Ülestõusmispühad

Ülestõusmispühad ehk lihavõttepühad ehk lihavõtted ehk paasapühad, argikeeles ka munadepühad[1] on kristluses liikuvad pühad, mis algavad esimesel täiskuu pühapäeval pärast kevadist pööripäeva. Pühad mälestavad Jeesus Kristuse surnuist ülestõusmist pärast ristilöömist. Samale ajale jääb ka maausuliste kiigepüha ehk munapüha.

Ülestõusmispühade aja arvutamisel kasutavad katoliku ja õigeusu kirik sama reeglit, kuid kalendrite erinevuse tõttu langevad need ikkagi mõnel aastal erinevale ajale. Näiteks 2012. aastal algasid ülestõusmispühad vastavalt 8. ja 15. aprillil, 2011. aastal mõlemal 24. aprillil, 2013. aastal aga vastavalt 31. märtsil ja 5. mail. 2018. aastal tähistavad katoliiklased ülestõusmispühade algust 1. aprillil, õigeusklikud aga 8. aprillil.

Paljudes riikides on ülestõusmispühad riigipühad, kuid nende pikkus erineb riigiti. Eestis on riigipühaks kuulutatud vaid ülestõusmispühadele eelnev suur reede ja ülestõusmispühade 1. püha. Mitmel pool Euroopas on riigipüha ka ülestõusmispühade 2. püha, kuid Eestis on Riigikogus sellekohased ettepanekud korduvalt tagasi lükatud põhjendusega, et Eestis on kirik ja riik lahus ning Eesti ei ole kristlik riik.[2]

Resurrection (24)
Ülestõusmist kujutav ikoon. Kristus on jalge alla tallanud põrgu värava ja tõmbab hauast välja Aadama ja Eeva. Kristust ümbritsevad pühakud, vana mehena kujutatud Saatan on kinni seotud

Tähendus ja asend kirikukalendris

Ülestõusmispühadele eelneb kirikukalendris vaikne nädal, mis tähistab Jeesuse ristisurma ja selleni viinud sündmusi. Seepärast on vaikse nädala kristlik kombestik vaikne, mõtlik ja leinaline. Ülestõusmispühad seevastu on suur rõõmuaeg, kuna need tähistavad Kristuse surnust ülestõusmist ja inimeste lunastamist. 40 päeva pärast ülestõusmispühi (neljapäeval) on taevaminemispüha ehk suur ristipäev.

Ülestõusmispühad on kirikukalendri suurimad pühad[3]. Siiski on neil õigeusu kirikus kesksem tähendus, kui katoliku kirikus ja protestantlikes kirikutes, kus tähtsamad on jõulud.

Kiriklikud tavad

Easter eggs - straw decoration
Lihavõttemunad

Katoliku ja õigeusu kirikus lõppeb ülestõusmispühadega (lihavõtetega) paast ja võib taas liha süüa.

Ülestõusmispühade traditsioonilised toidud on mitmesugused muna- ja piimatoidud. Üks tuntumaid paasapühade toite on pasha.

Ülestõusmispühade liturgiline värv on valge.

Ülestõusmispühade kombed tänapäeval

Osterpostkarte. Arthur Thiele (1919) zwerg bemalt ostereier
Lihavõttejänest kujutav munadepüha postkaart aastast 1919

Ülestõusmispühad on tugevalt kommertsialiseerunud, mistõttu sageli kõneldakse pigem lihavõtte- või munadepühadest, pööramata nende kristlikule taustale erilist tähelepanu.

Ülestõusmispühade ehk munadepühadega seostub komme värvida mune, neid üksteisele kinkida ja koksida – võidab see, kelle muna jääb terveks. Munade värvimise tava päritolu kohta on erinevaid seletusi, täpne algus on teadmata. Ilmselt seostub see paastu lõppemise ja viljakusmaagiaga.

Lastele räägitakse lihavõttepühade ajal lihavõttejänesest, kes peidab öösel majja või aeda mune või maiustusi. Tänapäeval on pühade ajal populaarsed šokolaadimunad.

Ülestõusmispühad Eesti rahvakultuuris

Eestis on ülestõusmispühadel mitmesuguseid, ka rahvapäraseid nimetusi: lihavõttepühad ehk lihavõtted, paasapühad, kevadpühad, munadepühad, kiigepühad.

