Baruch Spinoza

Baruch või Benedict de Spinoza (24. november 1632 Amsterdam21. veebruar 1677 Haag) oli juudi päritolu Hollandi filosoof.

Spinoza tööde suuremahulisus ja tähtsus sai märgatavaks alles pärast tema surma. Tänapäeval peetakse teda üheks suurimaks ratsionalistlikuks filosoofiks 17. sajandil, kes pani aluse 18. sajandi valgustusajastule ning tänapäevasele piiblikriitikale. Oma peateoses "Eetika" astus ta vastu Descartes'i keha ja vaimu dualismile. Spinozat peetakse Lääne filosoofia üheks tähtsaimaks filosoofiks. Georg Wilhelm Friedrich Hegel ütles, et kõik kaasaegsed filosoofid on "kas spinozistid või üldse mitte filosoofid."

Tema poliitilistest teostest tuntuimad on "Tractatus Theologico-Politicus" (1670) ja "Tractatus Politicus" (kirjutatud 1675, ilmunud postuumselt 1677).

Spinoza elas rahulikku elu prilliklaaside tegijana ning keeldus kõrgetest kohtadest ja ametitest, mida talle pakuti, nagu näiteks prestiižsed õpetajakohad. Perekonnalt saadud päranduse andis ta oma õele. Spinoza suri 1677. aasta veebruaris kopsuhaigusse, mille oli põhjustanud klaasitolm, mida ta oma tööd tehes sisse hingas.

Spinoza
Baruch Spinoza

Teosed eesti keeles

Kirjandus

Välislingid

21. veebruar

21. veebruar on Gregoriuse kalendri 52. päev. Juliuse kalendri järgi 8. veebruar (1901–2100).

Afekt (filosoofia)

Afekt (ladinakeeles affectus või adfectus) on Baruch Spinoza filosoofias kasutatav kontseptsioon, mille on välja töötanud Henri Bergson, Gilles Deleuze ja Félix Guattari, mis panevad rõhku kehalisele või kehastunud kogemusele. Afekti mõiste mõjutab psühholoogias ja teistes valdkondades erinevat tähendust.

Spinoza jaoks, nagu on kirjeldatud tema eetika kahes ja kolmandas osas, mõjutab see vaimse ja keha seisundit, mis on seotud (kuid mitte täpselt) tundedega ja emotsioonidega, millest ta ütleb, et on kolm peamist liiki: rõõm või rõõm (laetitia), valu või kurbus (tristitia) ja soov (cupiditas) või isu. Järgnev filosoofiline kasutamine Gilles Deleuze, Félix Guattari ja nende tõlkija Brian Massumi poolt, kuigi see on selgelt Spinozast tuletatud, kipub eristada teravamalt kui Spinoza mõjude ja tavapäraste emotsioonide vahel. Mõju on raske aru saada ja kontseptualiseerida, sest nagu Spinoza ütleb, on "meele mõjutamine või kirg [animi pathema] segane idee", mida tajub ainult see, mida see põhjustab keha elutähtsas jõus. Mõiste "mõjutada" on keskne humanitaarteaduste ja sotsiaalteaduste "afektiivne kord".

Afektsioon

Afektsioon (ladina keeles affectio) on seisundi muutus.Skolastikud eristasid väliseid afektsioone, millel on väline põhjus, ja sisemisi afektsioone, mis tulenevad subjekti seesmistest algetest. (GOCLEN, Lex. phil. p. 78).

Baruch Spinoza, kes vaatles afektsioone substantsi osadena (Einzelding), moodustena (modi), pidas afektsiooniks (entis affectiones) "sellist omadust, mida me mõistame üksnes osana olemusest või olemasolust, mis neist aga ainult seetõttu pole eristatav" (quaedam attributa, sub quibus uniuscuiusque essentiam vel existentiam intelligimus, a qua tamen non nisi ratione distinguuntur) (Cog. met. I, 3).

Immanuel Kanti järgi põhinevad kõik kaemused kui meelelised afektsioonidel ning mõisted funktsioonidel (die Begriffe auf »Funktionen«) (Kr. d. r. V. S. 88).

