Afekt

Afekt ehk afektiivne reaktsioon ehk tundepurse on tunde või emotsiooni kogemus [1]. See on (tavaliselt) lühiajaline ja tormiliselt kulgev inimest tervikuna haarav tundmuseväljendus reaktsioonina mingile olukorrale. See on inimese enda seisukohast nii psühholoogiliselt kui ka füsioloogiliselt äkiline vastureageering.

Afektiga võib kaasneda pulsi, hingamissageduse ja vererõhu tõus, higistamine, värisemine, pisarad, adrenaliininõristus jm. Need reaktsioonid on iseloomulikud üldisele valmisolekuseisundile ega olene sellest, millise tundmusega on tegu.

Afekti vaadeldakse kas emotsiooni erijuhuna või eristatakse kui lühiajalisemat, tugevamat ja vähem keerukat. Varem on afektiks nimetatud ainult patoloogilisi seisundeid.

Afekt ei pruugi olla kooskõlas isiku kirjeldusega oma tundmuse kohta.

Afektiivne reaktsioon võib olla erineva iseloomuga:

Disambig gray.svg  See artikkel räägib afektimõistest psühholoogias; afektimõiste kohta filosoofias vaata artiklit Afekt (filosoofia); Deleuze'i mõiste kohta vaata artiklit Afekt (Deleuze)

Afektiivse reaktsiooni häired

  • apaatia, emotsionaalsed reaktsioonid puuduvad
  • hüpopaatia, emotsionaalne reaktsioon on tuimenenud
  • afektlabiilsus: reaktsioon pole stiimuliga kooskõlas, emotsionaalne reaktsioon vallandub väga kergelt ja muutub kiiresti
  • ambivalentsus, vastandlike emotsioonide koosesinemine vastuseks ühele stiimulile

Vaata ka

Viited

  1. Hogg, M.A., Abrams, D., & Martin, G.N. (2010). Social cognition and attitudes. In Martin, G.N., Carlson, N.R., Buskist, W., (Ed.), Psychology (pp 646-677). Harlow: Pearson Education Limited.
Afekt (filosoofia)

Afekt (ladinakeeles affectus või adfectus) on Baruch Spinoza filosoofias kasutatav kontseptsioon, mille on välja töötanud Henri Bergson, Gilles Deleuze ja Félix Guattari, mis panevad rõhku kehalisele või kehastunud kogemusele. Afekti mõiste mõjutab psühholoogias ja teistes valdkondades erinevat tähendust.

Spinoza jaoks, nagu on kirjeldatud tema eetika kahes ja kolmandas osas, mõjutab see vaimse ja keha seisundit, mis on seotud (kuid mitte täpselt) tundedega ja emotsioonidega, millest ta ütleb, et on kolm peamist liiki: rõõm või rõõm (laetitia), valu või kurbus (tristitia) ja soov (cupiditas) või isu. Järgnev filosoofiline kasutamine Gilles Deleuze, Félix Guattari ja nende tõlkija Brian Massumi poolt, kuigi see on selgelt Spinozast tuletatud, kipub eristada teravamalt kui Spinoza mõjude ja tavapäraste emotsioonide vahel. Mõju on raske aru saada ja kontseptualiseerida, sest nagu Spinoza ütleb, on "meele mõjutamine või kirg [animi pathema] segane idee", mida tajub ainult see, mida see põhjustab keha elutähtsas jõus. Mõiste "mõjutada" on keskne humanitaarteaduste ja sotsiaalteaduste "afektiivne kord".

Afektiivne neuroteadus

Afektiivne neuroteadus on teadusharu, mis tegeleb emotsioonide neuraalsete mehhanismide uurimisega. See interdistsiplinaarne valdkond kombineerib neuroteaduse isiksuse, emotsioonide ja tujude psühholoogilise uurimisega.

Afektiseisund

Afektiseisund on afekti kui psühholoogilise ja füsioloogilise vastureaktsiooni tormiline vallandumine ning kaasneva pinge ja emotsioonide vahetu väljaelamine mingis kindlas ajavahemikus ja kindlas situatsioonis. Inimestele on see äkiline personaalne häireseisund või vastastikune vastumeelsus, mis kandub ellujäämisinstinktist.

Anna O.