Lõuna-Eestis oli kombeks nende pühade ajaks püstitada kiik ja lõppes talvine kiikumiskeeld. Samuti oli nende pühade ajal keelatud koristada.

Põhja-Eestis harrastati ülestõusmispühadel lauahüppamist: keskelt kiigena toetuspunktile asetatud laua mõlemasse otsa seisti ning püüti kordamööda nõnda õhku hüpata, et õnnestuks tagasi lauaotsale maanduda.

Vaata ka

Viited

  1. Eesti õigekeelsussõnaraamat ÕS 2013: munadepüha
  2. Miks Eestis ei ole teine ülestõusmispüha riigipüha?, Maaleht, 17. aprill 2017
  3. Ülestõusmispühad EELK kodulehel

Välislingid

Aprill 2014

Aprill 2014, kroonika

2014. aasta aprill algas teisipäeval ja lõppes 30 ööpäeva pärast kolmapäeval.

Eesti rahvakalender

Eesti rahvakalendriks nimetatakse eestlaste pärimuslikku ajaarvestuse ja tähtpäevade süsteemi, millega seostuvad ka teatud uskumused, kombed, rahvalaulud jms. Rahvakalender on ajaloo jooksul muutunud ja erinevatest allikatest mõjutusi saanud.

Põllumajanduses tekitas suurt segadust rahvakalendrit mõjutanud 1918. aasta kalendrireform, kui 1. veebruarile järgnes 14. veebruar. Selle tulemusel nihkusid kõik rahvakalendri tähtpäevad looduse suhtes 13 päeva varasemale ajale.

Tavaliselt peetakse eesti rahvakalendrist rääkides silmas rahvakalendrit sellisena, nagu ta oli välja kujunenud ligikaudu 19. sajandi keskpaigaks. Tänapäeva rahvakalendrisse kuuluvaks võidakse lugeda ka selliseid hiljuti levinud tähtpäevi nagu näiteks sõbrapäev, volbripäev ja halloween.

Eestlaste muistsest kalendrist on suhteliselt vähe teada, sest kalendriteateid on kirja pandud alles 19. ja 20. sajandil. Varasemate kommete kohta leidub üksikuid andmeid visitatsiooni- ja nõiaprotsesside protokollides, reisikirjades ja kroonikates. Väga paljus on muinaseestlaste kalendrit puudutavad seisukohad hüpoteetilised ja oletuslikud. Hingede päev pole liikuv püha. See on 2.nov.

Eesti rahvakalendri vanimaks kihistuseks on aastaaegade ja loodusnähtuste rütmilisus ning sellega seondunud põlluharija tööd-tegemised. Uuema kihistusena on rahvakalendrisse sulandunud kirikukalendri pühad. Neist mitmed andsid muistsetele tähtpäevadele uue nime, kuid rahvapärimuses säilis sageli ka ristiusueelne kombestik.

On oletatud, et rahvakalendri varasem ajaarvestus põhines peamiselt kuukalendril ning aega arvestati kuuloomisest järgmise kuuloomiseni või noorkuust noorkuuni, samas ei ole kuukalendri järgi võimalik põldu harida. Kalendrikuu sai eestlastele omaseks ilmselt alles eestikeelsete trükikalendrite mõjul 18. sajandi algul. Lisaks Rooma kalendrist pärinevatele rahvusvahelistele kuunimestustele on Eestis olnud tarvitusel ka erinevad rahvapärased kuude nimetused.

Lisaks kuukalendrile oli ajaarvestusel abiks eriline mnemotehniline meetod – lugunädalad. See oli ligikaudne suuline kalender, mis arvestas nädalaid mingist tähtpäevast teise tähtpäevani. Näiteks "jõulust kuus nädalat küünlasse, küünlast üksteist jürisse, jürist kaheksa jaani, jaanist neli jaagupisse, jaagupist üheksa mihklisse, mihklist kuus marti, mardist kaks kadrisse, kadrist neli jõulu". Lisaks lugunädalatele loendati külvinädalaid: jaanipäevast (24. juuni) või jaagupipäevast (25. juuli) alates loendati kahanevalt tagasi 10–13 nädalat, mis määrasid ära eri põllu- ja aiaviljade külviaja.

