Arianism

Arianism ehk ariaanlus oli 4.7. sajandil levinud kristlik õpetus, mis sai nime Aleksandria presbüteri Areiose järgi.

Ariaanluses polnud kolmainsusõpetust sellisel kujul nagu usutunnistustes, mis sõnastati esimestel oikumeenilistel kirikukogudel, Areiose õpetuse vastu.

Ariaanlik kristoloogiline õpetus eitab enne loomist olevat (pre-eksisteerivat) Jeesus Kristuse kui Jumala Poja täielikku jumalikkust. Areios väitis, et "oli aeg, kui teda ei olnud," ja seega on Kristus loodud ja ajalik. See on vastuolus kolmainsuseõpetusega. Kirik kuulutas Nikaia I kirikukogul (325) arianismi väärõpetuseks ja pani Aleksandria Areiose (surn 336) kirikuvande alla.

Arianismi tähtsad esindajad olid Areiose kõrval Eusebius Nikomedeiast, Eunomios, vastupaavst Felix II, Wulfila ja Konstantinoopoli patriarhid Makedonios, Eudoxios Antiookiast, Demophilos ja Maxentius.

Arianismi tähtsamad vastased olid Athanasios Aleksandriast, Basileios Kaisareast, Gregorios Nazianzosest, Gregorios Nyssast, Ambrosius Milanost ja Hilarius Poitiers'st.

Hilisantiikajal kasutasid Nikaia I kirikukogu otsuste pooldajad oma vastaste kohta nimetust "ariaanid" ka juhul, kui need tegelikult ei olnudki Areiose õpetuse pooldajad.

Mitmed germaani rahvad, nagu läänegoodid, langobardid, burgundid ja vandaalid, omandasid ristiusu esmalt arianismi kaudu.

Kui Nikomeedia piiskop ariaan Eusebios pühitses Wulfila (311–383) gootide piiskopiks, võtsid idagermaanlased vastu ristiusu Areiose õpetusena. Alles Frangi kuningas Chlodovech I võttis ristiusu vastu katoliku õpetusena.

Kuna Muhammad oli legendi järgi kaupmehena kohtunud ariaanliku eremiidi Sergiosega, siis on alust arvata, et arianism mõjutas ka islami kujunemist. Nagu arianismis, nii ka islamis tunnustatakse Jeesust kui Jumala saadikut ja prohvetit, kuid mitte kui jumalust.

Peale reformatsiooni tekkis kolmainsuse vastane liikumine, mis taaskasutas arianismi arusaamu (selle liikumise pooldajad kutsusid end poola vendadeks). 18. sajandil levis arianism Inglismaal, eesotsas Isaac Newtoniga.

Välislingid

Areios

Areios [ar'eios] (ladinapäraselt Arius [ar'iius]; 250/256–336) oli kristlik presbüter Aleksandriast. Tema järgi on nime saanud arianism ehk ariaanlus, mis oli tollal levinuim kristluse vorm. Ariaanlusele vastandus platonistlik kristlus. Umbes 318. aastal sattus Areios vaidlusesse oma piiskopiga, Aleksandriga, väites, et Jumala Poeg ei olnud samast substantsist elik ühise olemusega Jumal-isaga, vaid et kunagi oli olnud aeg, enne Kristuse sigitamist, kui teda ei eksisteerinud. Seepeale visati Areios koos teiste preestritega, kes tema õpetust järgisid, kirikust välja, aga debatt jätkus, kuna kumbagi osapoolt toetasid eri piiskopid üle terve Ida-Rooma impeeriumi. Paljud piiskopid, eriti need, kes olid õpetust saanud Antiookia Lucianuse juures, võtsid omaks Areiose seisukohad. Ajaks, mil Constantinus Suur võttis Ida-Rooma keisririigi üle 324. aastal, oli erimeelsus kasvanud suureks ja tuliseks vaidluseks ning levinud üle terve impeeriumi, kus erinevad konsiilid mõistsid hukka / võtsid omaks Ariuse arusaama Pojast. Et erimeelsusi lahendada, kutsus Constantinus kokku I Nikaia kirikukogu aastal 325, kus Ariuse õpetus mõisteti hukka, ning Arius saadeti pagendusse. Arius kutsuti siiski aga paari aasta jooksul tagasi, ning tundub, et oma ülejäänud elu veetis ta, üritades tagasi saada Aleksandria kogudusse, mida aga Athanasios ei lubanud. Lõpuks lubati Ariusel Konstantinoopoli kogudusega ühineda, kuid ta suri äkitselt eelneval ööl.

