Anton Lembit Soans

Anton Lembit Soans (17. september 1885 Oranienbaum, Venemaa26. november 1966 Tallinn) oli Eesti arhitekt, linnaplaneerija ja õppejõud. Eesti Arhitektide Ühingu üks asutajaliikmetest.[1]

Haridus ja ametikohad

1905. aastal lõpetas Tallinna Peetri Realkooli 21. lennu (nüüd Tallinna Reaalkool). Eestis ei olnud võimalik arhitektuuri ega inseneeriat veel õppida, seega oma erialase hariduse omandas Anton Soans Riia Polütehnilises Instituudis (nüüd Riia Tehnikaülikool) aastatel 1905–1913.[1] Üheaegselt õppisid seal mitmed teised arhitektuurist tuntud nimed nagu Erich Jacoby ja Karl Treumann-Tarvas, Herbert Johanson, Eugen Habermann, Ernest Kühnert (samuti Tallinna Reaalkooli vilistlased) ning Edgar Johan Kuusik.[2] Nende hüüdnimega "riialaste" seltskonda loetakse esimeseks Eesti arhitektide põlvkonnaks.[3]

Arhitektide vähesuse tõttu ei tekkinud tsaariajal Eestis ühtegi vastavat organisatsiooni. 1921 aastal asutasid 10 kohalikku arhitekti, sealhulgas Anton Soans Eesti Arhitektide Ühingu (nüüd Eesti Arhitektide Liit).[4]

Anton Soansil oli väga mitmekesine tööpõlv. Erialane karjäär algas Peterburis Korterite Ehitamise Ühingus akadeemiku Ernst. F. Wierichi juures, hea tava oli enne iseseisvust professionaali käe all mõned aastad töötada.[3]

  • I maailmasõja ajal juhtis ta Petrogradis ja Tallinnas kindlustuste ning sõjaväehoonete ehitamist.
  • Al. 1920 Tallinnas Põllutööministeeriumis
  • 1923–28 Tallinna linnavalitsuse ehitusosakonnas
  • 1928–32 Maakorraldusametis
  • 1933–36 Pikalaenu Pangas
  • 1936–40 Teedeministeeriumi ehitusosakonnas
  • 1944–56 Arhitektuuri Projekteerimise ja Planeerimise Keskuses ning vanemarhitektina "Estonprojektis"
  • Õppejõuna aktiivne: 1924–34 Tallinna Tehnikumis, 1936–39 TTÜs ja 1955–56 ERKIs.[1]

Anton Soans linnaplaneerijana enne II maailmasõda

Aastatel 1923–28 Tallinna linnaarhitektina Soansi poolt loodud planeerimiskavad nägid üldjuhul alati ette rohkelt rohelust, sest tervislikumate eluviiside levikuga kasvas ka haljastuse osatähtsus linnas. Tihtilugu tähendas see parkide loomist kvartalite vahele ja alleedega ääristatud tänavaruumi. Näiteks valmis tema käe all Narva ja Tartu maanteede vaheline ala, sh täienes Politseipargi planeering, Väike-Ameerika ning ka Pärnu maantee ja raudtee vahelise ala planeeringus nähti ette mitmeid istutusi.[5] Heaks aedlinliku miljöö näiteks on Aarde ja Preesi tänava hoonestus Pelgulinnas (1927), kus hoonestuseks kasutati H. Johanson nelja tüüpprojekti (1929).[3] Harald Arman on öelnud: "See oli üks esimesi terviklikult kujundatud väikekorteritega aedlinnaosi".[6]

Soansi juhtimisel koostatud linnaplaan (1927) nägi ette Kose-Maarjamäe-Lillepi-Varsaallika piirkonna väljaehitamist, kus linnapoolne osa oli määratud aedlinnaks, idapoolne suvilapiirkonnaks. Sel ajal jõuti kavast teostada vähe, Maarjamäe ja Varsaallika piirkond hoonestati ühepereelamutega põhiliselt pärast II maailmasõda.[7] Lisaks on Soansil töös olnud Merivälja aedlinn (võistlusprojekt, I koht, 1927).[1]

1927.–1928 korraldatud Pirita rannaala planeerimiskava võistlusel tunnistati I preemia vääriliseks projekt "Õhk, vesi ja päike", mille autorid olid Soans, E. J. Kuusik ja Frans de Vries.