Nädalas oli seitse päeva, kuid on oletatud, et varasemal ajal võisid kasutusel olla ka viiepäevased nädalad. Sellistele oletustele annab alust tõsiasi, et nädalapäevade nimetustest on reede ja laupäev laenulise päritoluga ning neljapäeva ja laupäeva ehk vastavalt viiepäevase ja seitsmepäevase nädala eelviimase või viimase päevaga seondub mõneti sarnaseid uskumusi ja kombeid.

Ka kolmapäeva nimetamine kesknädalaks annab selget tunnistust kunagisest viiepäevasest nädalast, mis ulatus esmaspäevast erilise viienda päevani.Läbi aegade on rahvakalendri keskmes olnud suurte tööde alguse ja lõpu tähistamine, suuremate looduse üleminekute pühitsemine. Nii jagunes aasta kahte ossa: suviseks ajaks, mil tehti põllutöid ja kari käis väljas, ning talveajaks, mil loomad olid laudas ja põld lume all. Suvehooaega on tavaliselt peetud jüripäevast (23. aprill) (enne 1918. aastat 7. mai) mihklipäevani (29. september) (enne 1918. aastat 13. oktoober).

Aasta suurimad tähtpäevad olid talvine ja suvine pööripäev. Lisaks neile oli rahvakalendris veel kuni 80 tähtpäeva, millest aga osa tunti ainult piiratud paikkondades. Mõningate tähtpäevade vanus ulatub tõenäoliselt üle tuhande aasta, ristiusueelsed nimetused on aga säilinud ainult vähestel (jõulud, suvisted, künnipäev, karjalaskepäev). Aja jooksul püsisid rahva mälus kindlamalt need tähtpäevad, millega seostus rikkalikum usundiline pärimus ja kombestik.

20. sajandi teisel poolel hakati Eestis teatud määral tähistama Nõukogude võimu juurutatud ametialaseid tähtpäevi nagu ehitajate päev, kaevurite päev, kalurite päev jne. Eesti taasiseseisvumisega see komme praktiliselt hääbus. Samas võeti 20. sajandi lõpuaastatel angloameerika kultuurist üle valentinipäeva (Eestis ka sõbrapäev) ning halloween'i tähistamise komme. Uue sisu sai volbripäev 1. mail, mis on muutunud eeskätt tudengite ja noorte kevadpeoks.

Eesti riigipühad

Mitte segi ajada mõistega Eesti riiklikud tähtpäevadEesti riigipühad on Eestis igal aastal korduvad üleriigilised pühad ja puhkepäevad. Lisaks üheteistkümnele riigipühale kehtestab pühade ja tähtpäevade seadus veel ühe rahvuspüha (Eesti Vabariigi aastapäev), mis on samuti puhkepäev ja 13 riiklikku tähtpäeva, mis ei ole puhkepäevad.

Eesti riigipühad ja rahvuspüha:

uusaasta – 1. jaanuar;

iseseisvuspäev, Eesti Vabariigi aastapäev – 24. veebruar – rahvuspüha

suur reede – liikuv püha, kaks päeva enne ülestõusmispühade 1. püha;

ülestõusmispühade 1. püha – liikuv püha, esimene täiskuu pühapäev pärast kevadist pööripäeva;

kevadpüha – 1. mai;

nelipühade 1. püha – liikuv püha;

võidupüha, Eesti Vabadussõja Võnnu lahingu aastapäev – 23. juuni;

jaanipäev – 24. juuni;

taasiseseisvumispäev, Eesti Vabariigi taastamise aastapäev – 20. august;

jõululaupäev – 24. detsember (alates 2005. aastast)

esimene jõulupüha – 25. detsember;

teine jõulupüha – 26. detsember.Uusaastale, Eesti Vabariigi aastapäevale, võidupühale ja jõululaupäevale eelnev tööpäev on töölepingu seaduse alusel 3 tunni võrra lühendatud. Ühistransport liigub riigi- ja rahvuspühadel enamasti pühapäevase sõidugraafiku alusel, enamik teenindusasutusi (sh pangad ja kauplused) on suletud või on avatud lühemat aega.

Eesti 12 riigipühast 2 on seotud Eesti ajalooga (samuti Eesti rahvuspüha, 24. veebruar). Kristliku taustaga pühade arv on vaieldav sõltuvalt sellest, kas jaanipäeva ja jõule peetakse pigem Eesti rahvakalendri või kristlikuks pühaks – ajalooliselt on neis segunenud mõlemad traditsioonid. Eri hinnanguil on neid seega 3–7. Kristliku kombestiku ülekaalu ka mittekristlike riigipühade riiklikul tähistamisel on ajakirjanduses kohati kritiseeritud, teisalt on kriitikat pälvinud riigijuhtide vähene osalus jõulujumalateenistustel.