Vaidlused ei saanud sellega aga sugugi mitte läbi, need ei vaibunud ka järgmistel aastakümnetel, vaid neid jätkati veel kaua aega, ka Läänes. Neid, kes uskusid, et Poeg ei olnud Isaga ühest substantsist, nimetati ariaanideks (eriti Aleksandria piiskopi Athanasiose poolt) ning siit on tulnud ka selle õpetuse nimi, arianism ehk ariaanlus. See nimi ei ole aga päris korrektne, kuna Ariuse roll ei ole selles usuliikumises kunagi olnud eriti tähtis, tema oli vaid vaidluste alustaja. Poja ja Isa omavaheline suhe on olnud diskussiooniteemaks kiriku ajaloos alati. Teised "ariaanlased", nagu näiteks Nikomeedia piiskop Eusebius ja Caesarea piiskop Eusebius olid ariaanliku teoloogia väljakujundamises palju tähtsamad tegelased. Paljud hilisemad ariaanlased hakkasid sellisele nimetamisele ka vastu, üteldes, et nad ei tea mitte midagi Ariusest. Ariuse ja tema piiskoppide põikpäine pealekäimine tõi aga selle küsimuse teoloogia keskmesse ning seetõttu kannab see probleem ka tema nime.

Athanasios

Athanasios Aleksandriast ehk Athanasios Suur (Ἀθανάσιος) (ladinapäraselt Athanasius; kasutatakse ka nimekuju Atanasius; umbes 295–298 Aleksandria – 2. mai 373 Aleksandria) oli kreeka kirikuisa ja alates 328. aastast Egiptuse Aleksandria piiskop (Aleksandria patriarh; sellena Athanasios I ehk Athanasius I).

Tema juhtimisel loodi dogmaatiline ortodoksne õpetus, mis sai aluseks nii katoliku kui ka õigeusu kirikule. Ta oli arianismi vastane, keda juba eluajal hüüti kiriku sambaks (selle aunime sai ta Nazianzose Gregorioselt) ja ortodoksia isaks.

Athanasios on õigeusu kiriku pühak (Aleksandria piiskop Athanasios (Atanasius)), katoliku kiriku pühak ja Kiriku doktor ning kopti kiriku pühak.

Benevento hertsogkond

Benevento hertsogkond (hiljem Benevento vürstkond) oli keskaegse Itaalia kõige lõunapoolsem langobardide hertsogkond, mille keskuseks oli Itaalia lõunaosa ehk Il Mezzogiorno keskosas asuv Benevento linn. Olles muudest Itaalias asunud langobardide territooriumidest paavstliku Rooma hertsogkonna poolt ära lõigatud, oli Benevento neist ka praktiliselt sõltumatu. Vaid Grimoald I valitsemise ajal ja Liutprandist alates valitsenud kuningate valitsemise ajal oli hertsogknd kuningriigiga lähedamalt seotud. Pärast kuningriigi langemist jäi Benevento langobardide aladest ainsana eraldiseisvaks riigiks, säilitades oma de facto sõltumatuse ligi kolmesajaks aastaks; kuigi riik oli pärast aastat 849 osadeks jaotatud.

Paulus Diaconus kasutab Benevento kohta nime "Samniitide hertsogkond" (ducatum Samnitium), viidates sellega piirkonna muistsetest itaalikutest elanikele samniitidele, kelle järgi sai sealne piirkond ka oma nime Samnium.

Burgundid

Burgundid (ladina keeles Burgundiōnes; vanapõhja keeles Burgundar; vanainglise keeles Burgendas; kreeka keeles Βούργουνδοι) olid idagermaani hõim, mis võis rännata Mandri-Skandinaaviast Bornholmi saarele, mille vana nimekuju vanapõhja keeles oli Burgundarholmr (burgundide saar), ja sealt edasi Mandri-Euroopasse.

Bütsants

Bütsants ehk Ida-Rooma riik ehk Ida-Rooma keisririik ehk Ida-Rooma impeerium oli riik, mis tekkis Rooma keisririigi idaosa territooriumil riigi jagunemise tagajärjel. Keisririiki on nimetatud Bütsantsiks pealinna Konstantinoopoli varasema nime (Byzantion) järgi.

