Anatoomia

Anatoomia kõige üldisemas mõttes on organismide väliskuju ja siseehitust ning nende elundite asendit, kuju ja ehitust uurivate teadusharude kogum.

Anatoomia kuulub bioloogia (sealhulgas inimese bioloogia, zooloogia ja botaanika) valdkonda ning moodustab osa morfoloogiast laiemas mõttes. Humaanmeditsiini ja veterinaarmeditsiini jaoks on anatoomia üks bioloogilisi alusdistsipliine[1]. Seetõttu tegelevad anatoomiaga peale bioloogide ka arstiteadlased ja veterinaararstiteadlased. Anatoomia uurimisega tegeleja on anatoom.

Sõna "anatoomia" tuleb vanakreeka sõnast ἀνάτομή (anatomē; 'lahtilõikamine, tükeldamine'). Seoses sellega võidakse anatoomia all mõelda ka ainult organismide siseehituse uurimist.

Anatoomias kasutatakse ladinakeelset anatoomianomenklatuuri.

Disambig gray.svg  See artikkel räägib anatoomiast üldiselt; anatoomia all võidakse mõista ka inimese anatoomiat või loomaanatoomiat või makroskoopilist anatoomiat või normaalset anatoomiat.
Lateral head anatomy detail
Inimese pea anatoomiline külgvaade

Jaotus

Organismide rühmade järgi

Comparative view of the human and elephant frame, Benjamin Waterhouse Hawkins, 1860
Inimese ja elevandi luustiku võrdlus

Eristatakse inimese anatoomiat ehk antropotoomiat ja loomaanatoomiat ehk zootoomiat.

Taimeanatoomia ehk fütotoomia all mõeldi varem taimede anatoomiat üldse, praegu aga taimede peenehitust ehk mikrostruktuuri uurivat teadusharu.

Makroskoopiline ja mikroskoopiline anatoomia

Makroskoopiline anatoomia ehk makroanatoomia käsitleb organismi ehitust, niivõrd kui see on paljale silmale nähtav. mikroskoobiga ja teiste Optiliste seadmetega nähtavat ehitust käsitleb mikroskoopiline anatoomia ehk mikroanatoomia, mis ulatub molekulaartasandini ning on seoses molekulaarbioloogiaga; luubiga nähtavat ehitust käsitleb makromikroskoopiline anatoomia. Kudesid ja rakke uuritakse valgusmikroskoobi või elektronmikroskoobiga pärast preparaadi fikseerimist ja värvimist; mõnikord toimub lahtilõikamine mikroskoobi all. Kudede mikroskoopilist ehitust uurib histoloogia, rakkude ja nende koostisosade ehitust tsütoloogia; histoloogiale toetub koebioloogia, tsütoloogiale rakubioloogia.

Süstemaatiline ja topograafiline anatoomia

Kirjeldav anatoomia ehk deskriptiivne anatoomia on endine anatoomia haru, mis kirjeldas organismi elundite paiknemist, kuju ja ehitust ning andis organismi osadele nimed. Tänapäeval vastab sellele süstemaatiline anatoomia, mis kirjeldab ka elundisüsteeme ehk elundkondi ning süstematiseerib organismi osi elundisüsteemide kaupa. Eristatakse osteoloogiat, artroloogiat, müoloogiat, angioloogiat, splanhnoloogiat ja neuroanatoomiat. Süstemaatiline anatoomia on ühtlasi funktsionaalne anatoomia ehk talitlusanatoomia, mis uurib elundite kuju ja nende omavahelises seoses ning seoses funktsioneerimisega; funktsionaalne anatoomia on seotud füsioloogiaga.

Topograafiline anatoomia ehk topoanatoomia ehk kirurgiline anatoomia uurib elundite paiknemist ja omavahelisi suhteid mitte elundisüsteemide, vaid kehapiirkondade kaupa. Topograafiline anatoomia on tähtis eriti kirurgia seisukohast.

Rakendusanatoomia

VolRenderShearWarp
Hiire kolju ja esikäpad

Rakendusanatoomia ehk kliiniline anatoomia on seotud anatoomia rakendustega humaanmeditsiinis ja veterinaarmeditsiinis ning muudes valdkonades. Selle osad on näiteks kirurgiline anatoomia ja radioloogiline anatoomia (sealhulgas röntgenanatoomia).

Uuritakse ka organismi suuruse ja proportsioonide individuaalset, soolist ja ealist varieerumist. Seda rakendatakse ergonoomikas.