Jõulud

Jõulud on pühad, milles on kokku põimunud muistne talvise pööripäeva tähistamise kombestik 21.–27. detsembril ja kristlik Jeesuse Kristuse sündimise tähistamise kombestik 25.–27. detsembril.

Eesti tänapäevases jõulukombestikus on liitunud kolm traditsiooni: Põhjala talvine pööripäev, kristlik Jeesuse Kristuse sünnipäev ning Lääne tarbimisühiskonna kommertsjõulud. Igal neist on oma kombestik ja sümbolid ning inimeste silmis on nende osatähtsus erinev: kes peab olulisimaks kinke ja kuuse ehtimist, kes muistset talvepüha ja kes jõulukirikus käimist.

Inimesi, kes tahavad säilitada ühe või teise traditsiooni puhtust, on suhteliselt vähe ning nende seisukohad on tihti ägedalt vastandlikud. Näiteks võivad paganluse pooldajad nimetada jõule vanaks päikesepühaks, mille kristlased alles hiljem üle võtsid (ning see seisukoht on ajalooliselt põhjendatav), samas võidakse jõulude tähistamist halvaks panna nii nende kristliku tausta kui ka kommertsialiseerumise tõttu. Teisalt on kristluses aeg-ajalt peetud jõulude tähistamist paganlikuks kombeks, mis õigele kristlasele kuidagi ei sobi. Uuem, 20. sajandi vältel juurdunud kaubanduslik jõulutraditsioon kipub endasse sulandama aga kõigi teiste tavasid ja sümboolikat.

Tihti ongi üksikute tänapäevaste kommete taga eri traditsioonide tavandid, mida tavaline jõulutähistaja ei pruugi enam eristada. Eestis muudab pildi pisut segasemaks ka asjaolu, et siin elab arvukalt venelasi, kes tähistavad kiriklikke jõule Juliuse kalendri järgi alles jaanuaris, Gregoriuse kalendri kolmekuningapäeva aegu. Samuti kaasnevad õigeusu jõuludega mõnevõrra teistsugused kombed.

Kleban

Kleban (ukraina keeles Клебань) on küla Ukrainas Vinnõtsja oblastis Tultšõni rajoonis.

Elanike arv on 2172. Pindala on 5,89 km².

Kristlikud jõulud

Kristlikud jõulud (inglise keeles Christmas) ametliku kirikliku nimetusega Kristuse sündimise püha, on kristlik kiriku püha, millega tähistatakse jõulupühade ajal kristliku jumala poja Kristuse sündi.

Jeesuse kui oletatavalt ajaloolise isiku täpne sünnipäev ja -aasta on teadmata, teadlastel on selle kohta lahknevaid teooriaid. Algul ei pööratudki tähelepanu sellele, millal Jeesus Kristus sündis. Hiljem pakuti tema sünniajaks küll 28. märtsi, aprilli, maid ja isegi novembrit. Samuti pakuti Jeesuse sünni- ja ristimispäevaks pakuti 6. jaanuari. Sel päeval olevat sündinud Kaana ime ja ka kolm kuningat Jeesust kummardanud.

Paljudes keeltes kasutatakse mittekristlike jõulude ja kristliku püha kohta eraldi sõnu, näiteks inglise keeles on esimene neist yule ja teine Christmas. Eesti keeles neid ei eristata.

Piibellikku põhjust Kristuse sünnipäeva sel ajal tähistada ei ole. Kuna pööripäeva tähistamine oli paganlik komme, siis enne neljandat sajandit kristlased jõule ei pidanud. Aastal 353 andis Rooma piiskop korralduse tähistada Jeesuse sündi 25. detsembril, et see oleks samal ajal paganlike pidustustega, mida peeti talvise pööripäeva järel päikese taassünni puhul. Uus püha kinnistati lõplikult Konstantinoopoli kontsiilis 381. aastal. 6. jaanuar. Kolmekuningapäev, mis meenutas Jeesust kummardama tulnud kolme Hommikumaa tarka, jäi kristliku pühadetsükli lõpupäevaks. Saksa keeleruumis said vanad germaanlaste jõulupühad Kristuse sünnipühana kinnituse Mainzi sinodil aastal 813, kuid muutusid sellena tõeliseks rahvapühaks usutavasti alles 14. sajandil.

