s oli nõudlus aktiveeritud söe järele 2005. aastal 165 miljonit kg.Toiduainetetööstustes võidakse kofeiinivaba tee ja kohvi valmistamisel tootmisprotsessis kasutada aktiveeritud sütt. Mõnede mahlade tööstuslikul valmistamisel (näiteks õunamahl) võidakse värvumise vältimiseks kasutada aktiivsütt. Sütt on kasutatud želatiini, õlide, rasvade, sorgosiirupi ja varem ka suhkru rafineerimisel. Aktiivsütt võidakse kasutada ka mitmete alkohoolsete jookide tootmisel, näiteks õlle filtreerimisel.

Varem on aktiivsütt kasutatud tsitruseliste viljade koore kibeda maitse neutraliseerimiseks, kuid sellest on tänapäeval ilmselt loobutud, kuna süsi imes endasse ka C-vitamiini ja karotenoidid.

Farmaatsiatööstuses võidakse kasutada C-vitamiini preparaatide valmistamisel aktiivsütt.

Allergiline riniit

Allergiline riniit ehk allergiline nohu (ka J30; rhinitis allergica) on osadel loomadel (sh inimestel) esineda võiv ninalimaskesta allergiline põletik, ägeda mitteinfektsioosse riniidi vorm, mis liigitatakse hingamisteede põletike hulka.

Emotsioon

Emotsioon on organismi seisund, millega kaasnevad märgatavad kehalised muutused (hingamises, pulsis, näo verevarustuses jne), mida subjektiivselt tajutakse mingi tundmusena, mille nimetamiseks on keeles oma sõna ja mis tõukab mingil viisil tegutsema.

II tüüpi diabeet

II tüübi diabeet (tuntud ka kui tüüp 2 diabeet) on pikaajaline metaboolne häire, mida iseloomustab kõrge veresuhkru tase, insuliini resistentsus ja suhteliselt vähe insuliini. Ühised sümptomid on suurenenud janu, sage urineerimine ja seletamatu kaalulangus. Sümptomid võivad väljenduda ka suurema nälja, väsimuse ja paranematu haavandite näol. Sageli sümptomid väljenduvad aeglaselt. Kõrge vererõhu pikaajaliste tüsisuste hulka kuuluvad südamehaigused, insult ning diabeetiline retinopaatia, mis võib põhjustada pimedaks jäämise, neerupuudulikkuse ja kehva verevarustuse jäsemetes, mis omakorda võib põhjustada jäsemete amputatsiooni.II tüübi diabeet tekib peamiselt ülekaalulisuse ja vähese füüsiline tegevuse puhul. Mõned inimesed on rohkem geneetiliselt ohustatud kui teised. II tüübi suhkurtõbi moodustab ligikaudu 90% diabeedi juhtumitest, ülejäänud 10% põhjuseks on peamiselt I tüüpi diabeet ja rasedusdiabeet. I tüüpi diabeedi korral on insuliini üldine tase veresuhkru kontrollimiseks insuliini tootvate beetarakkude autoimmuun-indutseeritud pankrease kaotuse tõttu. Suhkurtõve diagnoosimine toimub vereanalüüside abil, näiteks tühja kõhuga glükoosisisaldus, suukaudne glükoositaluvuse test või glükoosiga hemoglobiin (A1C).II tüübi diabeeti on osaliselt võimalik ära hoida, säilitades normaalkaalu, regulaarselt trenni tehes ja korralikult süües. Ravi hõlmab treeningu ja dieedi muutusi. Kui veresuhkru tase ei ole piisavalt alandatud, soovitatakse tavaliselt ravimit metformiin. Paljud inimesed võivad lõpuks vajada ka insuliini süsti. Need inimesed, kes kasutavad insuliini, peavad regulaarselt kontrollima veresuhkru taset, kuid see ei pruugi olla vajalik nendele, kes kasutavad tablette. Kaalulanguse operatsioon sageli parandab diabeeti neil, kes on rasvunud.II tüübi diabeedi määrad on alates 1960. aastast märkimisväärselt kasvanud paralleelselt rasvumisega. 2015. aasta seisuga oli haigusega diagnoositud ligikaudu 392 miljonit inimest, võrreldes ligikaudu 30 miljoniga 1985. aastal. Tavaliselt algab see hakkab kesk- või vanemas eas, kuigi II tüüpi diabeedi määr suureneb noorte hulgas. II tüübi suhkurtõbi seostatakse kümneaastase ja lühema eeldatava elueaga. Diabeet oli üks esimesest kirjeldatud haigustest. Insuliini tähtsus haiguses määrati 1920. aastatel.

Juhuleiud

Juhuleiud geneetikas on geeniuuringute käigus avastatud geenivariandid, mis ei ole seotud uuringute eesmärgiga, kuid millel võib sellest hoolimata olla meditsiiniline või sotsiaalne väärtus.Juhuleide ei otsita aktiivselt ega tahtlikult ning neid tuleb eristada leidudest, mis jäävad eesmärgi piiresse, samuti teisestest leidudest, mille avastamine ei ole seotud uuringute põhieesmärgiga, aga mida otsitakse siiski aktiivselt.Laiaulatuslikes geeniuuringutes, kus vaadeldakse kogu genoomi, on keeruline vahet teha, milline leid on eesmärgipõhine, milline mitte, ning mida igapäevasemaks ülegenoomsed uuringud muutuvad, seda vähem saab iga leid olla täielikult juhuslik. Kitsaskohtadest hoolimata on termin "juhuleiud" saavutanud siiski üldkasutuse..