Plastiline anatoomia

Plastiline anatoomia ehk anatoomia kunstnikele ehk taideanatoomia uurib lähtudes kujutava kunsti vajadustest inimese keha väliskuju eri asendites ja eri liigutuste korral ning inimese keha proportsioone.

Võrdlev anatoomia

Võrdlev anatoomia ehk komparatiivanatoomia uurib eri taksonitesse kuuluvate organismide ehituse sarnasusi ja erinevusi, arvestades taksonitevahelisi sugulus- ja põlvnemissuhteid. Lähtutakse eri taksonite organismide osade vahelisest homoloogiast.

Arenguanatoomia

Arenguanatoomia (embrüoloogiline anatoomia ja ealine anatoomia) uurivad anatoomiliste seikade muutumist ontogeneesi jooksul.

Normaalne ja patoloogiline anatoomia

Normaalne anatoomia ehk normaalanatoomia uurib tervet, normaalset organismi, patoloogiline anatoomia uurib haigustest tingitud anatoomilisi muutusi.

Taimeanatoomia jaotus

Füsioloogiline taimeanatoomia uurib taimede ehituse iseärasusi vastavalt talitluse erinevusele. Võrdlev taimeanatoomia uurib taimeliikide ehituslikke einevusi. Ökoloogiline taimeanatoomia uurib keskkonna mõju taimede ehitusele. Patoloogiline taimeanatoomia uurib haigustest tingitud ehituslikke muutusi. Evolutsiooniline taimeanatoomia uurib taimede ehituse kujunemist fülogeneesis. Eksperimentaalne taimeanatoomia uurib taimede ehituse muutumist katsetingimustes.

Ajalugu

Next.svg Pikemalt artiklis Anatoomia ajalugu
Mondino - Anathomia, 1541 - 3022668
Mondino dei Liuzzi, Anathomia, 1541

Esialgu hoiduti religioossetel põhjustel inimese keha lahkamisest ning andmeid inimese siseehituse kohta saadi kaudsel teel. Inimese keha hakkasid anatoomiliselt lahti lõikama umbes 300 eKr Herophilos ja Erasistratos Aleksandrias (Aleksandria meditsiinikoolkond). Nad tegid palju olulisi avastusi. 2. sajandil pKr võttis Galenos süstemaatiliselt kokku kõik vanakreeka anatoomide teadmised; ta kasutas loomade, eriti ahvide lahkamist. Galenos, kelle anatoomia oli osalt spekulatiivne, oli keskaja Euroopas vaieldamatu autoriteet anatoomia alal; lahkamisi tehti väga vähe. 16. sajandi alguses koostas Leonardo da Vinci oma lahkamiste põhjal täpsed anatoomilised joonised. Uusaja makroskoopilisele anatoomiale pani aluse Andreas Vesalius teosega "De humanis corporis fabrica libri septem" (1543), mis oli esimene kõikehõlmav illustreeritud anatoomiaõpik. See tegi lõpu Galenose autoriteedile. Vesalius kirjeldas luustikku, lihaseid, veresooni, närvisüsteemi ja seedeelundeid, tema järglased Padova ülikoolis (Hieronymus Fabricius, Gabriello Fallopius, Bartolomeo Eustachi) kirjeldasid ka näärmeid, erituselundeid ja suguelundeid. See andis tõuke füsioloogia arengule, näiteks vereringe avastaja William Harvey toetus Fabriciuse kirjeldusele veeniklappidest. Inimese makroskoopiline anatoomia arenes kuni 19. sajandi keskpaigani.

Mikroskoopiline anatoomia sai alguse Marcello Malpighist, kes 17. sajandi keskel avastas kapillaarid. Robert Hooke avastas taimede rakud. Antonie van Leeuwenhoek avastas lihaskiud ja spermatosoidid. Kui 1830ndatel võeti kasutusele akromaatilised läätsed, said Matthias Jakob Schleiden ja Theodor Schwann kinnitada, et rakk on kõigi organismide ehitusüksus. Prepareerimisel võeti 19. sajandi lõpuks kasutusele mikrotoom õhukeste kihtide saamiseks ning sünteetiliste värvidega värvimine kudede eristamiseks. 19. sajandil said alguse histoloogia ja tsütoloogia. 20. sajandi keskpaigas võeti kasutusele elektronmikroskoop ja tekkis molekulaaranatoomia.

Võrdlevale anatoomiale pani aluse Aristoteles, kes eristas loomaliike muu hulgas anatoomiliste tunnuste järgi. Linné võttis anatoomilised tunnused aluseks loomade ja taimede süstemaatikas. Georges Cuvier uuendas võrdlevat anatoomiat.