Albert Einstein

Albert Einstein (14. märts 1879 Ulm, Saksamaa – 18. aprill 1955 Princeton, USA) oli Saksamaalt pärit ning hiljem Šveitsi ja Ameerika Ühendriikide kodakondsusega juudi rahvusest füüsikateoreetik. Paljud peavad teda 20. sajandi suurimaks teadlaseks.

Juba noorelt hakkas Einstein arvama, et Newtoni seadustest ei piisa klassikalise mehaanika seaduste ühendamiseks elektromagnetvälja seadustega. Selline seisukoht viis ta lõpuks erirelatiivsusteooria väljatöötamisele. Seejärel taipas ta, et relatiivsuse põhimõtet saab laiendada gravitatsiooniväljale, ja seejärel avaldas ta 1916 üldrelatiivsusteooria. Ta jätkas tööd statistilise mehaanika ja kvantmehaanika alal, mis viis ta osakeste teooria ja Browni liikumise selgitamiseni. Ta uuris ka valguse soojuslikke omadusi ja pani aluse footonite teooriale. 1917 rakendas ta üldrelatiivsusteooriat kogu universumi mudelile tervikuna.

Oma saavutuste tõttu nimetatakse Einsteini vahel kogu kaasaegse füüsika isaks. Ta on 20. sajandi kõige mõjukam füüsik. Einstein avastas massi ja energia vahelise seose E = mc², mida on nimetatud isegi maailma kõige kuulsamaks võrrandiks. Aastal 1921 sai ta Nobeli füüsikaauhinna teenete eest teoreetilise füüsika alal (fotoefekti seletuse eest, mille ta avaldas 1905).

Einstein sai maailmakuulsaks pärast üldrelatiivsusteooria sõnastamist 1915. Hiljem ületas tema kuulsus kõikide teiste teadlaste oma ja popkultuuris on nimi "Einstein" hakanud tähendama erakordset intellekti ja geniaalsust.

1933. aastal, ajal, mil Saksamaal tuli võimule Adolf Hitler, oli Einstein parajasti Ameerika Ühendriikides ega läinud tagasi Saksamaale, kus ta oli olnud Berliini Teaduste Akadeemia professor. Ta jäi USA-sse elama ja sai 1940. aastal USA kodanikuks. Teise maailmasõja künnisel aitas ta hoiatada presidenti Franklin Roosevelti, et Saksamaa võib välja töötada tuumarelva, ja soovitas USA-l endalgi alustada sellesuunalisi uuringuid. Lõpuks viis see Manhattani projekti loomiseni. Maailmasõjas toetas Einstein liitlasi, aga mõistis hukka äsjaavastatud tuumalõhustumise kasutamise relvana. Hiljem kirjutas ta koos filosoof Bertrand Russelliga alla Russelli-Einsteini manifestile, milles rõhutas tuumarelvade ohtlikkust. Kuni oma surmani 1955 töötas Einstein New Jersey osariigis Princetonis Perspektiivsete Uuringute Instituudis.

Determinism

Determinism on filosoofiline seisukoht, mille kohaselt on kõikidel otsustel ja sündmustel seaduspärased põhjused ja kõiki sündmusi ning otsuseid on põhimõtteliselt võimalik ette näha.

Determinism ja vaba tahe välistavad teineteist inkompatibilistlikus käsitluses, kompatibilistlikus käsitluses vastuolu ei esine ning nende koos esinemine on realistlik. Filosoofilisest ja teaduslikust seisukohast peetakse determinismi mõiste all silmas kausaalset determinismi, mis väidab, et universumi hetkeseis ei saa erineda reaalsest hetkeseisust, kui arvestada kõikide loodusseaduste ja kogu universumi ajalooga. Deterministliku maailmapildi paikapidavuse üle ei ole konsensust saavutatud, kuna see on tihedalt seotud meie arusaamaga füüsikaseadustest ning inimeste tegutsemisvabadusest.Deterministlikule maailmavaatele panid aluse 6.–7. sajandil eKr Vana-Kreeka filosoofid Herakleitos, Leucippus, Aristoteles ja stoikud. Tuntumate determinismi käsitlejate hulka kuuluvad Marcus Aurelius, Thomas Hobbes, Baruch Spinoza, Gottfried Leibniz, David Hume, Pierre-Simon Laplace, Arthur Schopenhauer, William James, Friedrich Nietzsche, Albert Einstein, Niels Bohr, Sam Harris, Ted Honderich ja Daniel Dennett.