Riiginimed Bütsants ja Ida-Rooma keisririik võeti kasutusele alles pärast riigi eksisteerimise lõppu. Bütsantsi enda ja tema naabermaade elanike jaoks oli riigi nimi Rooma keisririik (kreeka keeles Βασιλεία Ῥωμαίων, Basileia Rhōmaiōn; ladina keeles Imperium Romanum) või Romania (Ῥωμανία), mis kasvas otseselt välja Rooma riigist ja kus säilisid selle traditsioonid.

Bütsantsi eristatakse tänapäeval Rooma riigist eelkõige seetõttu, et riik oli orienteeritud kreeka kultuurile, riigi ametlikuks usundiks oli ristiusk erinevalt Rooma polüteismist ning riigikeeleks oli ladina keele asemel saanud kreeka keel.Bütsantsi tekke eelloos on väga oluline aasta 324, mil Constantinus Suur otsustas viia riigi idaosa pealinna Väike-Aasias asunud Nikomeediast Bosporuse väina äärde Byzantiumi, mille nimeks sai Konstantinoopol, "Constantinuse linn" (alternatiivne nimi oli "Uus-Rooma"). Rooma riik jagati lõplikult aastal 395 pärast imperaator Theodosius I (valitses 379–395) surma.

Bütsants saavutas suurima territoriaalse ulatuse Justinianus I valitsusajal (527–565), kes vallutas tagasi suure osa endise Lääne-Rooma riigi aladest. Seejärel riik mõnevõrra nõrgenes, kuid Herakleios I valitsemisperioodil (610–641) viidi läbi ulatuslikud sõjaväe ja haldusreformid (uuteks haldusüksusteks said teemad) ning riigikeelena võeti kasutusele kreeka keel (ladina keele asemel).Riik eksisteeris 4. sajandist kuni aastani 1453 – ligi 1000 aastat kauem kui Lääne-Rooma keisririik. Enamiku sellest ajast kuulus Bütsants oma majanduse, kultuuri ja sõjaväelise tugevuse poolest Euroopa mõjukamate riikide hulka, seda vaatamata ebaedule ja territooriumite kaotusele Rooma-Pärsia ja Bütsantsi-Araabia sõdade käigus. Impeerium taastus tagasilöökidest Makedoonia dünastia valitsemise ajal aastatel 867–1056 ning muutus 10. sajandi lõpus uuesti silmapaistvaks suurvõimuks Vahemere idakaldal, konkureerides ülemvõimu pärast Fatimiidide kalifaadiga.

Pärast aastat 1071 kaotas Bütsants suurema osa oma Väike-Aasia territooriumist Seldžukkide dünastiale. Komnenoste dünastia ajal suutis riik 12. sajandil mõneks ajaks oma domineeriva positsiooni tagasi võita, kuid pärast Andronikos I Komnenose surma 1185. aastal sai alguse impeeriumi uus allakäik. Riigile sai saatuslikuks Neljas ristisõda, mille käigus Konstantinoopol vallutati ja Bütsants jagati mitmeks väikeriigiks.

Vaatamata pealinna tagasivallutamisele 1261. aastal jäi Bütsants Palaiologoste dünastia valitsemise ajal üheks paljudest rivaalitsevatest riikidest Vahemere idakaldal. Samas olid riigi viimased 200 aastat kultuuriline õitseaeg. Sellele järgnenud kodusõjad 14. sajandil muutsid Bütsantsi nõrgaks ning enamik järelejäänud territooriumidest kaotati Bütsantsi-Osmanite sõdade käigus, mis kulmineerusid Konstantinoopoli langemisega 1453. aastal ja ülejäänud alade vallutamisega Osmanite riigi poolt.

Constantius II

Constantius II (kreekapäraselt Konstantios; täisnimega Flavius Julius Constantius; 7. august 317 Sirmium – 3. november 361 Tarsuse lähistel) oli Vana-Rooma keiser aastatel 337–361. Ta oli Constantinus Suure ja tema teise abikaasa Fausta keskmine poeg. Constantiuse kaasvalitsejateks olid tema vanem vend Constantinus II ja noorem vend Constans.

Ajalukku on Constantius läinud eelkõige arianismi peamise kaitsja ja soosijana.

Constantius II sõjalistest saavutustest on olulisimad edukas Bütsantsi kaitsesõda Pärsia impeeriumi vastu aastatel 337–350 ning Rooma riigi lääne- ja idaosa taasühendamiseni viinud kodusõda aastatel 350–353.

