Bathi ordu

Kõige Auväärsem Bathi ordu (The Most Honourable Order of the Bath) on Suurbritannia rüütliordu, mille asutas 18. mail 1725 kuningas George I.[1]

Ordu nimi tuleneb keskaegsest rüütlikslöömise tseremooniast, mille üks osa oli vette kastmine (inglise keeles bathing).

Ordu liikmed on teiste seas Toomas Hendrik Ilves ja Briti mereväelane Edwyn Alexander-Sinclair.

Order of bath star
Order of the Bath UK ribbon
Ordeni lindilõige

Viited

  1. "Kõige Auväärsem Bathi ordu". Tallinna Rüütliordude muuseum. Kasutatud 7. veebruar 2018.
Adrian Johns

Sir Adrian James Johns (sündinud 1951) on endine Suurbritannia mereväe vanemohvitser, Gibraltari kuberner aastatel 2009–2013.

Johns astus Briti mereväkke 1973. aastal. Ta on olnud helikopteripiloot ja lennuinstruktor, samuti töötanud mitmel ametikohal Suurbritannia kaitseministeeriumis. Johns on olnud mitme sõjalaeva kapten, nende seas olid fregatid HMS Juno, HMS Ariadne ja HMS Campbeltown (1995–1996).

Auastmelt on Johns viitseadmiral, tema kõrgeim ametikoht oli Second Sea Lord 2005.–2008. aastal. Ta on Bathi ordu rüütelkomandör, Briti Impeeriumi ordu komandör ning Püha Johannese ordu liige.

Alexander Duff, esimene Fife'i hertsog

Alexander William George Duff (10. november 1849 – 12. jaanuar 1912) oli Fife'i krahv ja Fife'i hertsog, Edward VII vanima tütre Louise'i abikaasa.

Arthur Wellesley, esimene Wellingtoni hertsog

Arthur Wellesley, 1. Wellingtoni hertsog KG, GCB, GCH, PC, FRS (1. mai 1769 – 14. september 1852) oli inglise-iiri väejuht ja riigimees ning üks olulisemaid sõjaväe ja poliitikategelasi 19. sajandi Suurbritannias, teenides muuhulgas ka kaks korda Suurbritannia peaministrina. Tema võit Napoleoni üle 1815. aastal toimunud Waterloo lahingus on teinud temast ühe Briti ajaloo suurima kangelase.

Wellesley sündis Iiri kuningriigis Dublinis protestantlikku perekonda. 1787. aastal võeti ta lipnikuna Briti armeesse, kus ta teenis aide-de-campina kahe järjestikuse Iirimaa lordleitnandi alluvuses. Hiljem valiti ta Iiri saadikutekoja liikmeks. 1796. aastaks oli ta armees tõusnud koloneli auastmesse ja osales Prantsuse revolutsioonisõdade raames Hollandis toimunud Flandria kampaanias ning Indias võideldud Neljanda Inglise-Mysore'i sõja ajal asetleidnud Seringapatami lahingus. 1799. aastal määrati ta Seringapatami ja Mysore'i kuberneriks ning saanuna 1802. aastal kindralmajori auaste, saavutas ta 1803. aastal Assaye lahingus Maratha konföderatsiooni vägede üle otsustava võidu.

Wellesley hakkas väejuhina tuntust koguma Napoleoni sõdade osana toimunud Poolsaare sõja käigus ja ülendati seetõttu 1813. aastal Prantsuse keisririigi vägede vastu võidetud Vitoria lahingu järel välimarssaliks. Pärast Napoleoni pagendamist 1814. aastal teenis ta suursaadikuna Prantsusmaal ning sai tänuna oma sõjaväeliste teenete eest Wellingtoni hertsogi tiitli. 1815. aastal nn "Napoleoni Saja päeva" ajal juhtis ta Napoleoni vastu moodustatud seitsmenda koalitsiooni vägesid, alistades ta viimaks otsustavalt koostöös Gebhard Leberecht von Blücheri juhitud Preisi armeega Waterloo lahingus. Wellington osales oma eeskujuliku sõjaväekarjääri jooksul kokku umbes kuuekümnes lahingus.

Wellington on tuntud oma kaitsepositsiooni eelistava ja kohanemisvõimelise sõdimisstiili poolest, mille tõttu õnnestus tal mitmeid kordi väheste kaotustega võita ülekaalukate vaenuvägede vastu. Teda peetakse üheks ajaloo parimaks kaitsestrateegiks ning paljusid tema poolt kasutatud lahinguplaane uuritakse sõjaväeakadeemiates ka kaasajal.

Pärast oma sõjaväekarjääri naasis Wellington poliitikasse. Tori partei liikmena teenis ta kaks ametiaega Suurbritannia peaministrina, vahemikus 1828–130 ja seejärel peaministri kohusetäitjana vähem kui kuu aega 1834. aastal. Peaministriks oleku järel oli ta kuni pensionile jäämiseni üks Suurbritannia parlamendi lordide koja juhtivtegelasi ning kuni surmani Briti armee ülemjuhataja.