Eetika (Spinoza)

"Eetika" (täispika pealkirjaga "Eetika, tõestatud geomeetrilises järjestuses"; ladina keeles "Ethica, ordine geometrico demonstrata") on hollandi juudi filosoofi Baruch Spinoza postuumselt avaldatud ladinakeelne filosoofiline teos, mis esitab Spinoza eetikateooria aksiomaatilisel kujul, eeskujuks Eukleidese geomeetriaraamat "Elemendid".

Esimese osa alguses määratleb Spinoza põhiterminid ja loetleb aksioomid. Nende ja teiste definitsioonide ja aksioomide põhjal, mis on antud raamatu ülejäänud neljas osas, tõestab Spinoza sadu propositsioone ja korollaare nagu "Kui mõistus kujutleb omaenda võimetust, teeb see ta kurvaks" (3. osa, 33. propositsioon), "Vaba inimene ei mõtle millestki vähem kui surmast"( 4. osa, 67. propositsioon) ja "Inimmõistust ei saa koos kehaga täielikult hävitada, miski sellest on igavene ja jääv" (5. osa, 23. propositsioon). Umbisikulist stiili katkestavad sageli emotsionaalsed lõigud, kus kritiseeritakse teiste filosoofide, sealhulgas René Descartesi ja Moses Maimonidese vaateid.

Pärast teose ilmumist mõisteti see hukka kui ateistlik. Lääne filosoofia hilisemas ajaloos on Spinoza "Eetika" olnud mõjukas, ehkki on harva leidnud otsest järgimist. Selle motiive on kasutanud ka kirjanikud, nt Jorge Luis Borges oma luuletustes.

Himu

Himu on inimese isu, soov või igatsus isiku või asja järgi. Sama mõtet väljendab ka selline emotsioon nagu "iha". Kui inimene soovib midagi või kedagi, siis ta igatseb seda positiivset tunnet, mida ta saaks konkreetse objekti läbi ja ta on valmis midagi tegema, et oma eesmärki saavutada. Himu motiveeriv aspekt on huvitanud mitmeid filosoofe: Thomas Hobbes (1588-1679) kinnitas, et iha on põhiline motivatsioon inimese tegutsemisele.

Kuigi himu tavaliselt peetakse emotsiooniks, siis psühholoogid peavad himu emotsioonist erinevaks tundeks. Psühholoogid väidavad, et soovid ehk vajadused millegi järgi tekivad erinevates organismi osades, näiteks mao vajadus toidu järele, kuid emotsioonid tekivad seoses inimese vaimse seisundiga. Turundus- ja reklaamifirmad kasutavad psühholoogilisi uuringuid kuidas himusid stimuleeritakse, et leida tõhusamaid viise, kuidas mõjutada tarbijaid ostma konkreetseid tooteid või teenuseid. Mõned reklaamid püüavad anda ostjatele tunnet, et neil on mingit toode või teenus puudu ja nad vajavad seda ja teised reklaamid tekitavad himu toote järgi ihaldatavate lisandustega nagu tuntud inimesed või ilusad modellid, kes toodet kasutavad.

Johann Gottlieb Fichte

Johann Gottlieb Fichte (19. mai 1762 – 27. jaanuar 1814) oli saksa filosoof, üks tähtsamaid saksa idealismi esindajaid. Teda peetakse ka saksa natsionalismi ja antisemitismi isaks.

1810. aastast töötas Fichte professorina Berliinis, kus ta pidas oma kuulsad kõned "Reden an die deutsche Nation" aastatel 1807–08, kui Prantsuse sõjavägi juba tänavatel liikus.