1929. aasta suveks valminud supelhoone keskosas asus avar kuursaal rõduga, kust viisid trepid alla mererannale. Tiibades asusid kabiinid suplejatele ja duširuumid. Hoones asus ka

postiagentuur ja arstipunkt. II maailmasõja aastail põles supelhoone maha ning taastati veidi muudetud kujul. Hoone lammutati 1979. a seoses uue rannahoone püstitamisega samale kohale.[7]

1927–1928 korrastati Toompea nõlv ja vallikraav, rajati nõlvale jalgteed, pargi keskossa staadion koos teenindushoonega kesklinna koolide jaoks. Tiigi kaldale ehitati Soansi kujundatud nelinurkne purskkaev, mille lähedusse rajati enne kiviktaimla. Oma senise nime Toompark sai haljasala 1934. aastal.[5]

1928 a. sai I koha Kadrioru pargi ümberkujunduse võistlusel. 1935 Pelguranna pargi planeerimise projekt.[8]

Anton Soans oskas hästi rakendada aedlinnale iseloomulike planeerimispõhivõtteid, arvestades linnaarhitektuuri ajaloolist väljakujunemist, seega tegeles ta aktiivselt linnaplaneerimisega ka väiksemates Eesti linnades, tehaseasulates ja eramupiirkondades. 1923 aastal tegi Soans Haapsalu esimese planeerimiskava, mis nägi ette uut haldus- ja kaubanduskeskust (teostamata), Karja peatänava tihedamat hoonestust, tuletõrjemaja, kuurortlinnale omaselt sanatooriumit ning Läänemaa Ühisgümnaasiumi.[9] Samal aastal kavandas ta koos arhitekti A. Eichhenhorniga Tartu Ropka-Piiskopi aedlinnalise eramupiirkonna.[10] Lisaks oli tööd puhkerajoonides Sindis (1929), Rannamõisas (1929), Otepääl (?), Vasalemmas (?) ja Taevaskojas (1932).[1] Kohtla-Järve servale, Kävale rajati 1925. a uus kaevandus ja ettevõtte juurde kujunes Anton Soansi üldplaani kohaselt vähekorruseliste elamutega ja koolimajade töölisasula. Püstitati puidust barakke ja väikekorteritega tööliselamuid hajalipaiknevate gruppidena (Hädaküla) ning ametnike elamud (Siidisuka).Lisaks kujundas ta Kohtla-Järvele ulatusliku tiigiga maastikupargi, Pioneeri tänava ja Pavandu majade võrgustiku.[11]

Anton Soans linnaplaneerijana pärast II maailmasõda

Veel intensiivsemalt hakkas Soans linnaplaneerimisega tegelema pärast II maailmasõda. Koos E. Habermanniga loodi Mõisaküla eramurajooni detailplaneering (1947). Seejärel Viljandi (1950), Narva, Põltsamaa (1955) ja Valga (1956) sõjajärgsed planeerimiskavad. Pärnu kui kunagise uhke kuurortlinna taaselustamine, Tartu taastamine kui haridus- ja teaduskeskusena (1945 koos Peeter Tarvase, kinnitati 1948; 1954 koos J. Fomini ja H. Armaniga, 1959 korrigeeriti) ning Tallinna uus generaalplaan (koos O. Keppe ja H. Armaniga, I variant 1946, täiendatud variant 1950, kinnitati 1952; Nõukoguse Eesti preemia 1948).[1] Tallinna sõjajärgne ülesehitus nägi ette linna arengut 20 aastaks. Esimesed viis-kuus aastat kulus taastamistöödele, uusi hooneid ehitati vähe. 1946 alustati Estonia teatrihoone ja kontserdisaali renoveerimist (kuni 1950). 1947-48 ehitati Lenini (nüüd Rävala pst) ja sellega ristuvat Eesti Punaste Küttide (nüüd Teatri) väljakut. Põhirõhk oli enim kannatada saanud piirkonnal - kesklinnal.[6]

Anton Soans arhitektina

Töömahult saab Anton Soansi pidada pigem linnaplaneerjiaks, sellegi poolest on ta loomingus mitmeid suurejoonelisi arhitektuuriobjekte. Tal oli valmidust ja oskust teha teiste arhitektidega koostööd, kõik Anton Soansi kuulsamad majad on sündinud just paaristöödena.