Kristuse sündimise püha tähistab kristlaste jaoks eelkõige Jeesuse sündi, mitte talvise pööripäeva pidustusi. Kristlik kirik üritas kristlikustada jõulupühasid. Kristuse kui maailma valguse sünd tehti analoogseks päikese taassünniga, et kristlus oleks paganlusest pöördunutele kergemini vastuvõetav.

Varjamatu paganlik element jõulupühades oli sageli esile kutsunud äärmuslike protestantide kriitika, kuid nende uskumused ei mõjutanud tegelikult seda püha enne kui 17. sajandi keskel tulid võimule puritaanid. Jõulud sattusid rünnaku alla kui "vanade paganate pidupäev nende jumala Saturni auks" ja jõululaulud keelati. Lõpuks kuulutati 25. detsember aastal 1644 paastupäevaks. Uut korda kehtestas armee, mis veetis suure osa oma ajast kiskudes ustelt maha sinna pidutsevate "paganate" poolt kinnitatud rohelisi oksi.

Šotimaal kehtestati keeldu suure agarusega. Jõuludevastane hoiak levis ka puritaanide territooriumile Ameerikas. Kirik kehtestas 1690. aastatel Bostonis spetsiaalse jõuluteenistuste korra, kuid paljud tsiviilvõimu esindajad vastustasid tugevalt seda sammu. Ja alles 150 aastat hiljem sai jõuludest Ameerika Ühendriikides esmakordselt ametlik püha. See toimus 1836 Alabamas" (lk 418–419).

Millistel kaalutlustel kehtestasid kirikuvõimud Kristuse sündimise püha jõuludega samal ajal, selgitab erakordse avameelsusega üks Süüria kristlik autor: "Põhjus, miks kirikuisad viisid 6. jaanuari pühitsemise üle 25. detsembrile, oli järgmine. Paganatel oli komme pühitseda samal 25. detsembril Päikese sünnipäeva, mil nad süütasid püha puhul tuled. Nendest pidustustest ja pühadest võtsid osa ka kristlased. Niisiis, kui [katoliku] kiriku doktorid nägid, et kristlastele see püha meeldis, pidasid nad nõu ja otsustasid, et tõelist sünnipäeva tuleks tähistada sellel päeval ja kolmekuningapäeva 6. jaanuaril. Vastavalt sellele traditsioonile on säilinud tava põletada küünlaid kuni 6. jaanuarini.

Jõulude paganlikele juurtele vihjab selgelt või isegi tunnistab avalikult Augustinus, kui ta kannustab oma vendi Kristuses pidama seda päeva mitte paganate kombel päikese auks, vaid Tema auks, kes lõi päikese. Sarnasel kombel lükkas [paavst] Leo Suur ümber laialt levinud uskumuse nagu oleks jõulupühad sisse seatud uue päikese sünni auks ja mitte Kristuse sünni puhul.

Kristuse sündimise püha tähistatase kirikutes mitme jumalateenistusega: 24. detsembri õhtul, 25. detsembri öösel, varajasel hommikul ja päeval. Suurele osale kristlaskonnast on just jõuluöö missa Kristuse sündimise püha tähtsaim teenistus ja pühade kõrgpunkt.

Jõululaupäeva õhtusel teenistusel on rõhk prohvetite ennustustel ja nende täitumisel. Jõuluöö on kristlaste jaoks Kristuse sündimise öö. Nagu karjased valvasid öösel oma karja, nii koguneb ka kogudus sel ööl valvama ja palvetama. Jõuluhommiku jumalateenistusel, kus seda peetakse, on rõhk karjastel, kes ruttavad sündinud Päästjat vaatama. Kristuse sündimise püha jumalateenistusel tänatakse Jumalat selle eest, et ta on tulnud oma pojas inimesena inimeste keskele.

26. detsembrit ehk teist jõulupüha on peetud esimärter Stefanose mälestuspäevana.

27. detsember ehk kolmas jõulupüha, apostel Johannese päev.

Ajaloos on jõuludesse suhtutud mitmeti. Veel 200 aastat tagasi ei pidanud puritaanid jõule kuna pidasid seda liialt paganlikuks pühaks. USA-s kuulutati jõulud ametlikult pühaks alles aastal 1870.