Fichte huvitus peamisest ontoloogiast, metafüüsikast ja epistemoloogiast. Esialgu kõndis ta Baruch Spinoza jalajälgedes, hiljem hakkas aga huvituma Immanuel Kanti filosoofiast. Oma rangelt idealistlikus filosoofias üritab Fichte näidata, et kõik olev ja kogu maailma kord on vaimu vältimatu sünnitus. Jumal on tema meelest eetiline maailmakord, hiljem on see tema jaoks absoluutne olend, kes väljendub vaid oma eetilises tegevuses.

Fichte eluloo on kirjutanud tema poeg Immanuel Hermann Fichte (1796–1879), "spekulatiivse teismi" rajaja saksa filosoofias.

Kirg

Kirg (vanakreeka keeles πάσχω – 'kannatus', 'piin') on termin, mida kasutatakse väga tugevate tunnete tähistamiseks mõne asja või inimese suhtes. Kirg on intensiivne emotsioon, vastupandamatu tunne, entusiasm või iha millegi järele.

Rene Descartesi käsitluses on kired hinge tajud, tundmused või emotsioonid, mis on seotud hinge endaga ning mis on põhjustatud, alal hoitud ja võimendatud teatud hinge liikumiste poolt. On olemas 6 algkirge, mis on lihtsad ja primitiivsed. Kõik teised on nende alaliigid või kombinatsioonid. Algkired on: uudishimu/üllatus, armastus, viha/vihkamine, iha, rõõm ja kurbus.

Benedictus (Baruch) Spinoza emotsioonide õpetus on mõjutanud psühholoogiat. Keha funktsiooniks on tekitada kirgi. Mõistuse funktsiooniks on luua idee keha loodud kirgedest. Juhul kui need kaks toimuvad korraga, siis tekib emotsioon. Kirgede jaotus Spinoza järgi: himu, rõõm ja kurbus. Kõik ülejäänud emotsioonid on nende kolme kombinatsioonid.

Liberalism

Liberalism (ladina sõnast liberalis) on isikuvabadusi pooldav hoiak ja poliitiline filosoofia (mitte elufilosoofia), mille eesmärk on kindlustada isikuvabaduse teostamiseks tarvilikud poliitilised tingimused. Algsele tähendusele on lisatud: liikumisvabadus, mõttevabadus, kodanike poliitiliste vabaduste ja inimõiguste konstitutsiooniline kaitsmine. Liberalismist on mõjutatud majandus, poliitika ja filosoofia, et lähtuda kõigi inimeste vabadusest ja õigustest, mida kaitseb riik.

Liberalismi 5 peamist põhimõtet on: individualism, parlamentarism, võimaluste võrdsus, reformism ja antiklerikalism. Liberalismi, kui ideoloogia aluseks, erinevalt konservatiivsest ideoloogiast, on optimistlik usk inimese enesetäiustamise ja isikuvabaduste eedumeelse arengu võimalusse. Klassikalise liberalismi kõrgaeg oli 19. sajandil.

Liberalismi on läbi aegade, samuti eri riikides tõlgitsetud erinevalt. Kui Ameerika Ühendriikides seondub liberalism põhiliselt inimõigustega ehk kõige liberaalsemad on need parteid, kes taotlevad võrdseid õigusi kõikidele inimestele, siis Euroopas tõlgendatakse liberalismi põhiliselt majandusvabadustest lähtudes ning liberaalseks peetakse poliitikut, kes ei poolda piiranguid majanduses (maksud ettevõtlusele, tollipiirangud, piirangud vabale konkurentsile).

Pentateuh

Pentateuh (on kasutatud ka vormi pentateuk 'viie kirjakeeriku raamat'; kr: pentateuchos) ehk viisraamat ehk Toora on Piibli esimese viie Moosese raamatu kreekakeelne koondnimetus.