Egiptus (Rooma provints)

Rooma Egiptuse provints (ladina: Aegyptus; koinee: Αἴγυπτος) rajati aastal 30 eKr pärast seda, kui Octavianus (tulevane Rooma keiser Augustus) oli võitnud oma rivaali Marcus Antoniust, kukutanud vaarao Kleopatra ja annekteerinud Ptolemaioste kuningriigi Rooma keisririiki. Provints hõlmas enamuse tänapäeva Egiptusest, välja arvatud Siinai poolsaar (mille hiljem vallutas Trajanus). Egiptus külgnes Kreeta ja Kürenaika provintsiga läänes ning Juudamaa (hiljem Arabia Petraea) provintsiga idas.

Provintsist sai suur teraviljatootja keisririigile ja seal oli kõrgelt arenenud linnamajandus. Egiptus oli ülekaalukalt kõige jõukam Ida-Rooma provints ja ülekaalukalt rikkaim Rooma provints väljaspool Itaaliat. Selle keskuses Aleksandrias oli suurim sadam ja see oli Rooma keisririigi suuruselt teine linn.

Idagootide kuningriik

Idagootide kuningriik Itaalias ja naaberaladel kestis aastast 493 kuni aastani 553. Itaalias asendasid idagoodid Odoakeri, de facto Itaalia valitseja, kes oli aastal 476 kukutanud Lääne-Rooma keisririigi viimase keisri. Gootide kuningriik jõudis oma haripunkti oma esimese kuninga Theoderich Suure valitsemise ajal. Enamus Lääne-Rooma keisririigi lõpuaastate ühiskondlikke institutsioone säilis tema valitsemise ajal. Alates aastast 535 tungis Itaaliasse Bütsants. Idagootide valitseja sel ajal, Vitiges, ei suutnud edukalt kaitsta ja püüti lõpuks kinni, kui pealinn Ravenna langes. Idagoodid koondusid uue juhi Totila ümber ja vallutasid peaaegu kõik tagasi, kuid lõpuks siiski kaotasid. Idagootide kuningriigi viimane kuningas oli Teias. Oma suurima ulatuse ajal ulatus kuningriik tänapäeva Prantsusmaast läänes kuni tänapäeva Serbiani idas.

Innocentius I

Innocentius I oli paavst 401–417. Ta oli 40. paavst.

Innocentius I oli "Liber Pontificalise" järgi pärit Albanost ja ta oli Innocentiuse poeg.

Hieronymuse järgi oli ta pärit Roomast ja oli oma eelkäija Anastasius I poeg. Kui see fakt vastab tõele, siis on ta esimene paavst, kelle isa oli paavst. Hiljem on paavstide poegadest saanud paavstiks veel Silverius ja Johannes XI.

Keskaja filosoofia

Keskaja filosoofia all mõistetakse tavaliselt katoliikliku Lääne-Euroopa keskaegset filosoofiat.

Ketserlus

Ketserlus ehk hereesia (kreeka keeles αἵρεσις hairesis , 'valik, valitud asi', hilisem tähendus 'erakond, koolkond, uskkond') on teatud religioossest õpetusest kõrvalekalduv usukäsitlus; kehtestatud arusaamadest lahknemine.

Ülekantud tähenduses nimetatakse ketserluseks seisukohti, mis hälbivad mingi õpetuse üldtunnustatud seisukohtadest või inimeste üldisest arvamusest.

Kristlik filosoofia

Kristlikuks filosoofiaks nimetatakse kristlusel põhinevat filosoofilist traditsiooni.

Kristlus

Kristlus ehk ristiusk on monoteistlik usund, mille keskmeks on Jeesus Kristuse elu ja õpetused. Kristlased usuvad, et Jeesus on Jumala poeg ning Vanas Testamendis ennustatud messias. Kristlased käsitlevad Uue Testamendi raamatuid kui üleskirjutisi Jeesuse kuulutatud rõõmusõnumist.

Ligikaudu 2,1 miljardi järgijaga (2001. aasta andmete põhjal) on kristlus suurim maailmareligioon. Kristlus on valitsevaks religiooniks Euroopas, Ameerikas, Lõuna-Aafrikas, Filipiinidel ja Okeaanias. Kristlus kasvab jõudsalt ka Aasias, eriti Hiinas ja Lõuna-Koreas.