Esmalt proovis kätt ka 1920. aastate traditsionalismis, kuid selles stiilis viljakamad arhitektid olid H. Johanson ja E. Habermann. 20ndate teisel poolel hakkas vihjeid tulema Soansi oskusele teha funktsionalistlikku arhitektuuri (A.Soans. Eesti Seemneviljaühisuse maja. Tallinnas Pärnu mnt 2  teostamata ümberehitusprojekt. 1923; Pikk 36. 1921 O. Moeller, A. Soans, 1924–25 G. Hellat). Kümnendi lõpul valmis individuaalprojekt A. Adamsoni 4 tänaval, büroo- ja eluhoone (1928–29).[3]

Kohtla-Järve koolihoone, 1938
Kohtla-Järve koolihoone, foto 2012

1930ndad olid Soansi karjääri ühed arhitektuuriliselt viljakamad aastad. 1931–32 aastal valmis Karl Burman vanemaga koostöös Vihula algkool. Hilisematest koolidest märkimisväärsed omapärase funktsionalismi tõlgendusega Kohtla-Järve algkool Spordi tn 2 (1938–39) ja Järvakandi algkool (1938).[12]

Anton Soansi üks Eesti mõistes ainulaadseid projekte oli 1932. a alustatud ja 1936. a lõpetatud Raua tn umbsopp ehk majad nr 25-35. Ainus tervikliku modernistliku miljööd pakkuv linnaruumi lõik Eestis tekkis linnale pärandatud suure krundi tükeldamisel. Üksikuid hooneid kavandas sinna peale tema Richard Falkenberg, Johann Ostrat, Villem Seidra ja Artur Veedemaa-Vetemaa. See oli traditsioonilisest hoonestusviisist väljamurdmine, geomeetriliste mahtude vormimäng, mis ahvatleb leidma formaalset sarnasust art deco klassikasse kuuluva R. Mallet-Stevensi omanimelise Pariisi tänavaga. Art decole viitab ka dekoratiivne nurkade ümardamine ja rõhtjoonte värvidega rõhutamine. "A.Soansi enda kavandatud poega nurgamajal ei puudu madalama ploki peal Le Corbusier’lik katuseaedrõdu." [3] 2015. aastal sai sellest majast kinnisvaraarendusprojekt Villa Soans, mille raames maja renoveeriti ja 9 korteriteks müüdi.[13]

1933. aastal kavandas ta koos E. J. Kuusikuga Tallinna Kunstihoone. Tegemist oli võistlusprojektiga, mis ehitati valmis 1934. a Kultuurikapitali abiga. Masinaesteetikast lähtuv modernistlik vorm, kus fassaadilt eendub suur klaasekraan, mis liidab näitusesaali, koosolekusaali ja osa ateljeede aknaid.[3] I korrusel on kunstnike klubi restoran KuKu ning äripind, II korrusel näitusesaalid, III korrusel bürood ning ülemistel kunstnike ateljeekorterid. Ruumipuuduse tõttu ehitati 1963. a Kuusiku projekti järgi majale peale lisakorrus. Fassaad ja näitusesaalid restaureeriti 1995. a. Täna tegutseb kunstihoone samal eesmärgil.[14][15]

Samal aastal projekteeris Soans üksi aadressile Tõnismäe 16a korterelamu, valmis 1936.[14]

Paralleelselt Kuusikuga tegi Soans koostööd Pärnu linnaarhitekti Olev Siinmaaga. Soansi loomingulises panuses julgetakse kahelda, kuid tema on allkirjastanud nii Rannahotelli (1935–1937) kui funktsionalistliku villa Lõuna tänaval (1933–1936).[14]

1936. aastal valmis Soansi järgmine iseseisev projekt – Koidula 32b 19. sajandi puumaja ümber- ja juureehitus. Majal on jõuliselt funktsionalistlike elemente, asümmeetriline nurgakende raamijaotus, aknaküllane ümarärkel ning metallist rõdupiirded.[14]