Anna O. oli Josef Breueri patsiendi pseudonüüm. Josef Breuer avaldas tema juhtumi koostöös Sigmund Freudiga kirjutatud raamatus "Hüsteeria uuringud". Tema tegelik nimi oli Bertha Pappenheim (1859–1936). Ta oli Austria-Juudi feminist ja Juudi Naiste Liidu (Jüdischer Frauenbund) asutaja.

Üldarst ja füsioloog Breuer ravis Anna O.-l rasket köha, parema kehapoole jäsemete halvatust ning nägemis-, kuulmis- ja kõnehäireid, aga ka hallutsinatsioone ja teadvusekaotust. Tal diagnoositi hüsteeria. Freud viitab sellele, et tema haigus oli selle tulemus, et ta oli kibestunud oma isa füüsilise haiguse pärast, mis hiljem isa surmani viis.Tema ravi peetakse psühhoanalüüsi alguseks. Breuer märkis, et kui Anna O. koges "eemalolekut" (isiksuse muutumist koos peataolekuga), pomises ta omaette sõnu või fraase. Breuer leidis teda hüpnoosi viies, et need sõnad olid "sügavad melanhoolsed fantaasiad, mida vahel iseloomustas poeetiline ilu". Vabad assotsiatsioonid tekkisid, kui Anna/Bertha otsustas (Breueri panusega) lõpetada oma hüpnoosisessioonid lihtsalt Breuriga rääkides ja öeldes kõike, mis tal pähe tuli. Ta nimetas seda meetodit "korstnapühkimiseks" ning sellest sai alguse vabade assotsiatsioonide kasutamine.

Ajaloolised andmed näitavad, et kui Breuer lõpetas Anna O. ravimise, siis ta ei paranenud, vaid jäi järk-järgult haigemaks. Lõpuks Anna O. institutsionaliseeriti. "Breuer ütles Freudile, et ta oli segane; ta lootis, et ta sureb, et lõpetada tema kannatused".Hiljem ta taastus ning elas viljakat elu. Lääne-Saksa valitsus andis välja postmargi autasustamaks tema panust sotsiaaltöö vallas. Üks teooria on, et Anna kannatas uimastisõltuvusest tingitud kompleksete partsiaalsete hoogude all." Selle vaate järgi polnud tema haigus mitte psühholoogiline nagu Freud väitis, vaid neuroloogiline. Psühholoogiaprofessor Hans Eysenck ja meditsiiniajaloolane Elizabeth M. Thornton väitsid, et selle põhjustas tuberkuloosne meningiit. Kuigi mõned usuvad, et Freud pani talle vale diagnoosi ning tal oli tegelikult oimusagara epilepsia ning mitmed tema sümptomid ühes ettekujutatavate lõhnadega on tavalised epilepsia sümptomid, siis teised lükkavad hoolikalt need väited ümber.

Emotsioon

Emotsioon on organismi seisund, millega kaasnevad märgatavad kehalised muutused (hingamises, pulsis, näo verevarustuses jne), mida subjektiivselt tajutakse mingi tundmusena, mille nimetamiseks on keeles oma sõna ja mis tõukab mingil viisil tegutsema.

Filosoofia mõisteid

Siin on loetletud filosoofia mõisteid. Filosoofia kitsamate valdkondade mõisteid võib kanda ka loenditesse vaimufilosoofia mõisteid, eetika mõisteid, esteetika mõisteid, teadusfilosoofia mõisteid, epistemoloogia mõisteid. Eraldi lehekülg on ette nähtud semiootika mõistetele ja loogika mõistetele

Frans de Waal

Franciscus Bernardus Maria de Waal, tuntud kui Frans de Waal, (sündinud 29. oktoobril 1948 's-Hertogenboschis Põhja-Brabandis Hollandis) on hollandi ja Ameerika Ühendriikide primatoloog ja etoloog.

Jeremy De Chavez

Jeremy De Chavez on Filipiinide kirjandusteadlane ja filosoof. Ta õpetab De La Salle'i Ülikoolis.