Kiirabi

Kiirabi ehk haiglaeelne erakorraline meditsiiniabi on erakorralise meditsiiniabi liik, mille puhul antakse erakorralist abi sündmuskohal, kus inimene eluohtlikult haigestus või haigusseisund eluohtlikult süvenes.

Psoriaas

Psoriaas ehk soomussammaspool (lühend Ps; ladina keeles psoriasis) on tänapäeval inimestel esinev krooniliselt ägenemistega ja remissioonidega kulgev healoomuline nahapõletik, mida iseloomustavad marrasknaha hüperplaasia (psoriaatiline epidermis), ka psoriaatilised naastud, kaasneda võivad psoriaatiline liigesepõletik ning harvemini ka siseelundite kahjustused.

Tänapäeval on hulgaliselt tõendeid psoriaasi kui süsteemse põletikulise haiguse kohta. Inimesi, kel on diagnoositud psoriaas, nimetatakse psoriaasihaigeteks ja psoriaatikuteks – nemad sellest haigusest ei tervistu. Psoriaasiga kaasneb sageli metaboolne sündroom: rasvumine, düslipideemia, diabeet ja põletikuline soolehaigus. Psoriaasi loetakse vahel ka endokrinoloogiliste haigustega seotuks (ainevahetushäired).

Pisut vähem kui 1/3 psoriaasihaigetest põeb depressiooni. Psoriaasi täpsed seosed ja riskitegurid ja soodumus pahaloomuliste kasvajate tekkes on vaidluse all.

Psoriaasi on mitut tüüpi ja alatüüpi. Etioloogia on ebaselge. Võib-olla on see pärilik haigus. Psoriaas ei ole looduslikult nakkav haigus, kuid arvatakse, et haiguse ülekandumine võib võimalikuks saada luuüdi siirdamise käigus (elundi doonorilt retsipiendile).

See on immunoloogiline protsess (kaasasündinud ja adaptiivse immuunkaitse vastused psoriaasilesioonides), millega seostatakse kõige rohkem naha keratinotsüütide kiiret kasvu, aktivatsiooni ja diferentseerumise hälvet (naharakkude normaalseks peetav liikumine basaalkihist sarvkihti toimub 14 päeva jooksul ja nende rakkude elutsükkel on 28–30 päeva, psoriaatilise epidermise korral (lesioonides) toimub osade rakkude elutsükkel 3–4 päeva jooksul) ja uute veresoonte tekkimine (sh erütrotsüütide eritatud S1P juhtimisel) (osade autorite arvates aga lokaalne hüpereemia), T-rakkude osasid populatsioone, vastavaid dendriitrakke ja nende komplekteeritavaid tsütokiine, kemokiine jpt põletikuga seotud molekule.

Osa uurijaid peab seda sarnaselt reumatoidartriidi, Crohni tõve ja polüskleroosiga T-rakkude vahendatud autoimmuunhaiguseks. Eraldi haigusena kirjeldas psoriaasi 1841. aastal Ferdinand von Hebra. 1970. aastani arvati, et psoriaasi põhjustab epidermaalsete keratinotsüütide talitlushäire.

Pikka aega loeti psoriaasi Th1-abistajarakkude vahendatud haiguseks. Uuemad psoriaasimudelid seostavad psoriaasi tüüp 17-T-abistajarakkudega (TH17-lümfotsüüdid) (avast 2005) (seostatakse enim tsütokiinidega IL-17a, IL-17e; neid loetakse olulisteks autoimmuunhaiguste väljakujunemisel ja epiteelirakkude kaitsel).

Tänapäeval leiab uurimist psoriaasi kui süsteemse põletikulise haiguse kontseptsioon. Kuna psoriaasi etioloogia pole teada, siis ei ole tänapäeval (praeguste teadmiste juures) võimalik psoriaatikutel haigust välja ravida, kuid haiguse sümptomeid (psoriaasilesioone) saab püüda kontrolli all hoida (mitte kõikide psoriaasihaigete lesioonid ei allu enimkasutatavatele ravimitele).

Skisoidne isiksushäire

Skisoidne isiksushäire on A-klastri isiksushäire, mille puhul inimesel puudub huvi teistega suhelda, ta eelistab üksindust, emotsioone tunneb ja väljendab väga piiratud koguses.

Skisoidne isiksushäire ei ole sama mis skisofreenia või skisotüüpne isiksushäire, kuigi neil võib esineda sarnasusi; lisaks on skisoidne ja skisotüüpne isiksushäire sageli komorbiidsed.

Suhkurtõbi

Suhkurtõbi ehk suhkurdiabeet ehk diabeet (kõnekeeles suhkruhaigus; ladina keeles diabetes mellitus) on koondnimetus mitmetel selgroogsetel loomadel ja inimestel erinevate tegurite poolt põhjustatud, kas lapse- või täiskasvanueas ja kogu ülejäänud elu kestvate ainevahetushäirete kohta, millele on iseloomulik vere normaalväärtustest kõrgem glükoosisisaldus (krooniline liigsuhkruveresus) ja häired süsivesikute, rasvade ning valkude ainevahetuses ja tugev janu ning rohke kuseeritus.

Suhkurtõbi on maailmas võtmas pandeemia mõõtmeid ja arvatakse, et tänapäeval on diabeedihaigeid 350 miljonit.

Vastumürk

Vastumürk (kreeka keeles αντιδιδοναι antididonai) ka antidoot ehk kaitseravim on aine, mille manustamise eesmärk on mürkide ja toksiinide toime vähendamine, neutraliseerimine ja kaotamine.

Teistes keeltes

This page is based on a Wikipedia article written by authors (here).
Text is available under the CC BY-SA 3.0 license; additional terms may apply.
Images, videos and audio are available under their respective licenses.