Vaata ka

Kirjandus

Eestikeelsed kõrgkooliõpikud

Viited

  1. Arráez-Aybar et al. (2010). Relevance of human anatomy in daily clinical practice. Annals of Anatomy-Anatomischer Anzeiger, 192(6), 341–348.

Välislingid

Elund

Elund ehk organ (kreeka organon 'tööriist') on hulkraksete organismide kindlaid funktsioone täitev kudedest koosnev talitlusüksus (näiteks leht taimedel või süda loomadel).

Analoogilisi talitlusüksusi üherakulistel organismidel nimetatakse organoidideks või organellideks.

Elundite tänapäevane nomenklatuur, nimetused, klassifikatsioon ja struktuur ning omadused ja asendid ning suunad võivad erinevate hulkraksete organismides erineda nii eluvormiti, liigiti kui ka indiviiditi.

Emakas

Emakas ehk uterus (ladina uterus) on enamiku emaste imetajate (sealhulgas naise) ja mõningate teiste selgroogsete paaritu suguelund, milles loode tiinuse (raseduse) korral areneb.

Emakas allub organismi hormonaalsele talitlusele, teda mõjutavad munasarja, neerumanuse (inimestel neerupealis), raseduse ajal ka platsenta hormoonid.

Emaka areng, anatoomia, morfoloogia, histoloogia ja patoloogia võivad erineda nii liigiti kui ka indiviiditi.

Histoloogia

Histoloogia ehk koeõpetus on mikroanatoomia, botaanika, bioloogia, zooloogia ja meditsiiniteaduse allharu, mis uurib hulkraksete organismide rakkude ja kudede struktuuri, ehitust, arenemist ja talitlust ning patoloogiat. Histoloogia eriteadlane on histoloog.

Histoloogia on tihedalt seotud anatoomia allharudega, nagu süstemaatiline anatoomia, funktsionaalne anatoomia,embrüoloogia, ealine anatoomia, rakendusanatoomia ehk kliiniline anatoomia, patoanatoomia jt.

Histoloogiaga on tänapäeval seotud paljud teadusharud, nagu bioloogia, dermatoloogia, endokrinoloogia, farmakoloogia, geneetika, hematoloogia, histopatoloogia, kardioloogia, onkoloogia, pulmonoloogia, tsütoloogia jne.

Eri riikide teadus- ning meditsiinisüsteemides võivad histoloogia klassifikatsioonid, diagnostilised meetodid (laboratoorne diagnostika), õpetusteooriad ja teraapilised meetmed ning bioloogilised ja meditsiinilised terminid erineda.

Histoloogiat saab liigitada uuritavate ning õpetusse kuuluvate hulkraksete organismide järgi:

taime histoloogia

veterinaarhistoloogia

inimese histoloogia

Imetajad

Imetajad ehk mammaalid (Mammalia) on loomade klass keelikloomade hõimkonnast.

Teadusharu, mis tegeleb imetajate uurimisega, nimetatakse terioloogiaks.

Kael

Kael on paljude loomade, sealhulgas inimese pead ja keret ühendav kehaosa.

Karvad

Karvad on valgust moodustunud kiud, mis kasvavad dermises asuvatest karvanääpsudest. Karvad on üks imetajate iseloomulikest tunnustest.

Karvastik

Karvastik ehk karvkate ehk karvastu on loomade, peamiselt imetajate kogu keha katvad marrasknaha sarvmoodustised.Karvastiku areng, anatoomia, veresooned, närvid, morfoloogia, töönduslik tarve ja veekindlus ning patoloogia võivad suuresti erineda nii liigiti kui ka indiviiditi.

Marrasknahka kattev karvade kiht vahetub perioodiliselt (karvavahetus).

Loomade karvastik koosneb pealiskarvastikust ja aluskarvastikust. Pealiskarvastiku hulka loetakse katte-, harjas- ja jõhvkarvad.

Limaskest

Limaskestaks ehk mukoosaks (ladina keeles tunica mucosa) nimetatakse paljude selgroogsete loomade kehaavausi ja õõneselundite (sh sooled) sisepinda katvat kesta.Limaskestade areng, morfoloogia, funktsioonid, histoloogia ja patoloogia võivad suuresti erineda nii liigiti, indiviiditi, arenguastmeti kui ka asendist lähtuvalt.

Limaskest koosneb valdavalt mitmekihilisest limaskesta epiteelist ja selle all paiknevast sidekoelisest limaskesta päriskihist (lamina propria mucosae) ning paiguti ka limaskesta lihaskihist (lamina muscularis mucosae). Limaskestale järgneb submukooskiht.