Richard Simon (1638–1712) jõudis oma raamatus Histoire critique du Vieux Testament ("Vana Testamendi ajalooline kriitika") ja Baruch Spinoza (1632–1677) väitis oma teoses Tractatus Theologico-Politicus ("Teoloogilis-poliitiline traktaat"), et Moosese raamatud ei ole Moosese kirjutatud. Moosese raamatutes leiduvad vastolud kronoloogias, kordused jms kõnelevad Spinoza meelest selle vastu, et raamatul on olnud üks autor. Tänapäeval endastmõistetavaks peetud seisukohad ei olnud aga endastmõistetavad 17. sajandil. 1678. a hävitas Pariisi timukas Prantsusmaa kardinali käsul avalikult Simoni "Vana Testamendi ajaloolise kriitika" ja 1656. a heideti Spinoza "ketserlike seisukohtade" avaldamise pärast juudi kogudusest välja. Kuid oma töödega panid Simon ja Spinoza ise seda teadmata aluse Piibli kirjanduskriitikale, mis on teadusliku piibliuurimise oluline osa kuni tänaseni.

Ratsionalism

Ratsionalism filosoofias on tunnetusteoreetiline suund, mille järgi tõsikindlate teadmiste allikas on mõistus ja loogiline mõtlemine, mitte kogemus ega meelte andmed.

Tõe kriteeriumiks peab ratsionalism teadmiste selgust ja loogilist korrektsust.

Surnud 21. veebruaril

Siin loetletakse 21. veebruaril surnud tuntud inimesi.

1513 – Julius II, paavst

1677 – Baruch Spinoza, hollandi-juudi filosoof

1730 – Benedictus XIII, paavst

1842 – Wojciech Żywny, tšehhi päritolu Poola viiuldaja, pianist ja helilooja

1846 – Ninkō, Jaapani keiser

1861 – Lars Levi Laestadius, soome usujuht

1912 – Osborne Reynolds, inglise füüsik

1925 – August Kristal, eesti viiulimeister

1926 – Heike Kamerlingh Onnes, hollandi füüsik

1933 – Anton Jürgenstein, ajalehe Postimees vastutav toimetaja

1938 – George Ellery Hale, USA astronoom

1938 – Vladimir Džunkovski, Venemaa keisririigi riigiametnik ja sõjaväelane

1941 – Frederick Banting, Kanada arst, teadlane ja Nobeli meditsiiniauhinna laureaat

1959 – Paul Radin, Poola juudi päritolu ameerika antropoloog

1965 – Malcolm X, USA mustanahaliste liider

1967 – Gustav Vilbaste, eesti botaanik, publitsist, kodu-uurija ja looduskaitsja

1970 – Johannes Semper, eesti luuletaja, prosaist ja tõlkija

1972 – Georgi Adamovitš, vene luuletaja ja kriitik

1976 – August Mutt, eesti õpetaja

1978 – Hagar Olsson, soomerootsi kirjanik, kriitik ja tõlkija

1982 – Gershom Scholem, juudi müstika uurija

1982 – Kalju Kääri, eesti kirjandusteadlane ja kriitik

1984 – Mihhail Šolohhov, vene kirjanik

1986 – Shigechiyo Izumi, Jaapani ülipikaealine, keda peetakse maailma vanimaks elanud meheks

1986 – Mihkel Toomse, eesti keeleteadlane

1987 – Pjotr Grigorenko, ukraina päritolu Nõukogude Liidu sõjaväelane, õiguskaitsja ja publitsist