Kristlus oli algselt judaismi usulahk ning käsitleb seega pühakirjana ka juutide Tanahi raamatuid, mida kutsutakse kristluses Vanaks Testamendiks. Sarnaselt judaismi ja islamiga liigitatakse kristlus aabrahamlikuks religiooniks.

Nimetus "kristlane" (kreeka keeles Χριστιανός) tähendab 'Kristusele kuuluvat' või 'Kristuse pooldajat' ning seda kasutati esmakordselt Antiookia (praegune Antakya) jüngrite puhul (Apostlite teod 11:26). Termini "kristlus" (kreeka keeles Χριστιανισμός) vanim säilinud kirjapandud kasutus on kolmandalt Antiookia piiskopilt või patriarhilt Ignatiuselt.

Ristiusu tuntuim sümbol rist võeti kasutusele 4. sajandil riigikirikuks saamisega.

Kristlastele on omane hospitalide ehitamine eesmärgiga aidata vaeseid ja väeteid.

Langobardid

Langobardid (ladina keeles Langobardī) olid idagermaani hõim, kes valitses aastatel 568–774 kuningriiki Itaalias. Langobardid arvatakse olevat pärit Skandinaaviast (võib-olla Ojamaalt).

Langobardide ajaloolane Paulus Diaconus kirjutas oma teoses "Historia Langobardorum", et langobardid pärinesid Lõuna-Skandinaavias (Scadanan) elanud väikesest winnili hõimust, kes rändasid lõunasse uusi maid otsima. 1. sajandil pKr moodustasid nad osa sueebidest Loode-Saksamaal. 5. sajandi lõpuks olid nad liikunud alale, mis jämedalt vastab tänapäeva Austriale põhja pool Doonaud, kus nad allutasid herulid ja hiljem sõdisid sageli gepiididega. Langobardide kuningas Audoin võitis aastal 551 või 552 gepiidide juhti Turisindi; tema järglane Alboin hävitas gepiidid lõplikult aastal 567 Asfeldi lahingus.

Pärast seda võitu otsustas Alboin viia oma rahva Itaaliasse, mis oli pärast pikka Gooti sõda Bütsantsi ja Idagootide kuningriigi vahel saanud tõsiselt alarahvastatuks. Langobardididega ühines arvukalt sakse, heruleid, gepiide, bulgareid, tüüringeid ja idagoote, ja nende sissetung Itaaliasse oli peaaegu vastupanuta. 569. aasta lõpul vallutasid nad kõik peamised linnad Po jõest põhja pool, väljaarvatud Pavia, mis langes aastal 572. Samal ajal okupeerisid nad alasid Kesk- ja Lõuna-Itaalias. Nad asutasid langobardide kuningriigi Itaalias, hiljem Regnum Italicum ("Itaalia kuningriik"), mis saavutas oma suurima ulatuse 8. sajandi valitseja Liutprandi võimu all. Aastal 774 vallutas kuningriigi frankide kuningas Karl Suur ja ühendas selle oma riigiga. Siiski jätkasid langobardide aadlikud Apenniini poolsaare osade valitsemist kuni 11. sajandini, kui nad vallutati normannide poolt ja liideti nende Sitsiilia kuningriigiga. Nende pärand on nähtav kohanimes Lombardia.

Langobardide kuningriik

Langobardide kuningriik (ladina keeles Regnum Langobardorum) oli varakeskaegne germaani riik pealinnaga Pavias, mille rajasid langobardid 568.-569. aastal Apenniini poolsaarele (sissetung Itaaliasse) ja mis kestis 774. aastani (kuningriigi langemine Karl Suure juhitud frankide kätte).

Kuningriigi koosseisus oleva kahe suure ala (Langobardia Major Põhja- ja Kesk-Itaalias ning Langobardia Minor lõunas) üle ei olnud nende valitsejatel kuningriigi kahe sajandi pikkuse kestmise jooksul pidevalt tõhusat kontrolli. Algsest hertsogkondade tugevast autonoomiast arenes kuningriigis aja jooksul üha suurem suveräänne keskvõim ning see arenes Itaalia kuningriigiks. Langobardid omandasid järk-järgult rooma tiitlid, nimed ja kombed ning pöördusid osaliselt ortodokssesse kristlusse (7. sajand), kuigi mitte ilma pikkade usuliste ja rahvuslike konfliktideta. Selleks ajaks, kui Paulus Diaconus neist 8. sajandil kirjutas, olid langobardi keel, riietus ja isegi soengud kõik kadunud.