Kristuse sünnipäeva tähistamine on Katoliku kiriku ja protestantlike kirikute kirikuaasta suurim püha, samas kui ülestõusmispühad on suurim püha õigeusu kirikus.

Kristlus

Kristlus ehk ristiusk on monoteistlik usund, mille keskmeks on Jeesus Kristuse elu ja õpetused. Kristlased usuvad, et Jeesus on Jumala poeg ning Vanas Testamendis ennustatud messias. Kristlased käsitlevad Uue Testamendi raamatuid kui üleskirjutisi Jeesuse kuulutatud rõõmusõnumist.

Ligikaudu 2,1 miljardi järgijaga (2001. aasta andmete põhjal) on kristlus suurim maailmareligioon. Kristlus on valitsevaks religiooniks Euroopas, Ameerikas, Lõuna-Aafrikas, Filipiinidel ja Okeaanias. Kristlus kasvab jõudsalt ka Aasias, eriti Hiinas ja Lõuna-Koreas.

Kristlus oli algselt judaismi usulahk ning käsitleb seega pühakirjana ka juutide Tanahi raamatuid, mida kutsutakse kristluses Vanaks Testamendiks. Sarnaselt judaismi ja islamiga liigitatakse kristlus aabrahamlikuks religiooniks.

Nimetus "kristlane" (kreeka keeles Χριστιανός) tähendab 'Kristusele kuuluvat' või 'Kristuse pooldajat' ning seda kasutati esmakordselt Antiookia (praegune Antakya) jüngrite puhul (Apostlite teod 11:26). Termini "kristlus" (kreeka keeles Χριστιανισμός) vanim säilinud kirjapandud kasutus on kolmandalt Antiookia piiskopilt või patriarhilt Ignatiuselt.

Ristiusu tuntuim sümbol rist võeti kasutusele 4. sajandil riigikirikuks saamisega.

Kristlastele on omane hospitalide ehitamine eesmärgiga aidata vaeseid ja väeteid.

Lihavõttejänes

Lihavõttejänes on lääne popkultuuris mütoloogiline olevus, kes ülestõusmispühade ajal peidab laste jaoks majja või aeda lihavõttemune ja maiustusi.

Lihavõttejänesest on teateid vähemalt 17. sajandist, mil seda mainis Georg Franck von Franckenau tekstis "De ovis paschalibus" ("Lihavõttemunadest", 1682).

Mütoloogias seostuvad jänesed kevade ja viljakusega, munad aga ülestõusmis- ehk munapühadega, mil kristlikus traditsioonis lõpeb paast ning lubatakse taas süüa mune ja liha.

Lihavõttemuna

Lihavõttemuna ehk pühademuna on lihavõtteks värvitud muna.Lääne popkultuuris toob lihavõttemune lihavõttejänes.

Paasapühad

Paasapühad (heebrea pesach) on judaismis peetavad pühad, mida tähistatakse nisanikuu 14. päeval. Paasapühad kestavad eri traditsioonides 7 või 8 päeva. Pühadega mälestatakse juutide vabastamist Egiptuse vangipõlvest Moosese juhtimisel, mida kirjeldab Toora (ja Vana Testament)

Tavaks on süüa paasapühade ajal paasatalle koos mõrude rohtude ja hapendamata leiva ehk matsaga.

Ajaliselt kattuvad paasapühad kristlike ülestõusmispühadega, millega neil on ka teoloogiline seos: paasapühade ajal risti löödud Kristust võrreldakse ohverdatava paasatallega.

Pasha

Pasha (kreeka keeles πάσχα, vene keeles пасха, hääldus ['pas.ha]; ka lihavõttepasha) on õigeusumaade rahvusköökides ülestõusmispühadeks kohupiimast ja lisakoostisainetest valmistatav püramiidja kujuga magus rammus pühaderoog.

Pasha on õigeusklike lihavõtteroog. Sama nime kannavad ka paasapühad.Pasha on tavapärselt kohupiimast, hapukoorest, vahukoorest, rosinatest, võist ja munadest valmistatud lihavõttetoit, seda süüakse suure paastu lõppedes koos lihavõtteküpsetistega – kulitšite ja baabadega.Klassikalist pashat valmistatakse erilises, nikerdatud kaunistustega puust pashavormis. Traditsioonilise pashavormi külgedel olevad ja pasha pinnale üle kanduvad kirikuslaavikeelsed algustähed "XB" tähendavad "Hristos voskrese!" ('Kristus on üles tõusnud!').Pashavormi puudumisel võib kasutada ka muid koduses majapidamises olevaid suvalise suuruse ja kujuga kööginõusid.