Kohtupsühholoogiaekspertiis

Kohtupsühholoogiaekspertiis on üks kohtuekspertiisi liike, kus uuritakse psüühiliselt terve isiku psüühikat. Isikutel kelle vaimne seisund on terve ja haige piiripeal, määratakse kompleksekspertiis, milles osaleb peale psühholoogi ka psühhiaater-ekspert.Kohtupsühholoogilise ekspertiisi käigus hinnatakse näiteks seda, kas tunnistajate ütlused on usaldusväärsused, analüüsitakse isiku käitumist, agressiivsust ja motivatsiooni ning hinnatakse teadlikkust ja teadvustatust konkreetses kuriteo situatsioonis. Kohtupsühholoogilise ekspertiisi käigus selgitatakse välja ka inimpsüühika mõjutused ühiskondlikust teadvusest, mis koosneb personaalsetest vaadetest, ideedest, väärtustest, sotsiaalsetest normidest, talletatud teadmistest, mis on iseloomulikud suuremale sotsiaalsele rühmale.Ekspertiisi vajalikkuse määrab kohus ning ekspertiisi võib läbi viia ekspert, kes on riiklikult tunnustatud ja kantud riiklikult tunnustatud ekspertide nimekirja, kohtuekspert või menetleja poolt määratud muu isik (KES § 4 lg 2). Eestis tegeleb kohtuekspertiiside läbiviimisega riiklik ekspertiisiasutus Eesti Kohtuekspertiisi Instituut (EKEI).

Eksperdiks sobib erialase haridusega isik, kes on piisava väljaõppega omandanud vastava kvaliteedi ja teadmised. Ekspertiisi käigus kogub ekspert empiirilisi andmeid uuritava isiku kohta ning tuginedes oma teadmistele, mõtestab ta saadud andmed lahti. Ekspertiisi objektiivsuse tõestamiseks tuleb empiiriline materjal põhjalikult analüüsida ja teaduslikult tõlgendada, kus viimase puhul tuleb toetuda praktikas kontrollitud ühele psühholoogiateooriale. Kohtupsühholoogia ekspertiis lõpeb ettekandega ekspertiisi tulemustest, kus otsus ei põhine ainult otsesel uurimistulemusel vaid kogu toimiku materjalil.

Kokkupuute efekt

Kokkupuute efekt (ingl mere exposure effect) on mõiste psühholoogias, millega kirjeldatakse seda, et inimesed eelistavad objekte, millega nad on varem kokku puutunud. Sotsiaalpsühholoogias kutsutakse seda efekti vahel ka tuttavlikkuse printsiibiks. Efekt esineb näiteks sõnade, hiina hieroglüüfide, maalide, nägude, geomeetriliste kujundite ja helidega. Uuringutes, milles on uuritud inimeste atraktiivsust, on leitud, et mida tihemini inimest nähakse, seda meeldivamaks inimene vaatlejale muutub.

Kultuuridevaheline psühholoogia

Kultuuridevaheline psühholoogia on teadusharu, mis uurib inimese käitumist ja psüühilisi protsesse erinevates kultuurilistes oludes; uurides sealjuures nii nende varieeruvust kui ka muutumatust. Laiendades uurimismetoodikaid, et need tunnistaksid käitumise, keele ja tähenduse kultuurilist varieeruvust, püüdleb teadusharu psühholoogia laiendamise ja edasi arendamise suunas. Kuna psühholoogia kui akadeemiline teadusala arenes olulisel määral Põhja-Ameerikas, hakkasid mõned psühholoogid tundma muret selle üle, et universaalsena aktsepteeritu ei pruukinudki olla nii muutumatu kui varem arvati; seda eriti peale seda kui mitmeid katseid, mis püüdsid korrata märkimisväärseid eksperimente teistes kultuurides, saatis vaid vahelduv edu.Kuna on küsitavusi kas selliste kesksete teemadega nagu afekt, tunnetus, enesekontseptsioonid, psühhopatoloogia, ärevus ja depressioon tegelevatel teooriatel võib teistesse kultuurikontekstidesse "eksportides" puududa väline valiidsus, uurib kultuuridevaheline psühholoogia neid uuesti, kasutades selleks kultuurilisi erinevusi arvesse võtma loodud metoodikaid. Kuigi mõned kriitikud on osutanud kultuuridevahelise psühholoogia uurimuste metodoloogilistele vigadele ja nad väidavad, et kasutatud teoreetilistes ja metodoloogilistes põhialustes olevad tõsised puudujäägid pigem takistavad kui aitavad psühholoogia universaalsete põhimõtete teaduslikke otsinguid, on kultuuridevahelise psühholoogiaga tegelevad teadlased järjest enam uurimas seda, kuidas erinevused aset leiavad, mitte ei otsi sarnaselt füüsikale või keemiale universaale.Aastal 1972 rajati kultuuridevahelise psühholoogia rahvusvaheline ühing International Association of Cross-Cultural Psychology (IACCP). See psühholoogia haru on järjest laienenud, kuna huvi kultuuri ja mitmekesisuse uurimustesse liitmise vastu järjest kasvab.