Läänegootide kuningriik

Läänegootide kuningriik oli kuningriik, mis hõlmas 5.–8. sajandini tänapäeva Edela-Prantsusmaad ja Pürenee poolsaart. Olles üheks Lääne-Rooma keisririigi germaani järglasriigiks, loodi see algselt kuningas Wallia võimualusest läänegoodi asustusest Rooma võimualuses Akvitaania provintsis Edela-Prantsusmaal ja laienes siis vallutuste teel üle kogu Pürenee poolsaare. Kuningriik säilitas sõltumatuse Ida-Rooma või Bütsantsi keisririigist, kelle püüded taastada Rooma võim Ibeerias olid ainult osaliselt edukad ning lühiajalised. 6. sajandi algul kaotas kuningriik Gallia territooriumi frankidele, säilitades kitsa rannikuriba Septimania, kuid läänegootide kontroll Ibeeria üle tagati selle sajandi lõpuks sueebide ja baskide allutamisega. Etniline eraldatus põlise hispania-rooma rahvastiku ja läänegootide vahel oli selleks ajaks suuresti kadunud (gooti keel kaotas oma viimase ja ilmselt juba kahaneva otstarbe kirikukeelena, kui läänegoodid pöördusid aastal 589 katoliiklusse). Lex Visigothorum (lõpetatud aastal 654) kaotas vana traditsiooni, mille järgi olid roomlastele ja läänegootidele erinevad seadused. Enamuse läänegootide kuningriigist vallutasid moslemiväed Marokost aastal 711, ainult Hispaania põhjaserv jäi kristlaste kätte. Seal sündis keskaegne Astuuria kuningriik, kui kohalik maaisand Pelayo, arvatavasti gooti päritolu, valiti astuuride poolt princepsiks.

Läänegoodid ja nende varajased kuningad olid ariaanid ja sattusid konflikti katoliku kirikuga, kuid pärast nende Nikaia kristlusse pöördumist avaldas kirik Toledo kirikukogude kaudu ilmalikele asjadele tohutut mõju. Läänegoodid arendasid ka välja kõige ulatuslikuma tsiviilõiguse Lääne Euroopas, Lex Visigothorumi, mis moodustas Hispaania õiguse baasi läbi kogu keskaja.

Mauretania Caesariensis

Mauretania Caesariensis oli Rooma provints tänases Alžeerias, Magribis. Nimi viitab provintsi pealinnale Caesarea Mauretaniae (praegu Cherchell), et eristada seda naabrist Mauretania Tingitana, mille pealinn oli Tingis (nüüd Tanger Marokos).

Provints oli olnud osa Mauretaania kuningriigist ja nimetatud mauride järgi, kes seal elasid. Varem iseseisev kuningriik ja hiljem Rooma klientriik annekteeriti ametlikult keisririiki Claudiuse valitsemise ajal ja jagati umbes aastal 42 pKr kaheks provintsiks. Kolmas provints nimega Mauretania Sitifensis eraldati hiljem aastal 293 pKr Diocletianuse valitsemisalal idaosast. Lääne-Rooma keisririigi languse ajal ja hiljem 5. sajandil kaotati enamik tagamaast, esiti Vandaali kuningriigile ja hiljem Mauri-Rooma kuningriigile, kus Rooma haldus piirdus pealinna Caesareaga. Rooma vallutas maa tagasi Justinianus I valitsemisajal. 580. aastate lõpul, keiser Mauriciuse ajal, anti kogu Magrib Aafrika eksarhaadile ja Mauretania Caesariensis sai uue provintsi Mauretania Prima osaks. Magribi vallutamine moslemite poolt lõpetas Rooma võimu Mauretaanias, mida Umaijaadide kalifaat hakkas valitsema osana keskaegsest moslemite Alžeeriast.

Usulahk

Peavoolust eraldunud religioosne liikumine. Eraldumise põhjused on õpetuslikud või vastuolu koguduse võimukorraldusega. Rahvusvaheline määratlus on sektid.

Vabaduse filosoofia

"Vabaduse filosoofia" (Философия свободы) on Nikolai Berdjajevi raamat, mis ilmus 1911.

Teistes keeltes

This page is based on a Wikipedia article written by authors (here).
Text is available under the CC BY-SA 3.0 license; additional terms may apply.
Images, videos and audio are available under their respective licenses.