Reformatsioon

Reformatsioon, ka protestantlik reformatsioon (ladina keeles reformatio, 'ümberkujundamine, muutmine'), eesti keeles ka usupuhastus oli 16. sajandi alguses tekkinud usuline liikumine, mille tulemusena katoliku kirikust eraldusid nn reformeeritud harud, millest peamised olid luterlus, kalvinism ja anglikaani kirik.

Traditsiooniliselt seostatakse reformatsiooni algust Martin Lutheri nimega ja kuupäevaliselt 31. oktoobriga 1517.

Trinidad ja Tobago

Trinidad ja Tobago on saareriik Kariibi mere kaguosas Lõuna-Ameerika põhjarannikul Väikeste Antillide saarestikus. Riigi maa-ala koosneb 23 saarest, mille seas suurimad asustatud saared on Trinidad ja Tobago. Riigi merepiir piirneb lõunas Venezuela, põhjas Grenada, kirdes Barbadose ja kagus Guyanaga.

Trinidadi saar oli Hispaania koloonia alates Christoph Kolumbuse saabumisest 1498. aastal kuni Hispaania kuberneri Don José María Chacóni kapituleerumiseni 18 sõjalaevast koosnenud Suurbritannia laevastikule 18. veebruaril 1797. Samal perioodil jõudis Tobago kuuluda Hispaaniale, Suurbritanniale, Prantsusmaale, Hollandile ja Kuramaale. 1802. aastal läks Trinidad ja 1814. aastal Tobago ametlikult Suurbritannia võimu alla, kuid mõlemad saared jäid kuni 1889. aastani administratiivselt eraldi kolooniateks. Trinidad ja Tobago iseseisvus 1962. aastal ja vabariik kuulutati välja 1976. aastal. Iseseisvumisest saadik on saareriik kuulunud Rahvaste Ühendusse.

Erinevalt enamikust ingliskeelsetest Kariibi riikidest on Trinidad ja Tobago tänapäeval arenenud tööstusriik, mille peamisteks tuluallikateks on rasketööstus (eelkõige energeetika, keemiatööstus ja metallitööstus), toiduainetööstus ja turism.

Vaikne nädal

Vaikne nädal ehk suur nädal ehk kannatusnädal on nädal palmipuudepühast ülestõusmispühani.

Suur nädal on Kristuse viimane avaliku tegevuse nädal, pärast ristisurma ja ülestõusmist on ta ilmunud vaid valituile.

Tähtsamad pühad sel nädalal on palmipuudepüha, suur neljapäev, suur reede ja vaikne laupäev; neile järgnevad ülestõusmispühad.

Kehtib juba nädala nimetuses peegelduv vaikuse nõue ja keeld müra teha või kärarikkaid töid ette võtta, sest muidu on oodata piksekahju.

Valgevenelased

Valgevenelased (endanimetus беларусы) on idaslaavi rahvus, Valgevene Vabariigi põhirahvus. Kohaliku rahvaloenduse järgi oli Valgevene Vabariigis 2009. aastal 7 957 252 valgevenelast.Valgevenelased räägivad emakeelena valgevene keelt. Paljud suhtlevad igapäevaselt vene keeles ning levinud on ka vene-valgevene segakeel trasjanka.

Valgevenelasi elab rohkem kui 20 riigis, suuremad kogukonnad on Venemaal, Ameerika Ühendriikides, Kanadas, Lätis ja Leedus.2011. aasta rahvaloenduse andmetel elas Eestis 12 579 valgevenelast, neist Tallinnas 6229. 1. jaanuari 2015 seisuga elas Eestis 12 215 valgevenelast.Kodumaal elavatest valgevenelastest seostab end usundiga u 60% inimestest. Neist u 80% on õigeusklikud, 12% katoliiklased ja 8% tunnistavad omaks mõnda muud religiooni.

Teistes keeltes

This page is based on a Wikipedia article written by authors (here).
Text is available under the CC BY-SA 3.0 license; additional terms may apply.
Images, videos and audio are available under their respective licenses.