Võru pangahoone hakkas kerkima Tartu ja Jüri tn nurgale 1937. aastal ja valmis 1939, taas projekteeris Soans koos Kuusikuga. Maja oli klassikalise ülesehitusega – väikelinna peaväljaku ääres kolmekorruseline kõrge kelpkatusega hoone, mille keskel on läbi kahe korruse ulatuv operatsioonisaal, linnapildis tõeliselt domineeriv. Stiililt läks Pätsi-aja esindustraditsionalismi alla, seest moodne aga fassaadil väärikust eksponeeriv kate. Fassaadile lisati ka skulptori Aleksander Kaasku Saare marmorist aknapealsed sümbolistlikud reljeefid.[16]

1937. aasta lõpus kuulutas Eesti Pank välja Pärnu pangahoonekavandite võistluse. Koostöös Alar Kotliga projekteeris Soans võidutöö. Hoonet hakati ehitama 1939, kuid II maailmasõja tõttu ehitus venis 1943. aastani. See oli omal ajal suurim Pärnus olev maja ja üks suurimaid pangahooneid Eestis. Ülesehituselt ja stiilist paratamatult sama asutuse esindushoonena küllalti sarnane ehk isegi veel dekooririkkam. Tänapäeval on seal SEB Pärnu peakontor.[16]

1938. aastal projekteeris Anton Soans Kohtla-Järvele Issandamuutmise apostlik-õigeusu kiriku (Järveküla tee 7). Põhiplaanilt geomeetriliselt selge ja tagasihoidlik. See oli ainus apostlik-õigeusu kirik, mis sellel kümnendil Eestis ehitati.[11] Samuti ainulaadne funktsionalistlik kirik Eestis; hoolimata traditsioonilisest detailikäsitlusest on kiriku ülesehitus ja vorm täiesti moodne, puudub isegi sibulkupli motiiv.[3] Alates 1998. aastast kultuurimälestiste nimekirjas, kuid enne seda jõuti koguduse poolt kirikule kuppel peale ehitada.[17]

A. Soans on proovinud ka kätt mälestusmärkide projekteerimisel ja üheks eredamaks näiteks on 25. juunil 1939 Konstantin Pätsi sünnikoha tähistamiseks avatud mälestussammas Tahkurannas, mis valmis koostöös skulptor Ferdi Sannamehega.[18]

Loomingu nimistu

  • Haapsalu I planeerimiskava (1923)
  • Tartu Ropka-Piiskopi aedlinn koos A. Eichhenhorniga (1923)
  • Aarde ja Preesi tänava tn hoonestus Pelgulinnas koos E. Habermanniga (1927)
  • Merivälja aedlinn, I koht (1927).
  • Pirita rannaala planeerimiskava koos E.J Kuusikuga, I koht (1927–28)
  • Toompea vallikraavi korrastus (1927–28)
  • Kadrioru pargi ümberkujunduse, I koht (1928)
  • A. Adamsoni 4  büroo- ja eluhoone (1928–29)
  • Sindi puhkerajoon (1929)
  • Rannamõisa puhkerajoon (1929)
  • Eesti hüpoteegipanga hoone koos Karl Burman sen, II koht (1930)
  • Roosikrantsi 4b eramu aiakujundus (1931)
  • Vihula algkool koos Karl Burman sen, võimalik, et ainult allkirjastanud (1931–32)
  • Taevaskoja puhkerajoon (1932)
  • Villa Pärnus Lõuna 2a koos O. Siinmaaga, võimalik, et ainult allkirjastanud (1933)
  • Eesti Kunstimuuseum koos E. J. Kuusikuga, III koht (1933)
  • Tallinna Kunstihoone koos E. J. Kuusikuga (1933–34)
  • Miljööväärtusliku piirkonna Raua põigu kvartal: Raua 25 (1932) ja 31 (1934)
  • Elamu Pirital (1934)
  • Pärnu rannahotell koos Olev Siinmaaga (1935)
  • Pelgulinna superlasutus (1935), hävinud
  • Koidula 32b ümber- ja juureehitus (1936)
  • Tõnismäe 16a korterelamu (1936)
  • Eesti Seemnevilja Ühisuse hoone Valli tn ja Pärnu mnt nurgal (1936), teostamata
  • Messihoone (1937)
  • Tööstuspalee koos A. Kotliga Roosikrantsi ja Kaarli pst nurgal, 2 varianti (1937), teostamata
  • Võru pangahoone koos E.J Kuusikuga (1937–39)
  • Pärnu pangahoone koos A. Kotliga (1937–43)
  • Inglise Kolledž Politseiaia kõrval (1937–38)
  • Järvakandi algkool (1938)
  • Kohtla-Järve töölisasula:
    • Pioneeri ja Pavandu tn hoonestus (1922–23)
    • Siidisuka tn hoonestus koos E. Habermanniga (1923–24)
    • Kohtla-Järve algkool Spordi tn 2 (1938–39)
    • Issandamuutmise vene-õigeusu kiriku Järveküla tee 7(1938)
  • Konstantin Pätsi sünnikoha mälestusmärk koos Ferdi Sannamehega (1939)
  • Tallinna uus generaalplaan koos O. Keppe ja H. Armaniga (1946–52):
  • Lenini pst (Rävala pst) ja Eesti Punaste Küttide väljak (Teatri väljak) (1947–48)
  • Mõisaküla elamurajooni planeering koos E. Habermanniga (1947)
  • Tartu sõjajärgne taastus koos Peeter Tarvase ja H. Armaniga (1945–59)
  • Pärnu sõjajärgne taastus
  • Viljandi sõjajärgne taastus (1950)
  • Pühajärve puhkekodu (valmis ainult haldushoone peakorpus 1954).
  • Põltsamaa sõjajärgne taastus (1955)
  • Valga ssõjajärgne taastus (1956)