1988 – Jan Emmens, Hollandi poliitik ja aednik

1988 – Paul Uusman, eesti kultuuritegelane

1989 – Sándor Márai, ungari kirjanik

1990 – Karl Kalkun, eesti näitleja

1993 – Inge Lehmann, taani seismoloog

1994 – Derek Jarman, briti filmirežissöör

1995 – Juhan Viiding, eesti luuletaja, näitleja ja lavastaja

1999 – Gertrude Elion, ameerika farmakoloog

1999 – Ilmari Juutilainen, Soome lendur

1999 – Ülo Paap, eesti geoloog

2002 – John Thaw, briti näitleja

2004 – Guido Molinari, kanada maalikunstnik ja graafik

2005 – Hendrik Juurikas, eesti dirigent

2005 – Madis Ainso, eesti kergejõustiklane

2005 – Zdzisław Beksiński, poola maalikunstnik ja fotograaf

2006 – Mirko Marjanović, Serbia peaminister 1994–2000

2006 – Theodore Draper, USA ajaloolane

2006 – Angelica Adelstein-Rozeanu, rumeenia lauatennisist

2006 – Stefan Terlezki, ukraina päritolu Suurbritannia poliitik

2006 – Gennadi Aigi, tšuvaši luuletaja ja tõlkija

2006 – Kalev Tammin, eesti näitleja ja trupijuht

2007 – Balázs Lengyel, ungari kirjanik ja tõlkija

2007 – Keith Kyle, Briti ajakirjanik ja ajaloolane

2008 – Elisabet Pärkson, eesti pikaealine

2008 – Şūfī Abū Ţālib, Egiptuse poliitik

2008 – Robin Moore, USA kirjanik

2008 – Ben Chapman, USA filminäitleja

2011 – Jerzy Nowosielski, poola maalikunstnik ja graafik

2012 – Barney Rosset, USA kirjastaja

2012 – Yusuf Kurçenli, türgi filmilavastaja

2013 – Johannes Pirita, eesti teleajakirjanik ja liiklusekspert

2013 – Aleksei German, Vene filmirežissöör, stsenarist ja näitleja

2014 – Väino Aare, eesti elektriinsener ja eesti aktivist USA-s

2014 – Đoko Rosić, Serbias sündinud Bulgaaria näitleja

2014 – Sákis Boulás, kreeka laulja ja näitleja

2015 – Clark Terry, USA džässmuusik

2015 – Luca Ronconi, itaalia teatrilavastaja

2015 – Annika Vendik, eesti jurist

2015 – Alina Jakimkina, vene laskesuusataja

2017 – Kenneth Arrow, Ameerika Ühendriikide majandusteadlane ja poliitikateoreetik

2017 – Jaan Hanni, eesti baptisti vaimulik

2018 – Billy Graham, USA vaimulik ja evangelist

Teadusrevolutsioon

Teadusrevolutsioon oli 16. ja 17. sajandil etapp teaduse arengu ajaloos, mille kestel uued ideed ja teadmised füüsikas, astronoomias, bioloogias, meditsiinis ja keemias viisid antiik- ja keskaegsetel vaadetel põhineva teaduse uude järku – moodsasse teadusesse (inglise modern science).

Teadusrevolutsiooniajastu esindajad:

Mikołaj Kopernik (1473–1543),

Tycho Brahe (1546–1601),

Johannes Kepler (1571–1630),

Galileo Galilei (1564–1642),

Francis Bacon (1561–1626),

John Wilkins (1614–1672),

René Descartes (1596–1650),

Blaise Pascal (1623–1662),

Baruch Spinoza (1632–1677),

Robert Boyle (1627–1691),

Isaac Newton (1643–1727),

Tractatus Politicus

Mitte segi ajada Spinoza traktaadiga "Tractatus Theologico-Politicus""Tractatus Politicus" ("Poliitiline traktaat") on Hollandi juudi päritolu filosoofi Baruch Spinoza 1675. aastal kirjutatud ja 1677. aastal postuumselt ilmunud traktaat poliitilise filosoofia teemal. Selle alapealkiri on "In quo demonstratur, quomodo Societas, ubi Imperium Monarchicum locum habet, sicut et ea, ubi Optimi imperant, debet institui, ne in Tyrannidem labatur, et ut Pax, Libertasque civium inviolata maneat" ("Milles demonstreeritakse, et ühiskond, olgu see monarhia või oligarhia, võib olla parim valitsusvorm ja mitte langeda türanniasse ning kodanike rahu ja vabadust ei tohi rikkuda").

"Poliitilises traktaadis" on üksteist peatükki: 1. "Sissejuhatus", 2. "Loomuseadusest" (see viitab Spinoza traktaadile "Tractatus Theologico-Politicus"), 3. "Kõrgeimate võimude õigusest", 4. "Kõrgeimate võimude ülesandest", 5. "Parimast ülevõimust", 6.-7. "Monarhiast", 8.-10. "Aristokraatiast", 11. "Demokraatiast".