Elizabeth II

Elizabeth II (Elizabeth Alexandra Mary Windsor; sündinud 21. aprillil 1926) on Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendatud Kuningriigi, Kanada, Austraalia, Uus-Meremaa, Jamaica, Barbadose, Bahama, Grenada, Paapua Uus-Guinea, Saalomoni Saarte, Tuvalu, Saint Lucia, Saint Vincenti ja Grenadiinide, Antigua ja Barbuda, Belize'i ning Saint Kittsi ja Nevise kuninganna.

Ta on maailma ainus monarh, kes on samal ajal rohkem kui ühe iseseisva riigi pea. 16 riigis, mille riigipea ta on, elab kokku umbes 128 miljonit inimest. Šotimaal on kuninganna Elizabethi järjekorranumber tekitanud paljude seas pahameelt, kuna Šotimaad ei ole kunagi valitsenud Elizabeth I.Ta sai kuningannaks 6. veebruaril 1952 pärast oma isa, kuningas George VI surma, viibides ise sel ajal koos abikaasaga Keenias. Ametlik kroonimine toimus 2. juunil 1953 Westminster Abbeys. 9. septembril 2015 sai temast kõige kauem troonil püsinud monarh Suurbritannia ajaloos (63 aastat 7 kuud ja 2 päeva).

Ta on Inglismaa Kiriku pea.

Haakon VII

Haakon VII (3. august 1872 Charlottenlundi loss – 21. september 1957 Oslo) oli esimene Norra kuningas pärast Norra ja Rootsi personaaluniooni lagunemist 1905. aastal. Ta valitses 52 aastat, kuni oma surmani 1957. aastal. Haakon VII pärines Glücksburgi dünastiast. Teda peetakse Norra mõjukaimaks ning väljapaistvaimaks valitsejaks 20. sajandil.

Harry Johnston

Henry Hamilton Johnston (12. juuni 1858 London – 31. august 1927) oli Suurbritannia maadeavastaja, looduseuurija, keeleuurija, kirjanik ja koloniaalametnik.

Horatio Nelson

Horatio Nelson, esimene Nelsoni vikont ja Bronté hertsog (29. september 1758 Burnham Thorpe, Norfolk – 21. oktoober 1805) oli Briti mereväeohvitser, viitseadmiral.Horatio Nelson sündis kaheksalapselises peres, kus oli 5 poissi. Horatio oli kolmas poeg.

Juba väikesest peale oli Nelson hingestatud ja sihikindel hulljulge. On öeldud, et Nelson kaotas oma parema silma, mille varjamiseks kattis selle klapiga. Kartes ka oma teise silma kaotust, kaitses ta seda erilise kübaraga.

Kuulsaks sai Nelson Napoleoni sõdades. Tema kõrgeim auaste oli viitseadmiral (Vice Admiral of the White). Võidukas Trafalgari lahingus sai ta surmavalt haavata, tema viimased sõnad olid: "Jumal tänatud, et ma olen oma kohuse täitnud." Pärast surma toodi Nelsoni keha Suurbritanniasse brändiga täidetud kirstus. 9. jaanuaril 1806 maeti Nelson Londoni Saint Pauli katedraali.Nelsonile püstitatud monumentidest on kuulsaim Londonis Trafalgari väljakule püstitatud Nelsoni sammas (Nelson's Column).

Michael Andreas Barclay de Tolly

Vürst Michael Andreas Barclay de Tolly (vene keeles Михаил Богданович Барклай де Толли, Mihhail Bogdanovitš Barclay de Tolly; 26. detsember 1761 Pamūšis, Kuramaa hertsogiriik – 27. mai (vkj. 14. mai) 1818 Stilizini mõis, Ida-Preisimaa) oli Vene väejuht (kindralfeldmarssal; 1814).

Sir

Sir (hääldus [sö:r]) on inglise keelt kõnelevates maades, eeskätt Suurbritannias, tiitliga alamaadli hulka kuuluvate isikute (baronet ja rüütel) poole pöördumisel kasutatav viisakussõna. Tihti arvatakse ekslikult, et "sir" on tiitel.

Suurbritannia rüütliseisus

Rüütliseisus (inglise keeles knighthood) on üks kõrgeimaid auavaldusi, mida on võimalik Ühendkuningriigis tänapäeval saavutada. Kuninganna (või keegi kuninglikust perekonnast kuninganna nimel) ülendab kandidaadi rüütliseisusse kas avalikul tseremoonial või eraviisiliselt. Tseremoonial kuninganna lööb kandidaadi rüütliks ja annab talle üle tiitlitunnistuse. Rüütliseisus ei ole päritav.

Vaimulike rüütliseisusse ülendamisel ei toimu rüütlikslöömise tseremooniat, nad ei saa ka kasutada tiitlit "Sir" oma nime ees.

Eesti päritolu Austraalia mäeinsener ja tööstur Sir Arvi Parbo, Kt. Bach (1926–2019) oli arvatavasti ainus rüütliseisuses eestlane; 1978. aastal löödi ta rüütliks teenete eest Austraalia tööstuse arendamisel.

Teistes keeltes

This page is based on a Wikipedia article written by authors (here).
Text is available under the CC BY-SA 3.0 license; additional terms may apply.
Images, videos and audio are available under their respective licenses.