Näitused

1993. aastal "Teisiti : funktsionalism ja neofunktsionalism Eesti arhitektuuris" Helsingis Soome Arhitektuurimuuseumis ja Tallinnas Kunstihoones. Näituse kataloogi koostasid Mart Kalm ja Krista Kodres, Eesti arhitektuurimuuseum.[1]

Isikunäitus: 18. septembrist 7. novembrini 2010 toimus Eesti Arhitektuurimuuseumi soolalao suures saalis näitus "Arhitekt Anton Soans 125", mille kuraator oli Matis Rodin ja kujundaja Marge Pervik-Kaal. Näituse materjali põhiosa pärineb arhitektuurimuuseumis Soansi isikufondist.[19]

Isiklikku

Tema vanemad olid Hans Soans ja Amalie Rosalie Soans.[20]

Abiellus 1930. aastal Ellen Bachmaniga, kes töötas raamatupidajana. Neil sündis 2 poega: Eerik ja Ado Soans, esimene on metsateadlane ning noorem on ehitusinsener tsiviil- ja tööstusehituse alal.[8] Tema vennapoeg oli graafik Olev Soans, tema vennapojapoeg skulptor Jaak Soans.[20]

Viited

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 Peatoimetaja Mart-Ivo Eller (1996). Eesti kunsti ja arhitektuuri biograafiline leksikon. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus. Lk 482. 
  2. Tallinna Reaalkool. "Arhitekte Tallinna Reaalkoolist".
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 3,6 Mart Kalm (2001). Eesti 20. sajandi arhitektuur. Tallinn: Prisma Print. Lk 14. 
  4. Eesti Arhitektuurimuuseum. "EALi ajalugu".
  5. 5,0 5,1 Silver Riisalo (2014). Mees, kes andis pealinnale kopsud - Uurimus Tallinna linnaaednik Hans Lepast.. TTÜ Tartu kolledž.. 
  6. 6,0 6,1 Peatoimetaja Harald Arman (1965). Eesti Arhitektuuri Ajalugu. Tallinn: Eesti Raamat. Lk 14. 
  7. 7,0 7,1 Toomas Vitsut (2009). Pirita linnaosa üldplaneeringu seletuskiri. Tallinn: Tallinna Linnavolikogu. 
  8. 8,0 8,1 Eesti arhitektuurimuuseumi arhiiv. Soansi toimik.
  9. Villem Raam (1996). Eesti arhitektuur : 2. osa. Läänemaa, Hiiumaa, Saaremaa, Pärnumaa, Viljandimaa. Tallinn: Valgus. Lk 9. 
  10. Villem Raam (1996). Eesti arhitektuur : 4. osa. Tartumaa, Jõgevamaa, Valgamaa, Võrumaa, Põlvamaa. Tallinn: Valgus. Lk 11. 
  11. 11,0 11,1 Villem Raam (1996). Eesti arhitektuur : 3. osa.Harjumaa, Järvamaa, Raplamaa, Lääne-Virumaa, Ida-Virumaa. Tallinn: Valgus. Lk 173. 
  12. Karin Hallas-Murula. "Albumitäis algkoolimaju". Sirp, 23. märts 2007.
  13. Endover. "Villa Soans".
  14. 14,0 14,1 14,2 14,3 Mart Kalm (1998). Eesti funktsionalism : Reisijuht. Tallinn: DOCOMOMO. Lk 20. 