Limaskest on kantud kehtivasse rahvusvahelisesse inimese anatoomia standardisse Terminologia Anatomica ja inimese tsütoloogia ja histoloogia standardsõnavarasse Terminologia Histologica vastavate elundite limaskestana. Eristatakse nina, suu, neelu, söögitoru, seedetrakti, mao, hingetoru, bronhide, sapipõie, ussripiku, kusejuha, kusepõie, peensoole, käärsoole, tühisoole, kaksteistsõrmiku, tupe, sugutiluku, pärasoole, emakalimaskesta ja silmade sidekesta jt.

Paljude limaskestade seintes paiknevad näärmed, mis eritavad lima. Mitmeis paigus sisaldavad limaskestad ka närve ja veresooni.

Limaskestade funktsioonid sõltuvad elundisüsteemist. Nii on suuõõnes, neelus, söögitorus ja pärakus limaskesta ülesandeks limaskestaimmuunsuse tagamine, maos aga kaitse ja maomahla eritamine, peensooles imendumine, jämesooles kaitse, imendumine ja sooltes ka ainete transport.Immuunkaitse tagamisel osaleb limaskestas paiknev limaskestaga seotud lümfikude (sh ninaga seotud lümfikude, sooltega seotud lümfikude, bronhidega seotud lümfikude, silmasidekestaga seotud lümfikude, kõriga seotud MALT, nahaga seotud MALT, kuseteedega seotud MALT, LDALT, TALT jt).

Limaskestas on mitmeid rakutüüpe, mille esinemine oleneb limaskesta asukohast, näiteks Langerhansi rakud.

Magu

Magu (ladina keeles ventriculus, gaster) on paljudel loomadel seedeelundkonna elund.

Magu on selgroogsetel, okasnahksetel, putukatel ja molluskitel.

Magu võib olla kas ühe- või mitmekambriline.

Mao areng, anatoomia, morfoloogia, histoloogia ja patoloogia võivad erineda nii liigiti, indiviiditi kui ka arenguastmeti.

Meditsiin

Meditsiiniteadus (ladina keeles ars medicina 'ravimise kunst'; samatüveline medeor 'ravin, arstin'), tänapäeval ka lihtsalt arstiteadus, on teadusharu , mis uurib ja rakendab inimese tervise kaitse ja tugevdamise, haiguste, nende diagnoosimise, ennetamise, profülaktika ja ravi ning eluea pikendamisega seotut.

Meditsiiniteadus on interdistsiplinaarne, tuginedes nii loodus- kui ka sotsiaalteadustele. Pidevalt integreeruva ja täieneva teadusdistsipliinina on tihedates seostes teiste teaduse põhivaldkondade ja erialadega

anatoomia (mõeldud loomkatsed on ka aluseks inimkatsetel põhinevatele ravimipreparaatidele)

bakterioloogia

biokeemia

deontoloogia

diagnostika

embrüoloogia

farmakognoosia

farmakoloogia

füsioloogia (mõeldud loomkatsed on ka aluseks inimkatsetel põhinevatele ravimipreparaatidele)

geneetika

histoloogia

immunoloogia

inimese anatoomia

inimese füsioloogia

mikrobioloogia

profülaktika (sealhulgas eelravi ehk metafülaktika)

psühholoogia

radioloogia

ravi

taastusravika palliatiivse raviga

toksikoloogia

tsütoloogia jpt.Meditsiiniteadus jaotakse lihtsustatult kaheks:

humaanmeditsiin

veterinaarmeditsiin

Putukad

Putukad (Insecta, ka Hexapoda) on liigi- ja vormirikas loomade klass lülijalgsete hõimkonnast.

Kogu maailmas on teada üle miljoni liigi putukaid, mis moodustab rohkem kui 68% teadaolevatest loomaliikidest.

Eestis esineb umbes 14 400 liiki.

Põrn

Põrn (ladina splen, lien) on selgroogsete (sealhulgas inimese) kõhuõõnes paiknev immuunelund. Põrn osaleb vereloomes.

Roomajad

Roomajad ehk reptiilid (Reptilia) on peamiselt maismaa-eluviisiga keelikloomade klass selgroogsete alamhõimkonnast. Neile on iseloomulik hingamine kopsudega, kahe aordikaare esinemine, paks sarvkihiga nahk ja koorega munad. Roomajad on üks mitmekesisemaid selgroogsete klasse, nende hulka kuulusid ka imetajate ja lindude eellased. Roomajad on evolutsiooniliselt esimene täielikult maismaal eluga kohastunud selgroogsete rühm.