Kultuuridevahelist psühholoogiat eristatakse kultuuripsühholoogiast, mille näol on tegemist psühholoogia haruga, mis on arvamusel, et inimese käitumist mõjutavad olulisel määral kultuurilised erinevused; see tähendab, et psühholoogilisi fenomene saab teineteisega kultuurideüleselt võrrelda vaid väga piiratud ulatuses. Vastupidiselt sellele hõlmab kultuuridevaheline psühholoogia ka võimalike käitumise ja vaimsete protsessidega seotud universaalide otsimist. On ka öeldud, et kultuuridevahelisest psühholoogiast "võib mõelda pigem kui uurimismetodoloogia tüübist, mitte kui psühholoogia täiesti eraldiseisvast valdkonnast".

Otsustusvõime kriitika

"Otsustusvõime kriitika" ehk "Otsustusjõu kriitika" (saksa keeles "Kritik der Urteilskraft", algses õigekirjas "Critik der Urtheilskraft") on Immanuel Kanti filosoofiline teos, mis ilmus esmakordselt 1790. aastal.

Raamat on kolmas Kanti teos, mis tegeleb mõtlemise kriitikaga, seepärast nimetatakse seda vahel ka "kolmandaks "Kriitikaks"". "Otsustusvõime kriitikas" käsitleb Kant esteetikat ning eesmärgipärasust looduses.

PANAS

PANAS ehk Positive and Negative Affect Schedule on psühholoogias kasutatav küsimustik, millega uuritakse inimese kalduvust kogeda positiivseid ja negatiivseid emotsioone (afekt). Selle küsimustiku töötasid 1998. aastal välja David Watson, Lee Anna Clark ja Auke Tellegen. Küsimustiku eestindasid 1997. aastal Tartu Ülikooli psühholoogia instituudi professorid Jüri Allik ja Anu Realo.

Paanika

Paanika on inimest või looma, eriti teatud inimhulka või karja äkitselt haarav meeletu hirm, kabuhirm; segadus, peataolek.

Psühholoogia mõisteid

Siin on loetletud psühholoogia mõisteid.

Skeemiteraapia

Skeemiteraapia on psühhoteraapia, mille teoorias kontseptualiseerituakse patoloogiat karakteroloogiliste (isiksuslike) tunnuste kaudu ning mille meetod ja tehnika on suunatud isiksuslike muutuste esilekutsumisele. Skeemiteraapia on integratiivne psühhoteraapia , mis kombineerib nii teooria kui ka tehnikad juba olemasolevatest teraapiatest nagu kognitiiv-käitumuslikust teraapiast, psühhodünaamilisest teraapiast, kiindumusteooriast ja geštaltteraapiast . Skeemiteraapia töötas välja Jeffrey E. Young ja seda kasutatakse isiksusehäirete ning krooniliste DSM I telje häirete raviks, kui eelnevad ravivormid, näiteks kognitiiv-käitumuslik teraapia, ei ole patsienti aidanud või on positiivsed ravitulemused osutunud üksnes ajutiseks.

Virge Joamets

Virge Joamets (aastani 1990 Virge Virkhausen; sündinud 1969) on eesti muusikateadlane.

Õppinud Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias muusikateadust. Töötas aastal 1995 kultuurilehes Sirp muusikatoimetajana ja aastatel 1997–2009 Heino Elleri nimelises Tartu Muusikakoolis muusikaajaloo õpetajana. Alates aastast 2012 on ta ajakirja Muusika [1] toimetaja, alates 2017. aastast ka keeletoimetaja.

Teistes keeltes

This page is based on a Wikipedia article written by authors (here).
Text is available under the CC BY-SA 3.0 license; additional terms may apply.
Images, videos and audio are available under their respective licenses.