  15. Karin Hallas-Murula (2014). Tallinna Kunstihoone 1934-1940. Tallinn: Tallinna Kunstihoone Fond. 
  16. 16,0 16,1 Karin Hallas-Murula, Mart Kalm, koostaja: Märt Karmo (2004). Eesti Panga ajaloolised hooned. Tallinn: Eesti Pank. 
  17. Kultuurimälestiste riiklik register. "Kohtla-Järve õigeusu kirik".
  18. "Anton Lembit Soans".
  19. Mait Väljas. "Džentelmenlik ehituskunst – Anton Soans 125". Sirp, 2010.
  20. 20,0 20,1 Timo Kikas. "Anton Lembit Soans".
Biograafiad (So)

Biograafiad (So) loetleb Vikipeedias olemasolevaid või kavatsetavaid artikleid isikutest, kelle nimi algab tähtedega "So".

Eesti arhitektuur

Eesti arhitektuur käsitleb Eesti arhitektuuri läbi aegade.

Joala tänav

Joala tänav on tänav Narvas Kreenholmi linnaosas.

Tänav algab Raudtee tänava jätkuna, kulgeb põhjast lõunasse, ristub Raudtee tänava teise osaga, Vassili Gerassimovi, Kalda, Haigla, Spordi, Kose, Kreenholmi tänava ja Vana-Joala teega ning lõpeb Tehase tänavaga ristudes. Tänava pikkus on 2450 meetrit.

Tänav on nime saanud oletatavasti lähedal asuva Joala mõisa järgi.

Enne Teist maailmasõja samas piirkonnas kulgenud tänav kandis nime Kulgu tee (oletatavasti seetõttu, et ta viis Kulgu küla suunas).

1927. aasta linnaplaanil oli muu Joala tänav Joaoru linnaosas, mis algas Võrrastemaja tänavalt, kulges lõunast põhja poole, ristus Joaoru, Kiriku ja Madise tänavaga ning lõppes Masina tänavaga ristudes. Praegu see on Aleksander Puškini tänava osa.

1950. aastal nimetati tänav Vladimir Lenini järgi ümber Lenini prospektiks. 1950ndate alguses alustati tänava hoonestamist ainuprojektide järgi (planeeringu autor Anton Lembit Soans). Piirkonna suurim ehitis oli 1957. aastal üleliidulise tüüpprojekti järgi uusklassitsistlikus stiilis loodud Gerassimovi nimeline kultuuripalee, tänava ümbrusse rajati Võidu park.11. novembri 1994 Narva linnavolikogu otsusega nr 68/14 nimetati tänav ünber Joala tänavaks.

Joala tänaval asub mitu 19.–20. sajandil ehitatud hoonet, mis kuuluvad Narva linna muinsuskaitsemälestiste hulka.

Krista Thomson

Krista Thomson (sündinud 21. novembril 1974 Tallinnas) on eesti sisearhitekt.

Thomson õppis aastatel 1998–2002 Eesti Kunstiakadeemias sisearhitektuuri erialal. Ta töötab OÜ-s Superellips.

Krista Thomson on Eesti Sisearhitektide Liidu liige.

Lembit (eesnimi)

Lembit on eesti mehenimi.