Saba

Saba on mitmel loomarühmal keha osa, mis jääb pärakust tahapoole; üldjuhul on saba eraldiseisev paindlik jätke keha küljes. Laias laastus vastab see imetajate, roomajate ja lindude ristluu ning sabaluu piirkonnale.

Ehkki sabad esinevad peamiselt selgroogsetel, on sabalaadsed jätked ka mõnel selgrootul, näiteks skorpionitel, hooghännalistel ja tigudel.

Sool (anatoomia)

Sool ehk soolestik (mitmuses sooled, ladina intestinum, mitmus intestina) on paljudel organismidel torujas elund.

Paljudel selgroogsetel loomadel on sool seedekanali osa, mis algab maolukutist ning lõpeb olenevalt liigist kas päraku või kloaagiga.

Soolestiku funktsioonideks on toitainete (põhitoitained, mineraalid, vitamiinid) metabolism (mehaaniline töötlus ja seedimine ensüümide kaasabil), vee homöostaasi tagamine ja immuunsüsteemi rakkude ning hormoonide ja teiste bioaktiivsete signaalmolekulide komplekteerimine ja imendumine verre ja lümfi ning jääkainete väljutamine.

Soolestiku normaalfloora koosneb paljudest bakteritest, arhedest ja päristuumsetest organismidest.

Soolestiku areng, anatoomia, asend, kuju, morfoloogia, histoloogia ja patoloogia võivad suuresti erineda nii liigiti kui ka indiviiditi.

Leidub seoseid teatud keerukamat iseloomu haiguste ja soolestiku tervisliku seisukorra vahel.

Sulestik

Sulestik on lindude sulgedest kehakate ehk linnu keha katvad suled koosvõetult.

Eristatakes väikesulestikku (selle moodustavad kattesuled) ja suursulestikku (selle moodustavad hoo- ja tüürsuled).

Sulgimisest lähtuvalt eristatakse hund- (enne pesitsust) ja puhkesulestikku (pärast pesitsust) ning mõne linnu puhul (nt rabapüü) ka suve- ja talvesulestikku.

Suu

Suu (ladina os) on paljudel loomadel peas asuv ava, suuõõne osa, millega algab seedekulgla.

Suu kaudu võetakse organismi toit.

Suus võivad asuda hambad ja keel. Suu eesservadel võivad olla huuled.

Süda

Süda (ladina keeles cor; vanakreeka keeles καρδίᾱ, kardiā) on enamiku keelikloomade südame-veresoonkonna elund, mis on evolutsiooniteooria kohaselt jaotunud kambriteks ning mille töö (pumbafunktsiooni) tulemusel tagatakse elusorganismi rakkude pidev vere- ja lümfiringlus. Südame kaasabil ja töö tulemusel kantakse vere ja ka lümfi kaudu füsioloogiliseks homoöstaasiks vajalikud ained kõikidesse elundkondadesse ja elunditesse ning rakkudesse. Erinevad allikad klassifitseerivad ka mõnede avatud tsirkulatsioonisüsteemiga selgrootutel loomaliikidel elundina südant (kambriteta, ja/või südamelaadset elundit), mille funktsioonid sarnanevad südame kui elundi funktsioonidega, näiteks vihmaussidel (rõngussid), rohutirtsudel (Orthoptera) puukidel (Ixodoidea) jpt.

Südame kui elundi anatoomia ja histoloogia aga võivad suuresti erineda nii liigiti (inimesel, kassil, lambal, vasikal, rotil, tuvidel, roomajatel (süda 3-kambriline)) kui ka indiviiditi.

Terminologia Anatomica

Terminologia Anatomica (lühend TA; eesti keeles Anatoomiaterminoloogia) ehk Anatoomia terminoloogia on rahvusvaheline inimese anatoomia standard. See sisaldab ladinakeelsed terminid koos inglise vastetega.

Selle töötas välja Föderatiivne Rahvusvaheline Anatoomiaterminoloogia Komitee (FICAT) Anatoomide Assotsiatsioonide Rahvusvahelise Föderatsiooni (IFAA) juures ning avaldati 1998.

TA vahetas välja eelmise standardi Nomina Anatomica.

TA sisaldab üle 7500 inimese makroskoopilise anatoomilise struktuuri nimetuse.

Aastal 2011 avaldas FICAT-i järglane Föderatiivne Rahvusvaheline Anatoomiaterminoloogiate Programm (FIPAT) TA veebis.

Teistes keeltes

This page is based on a Wikipedia article written by authors (here).
Text is available under the CC BY-SA 3.0 license; additional terms may apply.
Images, videos and audio are available under their respective licenses.