Nagu Aristoteles oma "Poliitikas", analüüsib ka Spinoza järjest iga valitsusvormi - monarhiat, aristokraatiat ja demokraatiat -, kinnitamata, milline neist on parim. Erinevalt Aristotelesest väitis Spinoza siiski viimases peatükis demokraatia kohta, et see on mitte "enamuse valitsus", vaid kõigi vabadus loomuseaduse kohaselt. Ehkki ta väidab, et naised ei ole võimetelt meestega võrdsed, ning hoiatab amatsoonide tekke eest, arvab Spinoza siiski, et ühiskonda võiksid valitseda mõlemad sood koos.

5. peatüki 4. lõigus iseloomustab Spinoza rahu mõistet nii: "Rahu pole mitte pelgalt sõja puudumine, vaid see on hüve, mis sünnib loomujõust." Sama peatüki 7. lõigus viitab ta Niccolò Machiavellile, väites, et vürst "peaks kehtestama ja hoidma võimu, kuid mil viisil, jääb lahtiseks".

Tractatus theologico-politicus

Mitte segi ajada Spinoza traktaadiga "Tractatus Politicus"

"Tractatus Theologico-Politicus" ("Teoloogilis-poliitiline traktaat") on Hollandi juudi päritolu filosoofi Baruch Spinoza 1670. aastal ilmunud filosoofiline traktaat teoloogia ja poliitika teemadel, üks varauusaegse filosoofia poleemilisemaid tekste. Traktaat esitas ennetavaid argumente Spinoza hilisema peateose "Eetika" kaitseks, mis ilmus 1677 ja millele Spinoza arvas saavat osaks karmi kriitika.

Vaba tahte probleem

Vaba tahte probleem filosoofias seisneb küsimuses, kas ja kuidas on ühitatavad väide, et inimesel on vaba tahe, ja deterministlik väide, et inimese valikud ja teod on determineeritud või ära määratud füüsikaliste loodusseadustega, inimese bioloogilise loomusega, psühholoogiliste teguritega, Jumalaga või millegi muuga. Vastavalt sellele, mida peetakse determineerijaks, võtab vaba tahte probleem erinevaid kujusid.

Arusaam vabast tahtest tuleneb eeskätt inimese vastupandamatust subjektiivsest muljest, et meie teod lähtuvad meie endi otsustest, tundest, et inimestel on moraalne vastutus oma tegude eest, nii et me pälvime kiitust või laitust, (vaba tahet nähakse tavaliselt moraalse vastutuse eeldusena) ning arusaamast, et ükski minu otsus ei olnud paratamatu ning ma oleksin iga kord võinud teha ka teistsuguse otsuse.

Arusaam determineeritusest aga teaduslikust, religioossest või muust maailmavaatest (füüsikalised loodusseadused, millele kõik, sealhulgas inimene, allub, on deterministlikud ja üldkehtivad; Jumal on kõiki sündmusi determineeriv põhjus).

Vähemalt esmapilgul on need arusaamad omavahel vastuolus. Probleemi lahendusettepanekud, mis vastuolu olemasolu eitavad, paigutatakse kompatibilismi ehk pehme determinismi (näiteks Gottfried Leibniz ja David Hume) alla ja vastuolu kinnitavad lahendusettepanekud inkompatibilismi alla. Inkompatibilism jaguneb kaheks teineteist välistavaks seisukohaks: karm determinism (näiteks Baruch Spinoza, Joseph Priestley) jaatab determinismi ja eitab vaba tahet; libertarism (näiteks William Ockham, Thomas Reid) jaatab vaba tahte olemasolu ja eitab determinismi, asendades selle mingit laadi indeterminismiga.

Vabadus

Vabadus, ka priius, kõige üldisemas mõttes on takistuste, piirangute või sunni puudumine.

Selle sõnaga tähistatakse erinevaid mõisteid vastavalt sellele, keda vaadeldakse vabaduse subjektina (kelle või mille vabadusest on jutt) ning milliste takistuste puudumist silmas peetakse. Vabadust tõlgendatakse erinevalt ka erinevuste tõttu filosoofilises või ideoloogilises positsioonis.

Teistes keeltes

This page is based on a Wikipedia article written by authors (here).
Text is available under the CC BY-SA 3.0 license; additional terms may apply.
Images, videos and audio are available under their respective licenses.