2018. aasta 1. jaanuari seisuga oli Eestis eesnimi Lembit 2264 mehel. Lembit oli populaarsuselt 73. mehenimi. Lembit oli keskmiselt 66 aasta vanune (mediaanvanus oli 66). Kõige populaarsem oli eesnimi Lembit vanuserühmas 80–84, kus neid oli 10 000 elaniku kohta 57,27.

Lõuna tänav (Pärnu)

Lõuna tänav on tänav Pärnus.

Tänav algab Ringi tänava ja Mere puiestee ristumiskohast ja lõppeb Kuninga tänavaga ristumisel.

Tänav kandis Lõuna tänava nime juba enne Eesti esimest iseseisvusaega (allikates 1915). Eesti NSV ajal kandis tänav nime Boris Kummi tänav. 1988 ennistati varasem nimi: Lõuna tänav.Hoonestus:

Funktsionalistlik villa aadressil Lõuna 2a (ehitatud 1933, arhitekt Anton Lembit Soans)

Olev Soans

Olev Soans (29. mai 1925 Tallinn – 28. aprill 1995 Keila) oli eesti graafik ja pedagoog.

Olev Soans lõpetas 1941. aastal Pärnu kaubanduskeskkooli. Aastatel 1943–1944 oli ta mobiliseeritud Saksa sõjaväkke, seejärel töötas Järvakandis muu hulgas joonistusõpetajana. Aastal 1951 lõpetas ta Eesti Riikliku Kunstiinstituudi. Aastatel 1961–1989 töötas ta Kunstiinstituudis õppejõuna.

Olev Soansi loomingu hulgas on vabagraafikat, raamatugraafikat, plakateid, ning alates 1975. aastast infograafilised, sealhulgas ajaloolised ja kultuuriloolised maakaardid (piltkaardid). Ta viljeles muu hulgas oforti, kuivnõela, litograafiat, linoollõiget, puulõiget, serigraafiat ning võttis kasutusele uudse elektrograafilise sõeltrüki.

27. aprillil 2000 asutasid Eesti Rahvuskultuuri Fond, Keila Linnavalitsus ja Harjumaa Muuseum Olev Soansi mälestusfondi Keilast pärit kunstnike ja Keilaga seotud kunstiprojektide toetamiseks.

Pärnu ajalugu

Pärnu ajalugu on ülevaade Pärnu linna ajaloost.

Riia Eesti Üliõpilaste Selts

Riia Eesti Üliõpilaste Selts (REÜS) oli aastatel 1909–1915 Riias tegutsenud eesti üliõpilasorganisatsioon. Pärast sõja vaibumist jätkus tegevus Tartus Üliõpilasselts Liivika nime all.

Tollane Venemaa Liivimaa kubermangu pealinn Riia pakkus Peterburi ja Tartu kõrval eesti soost üliõpilastele suhteliselt hästi kättesaadavaid kõrghariduse omandamise võimalusi. Riia Eesti Üliõpilaste Seltsi tuumik kujunes eesti soost üliõpilasi ühendava Laene sõpruskonna liitumisel 1909. aasta kevadel korporatsioon Vironiast lahkunutega. Asutajaliikmeid oli kokku 23.

Riia Eesti Üliõpilaste Seltsi asutajaliikmeist kuulusid Laenesse Anton Uesson, Eduard Kimberg, Martin Kesküla, Heinrich Johani Väljamäe, Viktor Pihlak, Peeter Sisask, Konstantin Zeren, Anton Lembit Soans, Aleksander Bürger, Karl Treumann, Kristjan Kask ja K. Feldmann. Vironia rühma kuulusid Märt Raud, Juhan Kukk, Alfred Kalm, Eduard Johannes Erlich (astus hiljem tagasi Vironiasse), Eduard Laur, Rudolf Maasen, Voldemar Saukas, Hermann Perna, Johann Sakeus (astus hiljem tagasi Vironiasse), Aleksander Müürisepp ja Karl Parvei.

Mitmed neist panustasid oluliselt hilisema Eesti Vabariigi ülesehitamisse.

Soans

Soans on perekonnanimi.

Teistes keeltes

This page is based on a Wikipedia article written by authors (here).
Text is available under the CC BY-SA 3.0 license; additional terms may apply.
Images, videos and audio are available under their respective licenses.